Wednesday, December 21, 2011

Cabo Verde - NO STRESS












Otsustasime Kadriga kõledast ja pimedast Eestist soojale maale päikest otsima minna. Idee sain meie Andreselt, kes Cabo Verdes varem käinud. Järgnevalt kokkuvõte Jõulueelsest reisist. Kes lõpuni ei viitsi lugeda, siis märksõnad on järgmised: päike, tuul, turvalisus, hea teenindus, sõbralikkus, Euroopaliku teenindusega Aafrika, surf, lained: 10 palli süsteemis hinnanguks kümme. Julgen soovitada. Seega lugege ikka algusest lõpuni läbi.


Käisime siis siin: http://en.wikipedia.org/wiki/Sal,_Cape_Verde
Lühivalik piltidest on siin:



Reisikiri:
12.12.11 Finnmatkad kaudu broneeritud reis algas 12.12.11 varahommikul Vanta Lennujaamast. Eelmine õhtu tulime juba laevaga Helsingisse. Ca 6.5h lendu, Tenerifel lennuki tankimine ja meeskonna vahetus. Kokku 10 h lendu ja olimegi TUI reisiga Cabo Verdes, SAL-i saarel. Hotelli jõudsime jeebiga. Buss oli juba soomlasi täis. Hotelliks valisime All Inclusive Club Riu Funana, kohaliku klassi järgi 5 tärni. Üks võinmalik link hotel infole on siin:
http://www.thomson.co.uk/destinations/africa/cape-verde/cape-verde-islands/santa-maria-cape-verde-isl/hotels/clubhotel-riu-funana.html
Tegu tegelikult kahe hotelliga, mis kokku ehitatud ja kõik teenused ristkasutuses. Aklimatiseerumine ja kohalike oludega tutvumine.
13.12.11
Hommikusöök, väike tiir rannas Surf-Zone surfiklubis. Tuule prognoos viletsavõitu, ca 10-12 knotsi. Suurte asjadega oleks sõita saanud. Läksime kogu soomlaste grupiga giidi saatel Santa Maria külla kohalikku eluolu uurima. Küla asus ca 2-3 km kaugusel hotellist. Põhiliselt turistide tarbeks ehitatud kuurort. Leidsin üles ka küla ainukese tasuta Wifi. Hotellis on netiühendus kallis, 3EUR/15 min või 100 EUR/24h.
Sal saar, nii nagu kogu Cabo Verde saarestik, on vulkaanilise päritoluga. Sal saare nimi tuleneb seal kaevandatud soolast. Tegu oli kõrbesaarega, kõik elav ja kasvav on mujalt sisse toodud. Santa Maria keskuse rannas oli veel mitmeid surfilaenutusi. Mistral tundus kõige suurema laudade valikuga. Lisaks palju Kite õpetajaid. Santa Maria rannaäärsed hotellid olid ka suuremalt jaolt ennast mingisuguse surfilaenutuse või kooliga varustatud. Hinnad Dahabiga samas suurusjärgus. Valuutana eelistatakse eurot.
NO STRESS. See on Cabo Verde elustiil. Tulite siia, ärge põdege kui kõik minuti pealt ei suju. Pole ju kuhugi kiiret. 24/7/365, 24+ kraadi vesi ja õhk. Nii et pole tõesti kiiret. Aastas pidi ka 7cm vihma sadama. Aafrika rannikuni ca 500 km, Brasiiliasse ca 3h lennuaega. Seega logistiliselt väga heas kohas.
SAL saar ja Santa Maria on väga hea surfikoht. Valida on erinevate spottide vahel. Meie RIU hotelli lähedal on kuulus lainekoht PONTA PRETA. Seal oli hiljuti mingi lainelaua Maailma CUP. Sinna tulevad ka teatud tingimuste korral suured, kuni 10m lained, mis siis Kalda all murduvad ja on meeilskohaks proffidele. Pnta Pretast edasi põhja poole on wave purjelaudurite hea koht. Seal side-shore ja pikk liivarand.
Otsustasin esimene päev merele mitte minna, vaid tutvuda ümbruskonnaga ja nautida lõunamaist keskkonda. Santa Maria lahes olid mõned laudurid suurte asjadega peal ja glissisid. Võtsime rahulikult. Eesti pimedust tuli lihtsalt välja puhata.
Õhtul super hea kalarestoran. Valge vein siin just suurem asi ei ole aga igasugu kokteile ja pikki jooke kannatab tarbida. Punane vein ka täitsa OK. Kuna kõik tuleb kas kraanist või suvalise leti tagant küsides, siis vett eriti ei joonud. Minu lemmikuks oli täiendava sidruni mahlaga CubaLibre ja Kadrile PinaColada. Päike oli täna vinene ja pilve taga. Sellegipoolest sai kehale punase tooni peale.
Finnmatkad giidi arvates on see maailma parim paik puhkamiseks. Peab temaga ühinema. Võrreldes Egiptuse teenindusega on siin ikka suur vahe paremuse suunas. Puudub pealetükkiv teeninduse stiil ja kõik kuidagi sujub väga hästi. Siin on ka naisterahvad inimesed. Lisaks tore teenindajate naeratus.
Hommseks lubas 20 knotsi tuult ja pilvede hajumist.
14.12.11
Tuul puhus üle 20 knotsi. Kerge hommikusöök ja randa. Laenutuses võtsin kolme päeva paketi koos kindlustusega. Kokku 140EUR. Valik oli lai, igat asja ca 1-2 eksemplari. Seega pidi hommikul kärme olema ja kohe õiged asjad valima. Põhiliselt Northi purjed, Fanatic, Tiga ja Tabou lauad.
Alustasin 5.7 ja 125L . Peale tundi sõitu vahetasin selle 115 fanatiku vastu. Oli kogu aeg väike ülepurjestus. Proovisin korraks ka 5.3 aga see ei vedanud tuhkagi. Siis võtsin 5.7 tagasi. Hommikupoolikul ca 1,5h pidevat sõitu. Tuul on selles spotis kogu aeg Off Shore, seega suhteliselt flat. Sõidusuund on hotelli rannast Ponta Preta tipu suunas. Kaugemale sellest tipust ei lubatud sõita. Samuti tipus olevatele suurtele lainetele keelati laenutuses minna. Seal murduvad lained olid ca 3-4 meetrised ja vaibuvad laavakividele nii et ega eluga sealt ei pääse. Tipust natuke RIU hotelli poole on aga ilus liivane WAVE spot kuhu suured lained otse sisse tulevad. Seal on kohvik ning ka eelnevalt mainitud võistluspaik. Kuna mingit turvat ja valvet normaalajal seal ei ole, siis peale hullude lainelaudurite seal teisi ei olnud.
Peale lõunat tuul andis veidi järele. Võtsin prooviks 115L Tiga slallika ja 6.2. Sallika jaoks oli aga tuult palju, meri tsopine, viskas ja peksis nii et võtsin väiksema laua tagasi. Kokku ca 2.5h sõiduaega. Kätel ka esimesed villid. Õhtul Grilli restorani erimenüü. Läksime Kadriga õhtupoolikul piki randa jalutades õhtust Santa Mariat uudistama. Tuul oli päris tugev. Santa Maria lahes oli täielik tsopp, suured murdlained ja ON shore. Seega seal ei oleks eriti mõnus olnud sõita. Neeme tipus oli terve hulk lohetajaid koolitust tegemas.
Nägime päris ägedat vaatepilti vees hullavatest noortest: Lohe-paarist. Nimelt oli tibi klammerdunud poisi selga, käed ümber kaela ja jalad ümber poisi puusade. Nii nad siis sõitsid –liuglesid kahekesi lainetes ja hüppasid. Eks siit ka selgitus LOHE populaarsuse tõusule. Tegin neist ka paar pilti.
15.12.11
Kindad kätte ning merele. Puhus mõnus 20-22 knotsi. Võtsin alustuseks 105 Fanaticu, Northi 5.7. Liikus päris hästi. Ka jibed hakkasid juba päris OK tulema. Ca 2h sõitu, vahele mõned joogipausid. Kogu aeg glissis.
Peale lõunat vahetasin laua Tabou 105 rocketi vastu. Purjeks sama 5.7. Kaugelt vaadates olid Ponta Pretas ikka väga suured lained. Lähedale ei läinud. Väga hea sett selle ilma jaoks. Rocket liikus palju kergemalt ja oli lihtne manooverdustel.
Mõnusat sõitu jätkus veel ca 1.5h. Käed päris katki, kindad ei aidanud. Kordaläinud surfipäev. Päike jättis näkku ka punetava jälje.
16.12.11
Hotellis hakati jõulukuuske ehtima. Siin ikka NO STRESS. Otsustasin, et säästan käsi, puhkan ja merele täna ei lähe. Õnnestus Finnmatkad giidi moosida ning sebisin meile saare tuuri. Kuna tuur algas alles peale lõunat, siis läksime Kadriga mööda randa Ponta Pretat uudistama. Selgus, et sinna ei olegi väga pikk maa, ca 15 min. hotelli rannast mööda liiva jalutada. Vahepeal ilus suur liiva luide. Nautisime suurtes, kaldale rulluvates murdlainetes ujumist. Kohal olid ka lainelaudurid, kes tegid ägedaid trikke.
Saare tuur toimus jeepidel. Sõitsime läbi suurema osa saarest, vahepeal mõned peatused. Ilus vaatamisväärsus on saare loodeosas paiknev Buracona kalju. Ookeani poolt laavakivisse uuristatud käigud ja kanalid, seal liikuv tohutu veemass on omaette vaatamisväärsus. Nagu mingis aarete saare filmis avanev vaatepilt. Edasi läbi kõrbe saare keskusse Esparagosesse, sealt Salt Point vulkaani kraatris olevasse soolakaevandusse. Tänaseks on seal soola kaevandamine peaaegu lõpetatud, vaid näidiskaevandus turistide ja mingite massaazi-ilusalongide tarbeks. Ookeani vesi tungib läbi pinnase kraatrisse, kus see siis aurub ja sool välja ladestub. Kraatri pind ise on 10 m allpool merepinda. Käisime kogu seltskonnaga ka nendes tiikides ujumas. Soola sisaldus ca 26% ehk ujud kui ess vee peal. Basseinide põhjas on soojem kiht, mis tekib mudas mingi soolade reaktsiooni tulemusena. Soola maha pesta ei soovitatud, sest muidu jääd ilma selle noorendavast toimest. Nii ka tegime. Kõik naised tundusid kohe 5.a. nooremad. Soola bassein oleks ära kulunud ka suuremale osale RIU hotelli klientidest. Eesti inimesed oleksid kõik iludused. Saare eluolust saime veel teada, et siin on lubatud mitme naise pidamine. Et aga asi võrdne oleks siis on lubatud ka mitme mehe pidamine.
Teised saared pidid olema rohelisemad, mis tähendab et on esindatud maod, skorpionid, sääsed ja muud toredad elukad. Surfivõimalused pidid kõige paremad olema aga just SAL saarel. Enne õhtusööki veel JACUSI ehk mullivann ja seda tähistaeva all.
Hotellis on igal õhtul mingi show proffide näitlejatega. Saart iseloomustab Aafrika stiil ja eluolu aga eruoopalik keskkond ja ellusuhtumine. Veelkord kiidusõnad hotelli aadressil. Märkamatult toimib kõik taustal ülihästi. Õhtul oli hotelli pargis ka mingi laat-karneval. Live kitarrimuusika, maailjad, murumängud, tutvustati saare kultuuri ja iidseid oskusi. Üks kokk demonstreeris puuviljadest igasugu kujundite mesterdamisega. Väga mõnus päev.
17.12.11
Kuuse alla oli tekkindu hunnik kingitusi. Meenuvad jälle jõulud. Asjad kaasa ja klubisse. Puhus nõrgem tuul, ca 15 knotsi. Olin klubis esimene kuigu kell 10.30. Reserveerisin endale kõige suurema purje 8.1 purje ja tiga 115 slallika. Kuigi kalda all tundus tuult vähe, siis selle seti jaoks olid tingimused ideaalsed. Sõitsin kokku pea 3h, oli ühtlane sile vesti, laine praktiliselt olematu. Mingi aeg tuul tõstis aga polnud probleemi, saigi parema krüssunurga ja Ponta prettale lähemale sõita. Päris lainetesse Ponta Prettas siiski ei julgenud minna, seal olid juba paari meetrised mäed Kalda poole kimamas. Kuni lõunani üliäge päev, kogu aeg glissis. Kahju, et GPS Eestisse maha jäi, seega tõendusmaterjal puudulik. Kadri võttis ka rendist suure svertlaua ja väikese purje ning toimetas päris tegusalt. Kohalikud ka kiitsid ning soovitasid kohe trapetsiga edasi treenida. Lõuna venis natuke pikemaks, peale sööki ka ca 30min lebamist.
Klubisse tagasi minnes oli aga minu laud juba merel. Võtsin 115 rocketi, sellel kahtlaslet väike uim all aga otsustasin siiski proovida. Ja see oli viga. Sain küll käima aga ainult Brasiilia poole. Oli tükk tegu, et kaldale vastu tuult tagasi saada. Enne klubi sulgemist sain veel ühe teise slallikaga sõita aga midagi oli seal viltu. All oli freeride jama uim, jalaasad päkapiku omad sest polnud aega reguleerida. Kokkuvõttes päeva teine pool suhteliselt nõme. Olukorra päästsid kaks Pinacoladot ja siis tuli rahu maapeale tagasi. Õhtul Grillirestoran.
18.12.11
Viimane täispikk päev. Kuigi puhus päris hästi, siis otsustasin oma rakkus käsi ravida ja viimast päeva päikese käes nautida. Käisime Kadriga uuesti Ponta Pretas, tegime pilte ja võtsime päikest. Peale lõunat käisime veel Santa Marias. Kokku tuli oma 18-20 km, põhiliselt liivas jalutamist. Põlesin õhtuks natuke ka ära. Õnneks pehmendavad kreemid aitasid. Õhtul aasia köögiga teemarestoran.
Igal õhtul toimus ka mingi show. Jutu ja piltidega seda edasi anda on võimatu, olid aga väga ägedad tantsud ja trummishow. On ikka imetlusväärne, kuidas aafriklased painduvad ja tantsida oskavad.
19.12.11
Kuni lõunani nautisime basseini ääres päikest ja ümbritsevat keskkonda, pakkisime asjad ja siis bussi. Reis tagasi kulges ka ootuspäraselt: lennukis magamata öö ja siis hommikul Helsinkist laevaga Tallinna. Ka siin oli soe, +3 kraadi, lörts pime ja kõle.
Kokkuvõttesk väga mõnus jõulueelne puhkus. Sinna peab kindlasti tagasi minema, süsteem on nüüd teada. Lennukis oli veel teisigi eestlasi, üks lohetaja ka oma varustusega kohal. Nime unustasin küsida. Tema oli võtnud viimase minuti pakkumise ja oli sebinud kogu oma lohevarustuse ka tava pagasina kohale.Elas kuskil Santa Maria hotellis ja oli põhiliselt seal lahes ning teisel pool saart lainetes. Uurisin ka giidilt surfikama transpordi võimalusi. See pidi olema korraldatav, võibolla mingi lisatasu eest. Üks soomlane vedas oma lainelaua Helsingisse kaasa ning asi tundus toimivat.
NO STRESS.
EST188, Rain

Wednesday, September 28, 2011

Teisipäev


Eile käsisime ühes kohas sõitmas. Päris lõbus oli, kuigi tuul oli prognoositust oluliselt vaiksem. Tegelikult prognoosi vist väga polnudki. Sõita siiski sai. Lauaga ja praamiga. Koht oli tore, seltskonnast rääkimata. Kui tuult jälle lubatakse, siis läheme veel.

Monday, September 26, 2011

Pärnu slall number 6

Sel korral siis klappis kõik enam vähem. Oli nädalavahetus ja oli ka tuul, mis sest, et puhus otse Kullikasse sisse ja vesi tundus juba vaadates väga auklik. Purjeks sai 7.6 ja laud 98 Manta. Kodutöö oli kah tehtud, tundus, et peaks sõitma Pärnu rannas, aga Jüri arvas, et Pärnus võib loodekaga tünga saada. Aga et kodutöö oli tehtud, siis oli plaanis vaadata, kuhu vana rebane sõitma läheb ja sinna järgi minna. Selle Pärnu jutuga muidugi pettis ta mind nii palju ära, et olin veendunud, et head sõidukohad on kusagil kullikast lõuna pool, mis seega oleks pidanud olema tuulele rohkem avatud. Olin veendunud, et kusagil seal on ka sobiv lahesopp, mis chopi maha tõmbab.

Vette jõudsin enam vähem täpselt stardi ajaks, kahjuks esimesed 15 minutit tuult väga polnud. Ja nii ma kalda all tiksudes Jürka silmist kaotasin. Aga ma olin päris veendunud (vähemalt alguses), et Pärnusse keegi ei läinud. Uimeks olin pannud SL39 , seega oli päris raske selles pudrus krüssata. Tundus, et on mõistlik paremal halsil max kiirust proovida, sest Kullikast vasakul oleva kivihunniku tagant (pärast tuli välja, et see on muul?) sai päris sileda peal alla lasta, kuni pillirooni välja. Pärast keegi rääkis, et seal on ikka kive ka, ise ühelegi pihta ei saanud, ja ei näinud neid ka. See oli siis see, mis jäi sellest päevast positiivse poole peale

Kullikas sõiduga oli see probleem, et sinna muuli taha enam tuult väga ei jätkunud ja seega mingit erilist kiirust siiski ei tundnud. Paaril korral proovisin veel ka Kullikast välja krüssata, aga igal sellisel katsel sai mingil hetkel chopis trampimisest nii kõrini, et sobiva puhanguga lasin siiski randa tagasi. Vasakuga oli tuult muidugi päris palju, aga ka chop oli selline, et mingit arvestatavat kiirust sisse ei saanud. Veest välja loopis kohatine tugev ülepurjestus muidugi päris hästi. Ja võrke ikka oli ka südamest pandud. Tublid mehed need Pärnu kalurist.

Pärast selgus, et vana rebane oli siiski kohe jutiga Pärnusse muuli alla läinud. Ja ega seal muuli all ju nii hea poleks olnud, kui kogu punt oleks sinna sõitnud.

Sõitsin ka sel korral siis kogu võistluse ühe jutiga maha. Ma ei kujuta ette, et ma niisama sellise varustusega sellises chopis viitsiksin kolm tundi järjest sõita. Päris väsitav, eriti vaimselt. Kaldal selgus, et kogu pingutus oli olnud asjata, sest millegipärast ei salvestanud GPS andmeid ja seega sain võistlusel viimase koha. Ei saanudki aru, milles asi, speediguru doktor Kask diagnoosis, et äkki oli kogemata sõidu ajal GPSi klahvilukk maha läinud, sest veekindel kott, mida kasutan on äkki liiga kitsas. Ehk et riist iseenesest on korras, viga on kottides!

Päev lõppes sellega, et koju sõites lasti raadiost kaks korda "El Bimbo on see mees", Vello Orumetsa esituses. Vot nii!



PS. Kodus leidsin GPSist muidugi sobiliku faili üles. Väga huvitav fail, seal olid koos (ühes failis!) tulemused eelmisest juulis peetud Pärnu speedist (umbes 30 minutit võistlusest), siis paari muu päeva tulemused ja lõpuks ka selle nädalavahetuse tulemused. Aga vist mitte päris täielikud, mõne koha peal on päris pikka aega auk, kuigi ma kogu aeg sõitsin. Nende aukude tulemused on vist nendes väikestes failides, mille kohtunik Margo kõlbmatuteks tunnistas. Ei teagi, mis värk on. Doktor Kask uurib asja ja katsub vajaliku info välja pigistada.

Friday, September 16, 2011

Katia lubas rohkem kui andis


Otse Ameerikast kohale tuisanud Katia lubas rohkem kui andis. Mis seal salata, ega läänekaartest puhuvaid kõvasid tuuli pole sel suvel just palju antud. Seega olid ootused päris suured. 13. sept oligi Katia kohal, kahjuks Vääna minekuks polnud põhjust, sest tuul oli päris edelast või isegi lõunast. Seega sai sõidukohaks valitud Püünsi, ilmselt põhjakaldal üks väheseid kohti, kus sel päeval siiski enam vähem sõita sai. 85 ja 4.7. Algus oli päris hea, kui puhus edelast ja sai karide pealt üle lasta, alguses oli isegi lainet hüppamiseks. Pärast, kui tuul keeras, olid tingimused nagu sellise kursiga Püünsis ikka- jälk chop. Kokku tuli oma viis tundi, kuigi oli väga ebameeldiv chop ja tuule tugevus kõikus päris palju.
Tundus, et järgmine päev peaks tulema oluliselt parem. Kahjuks jälle Katia ei täitnud ootusi, jälle polnud põhjust Vääna minna. Kuna tuul oli siiski pisut rohkem lääne poole, siis sai kohaks valitud Pirita. Tuul oli tõepoolest oluliselt tugevam kui eelmisel päeval, aga samas olid ka tuuleagud suuremad. 85 ja 4.2. Merel oli päris vastik chop, kalda all ka laine, aga seal oli jällegi tuult vähevõitu. Kui pagiga vedas, siis sai tegelikult päris hästi hüpata, kokku umbes 2 tundi.
Kolmandal päeva lubas Katia tulla päris läänest. Seega oli kindel plaan ikkagi Vääna jõuda. Aga hommikul Pirital oli jällegi selgelt näha, et Katia paneb ikka samamoodi edelast. Seega jäime Kentiga ikkagi Piritale. Sõitmiseks oli tuult küllaga, kuigi tiksumise ja glissi vahekord oli lubamatult tiksumise poole kaldu. Seega mõne aja pärast sai veivikad slalli asjade vastu vahetatud, 98 ja 6.5. Slallikas muidugi toimis sellise pagitava tuulega päris hästi. Aga kuna Katia kogu aeg suunda muutis, siis oli merel tee päris auklik ja välja minek just midagi lõbusat polnud. Merelt tagasi seevastu sai pisut siiski lainet valida ja päris hea hooga lennata. Kokku siis umbes 1.5 tundi veivikat ja tunnike slalli.

Mida siis kokkuvõtteks öelda? Katia oli väga äkiline ja närviline, väsitas päris ära. Eks nende Ameerika Katiadega on nagu ikka, tunduvad parematena, kui tegelikult on. Seega järgmisena tahaks midagi kodumaist, ühtlasemat ja ettearvatavamat. Eelistame Salmet ja Mallet! Aga oleme ikka valmis, kui juhuslikult jälle mõni ameerika "Katia" siia ära eksib.

Thursday, August 11, 2011

Kuidas teha sitast saia


Tabou laudade omanikud on kurtnud, et nende laudade jala-aasad ei kõlba kusagile, sest need hõõruvad jalgu. Eriti tugevasti just külgede pealt. Mul endal on õnnestunud sel suvel juba kahed villid saada. Kõige lihtsam lahendus on muidugi osta mõne muu tootja jala-aasad. Nii ma ise esimese hooga teha otsustasingi. Ostsin Fanaticu aasad, mis on minu senise kogemuse põhja väga mugavad ja ei hõõru. Kodus panin need Tabou aasade kõrvale ja selgus, et need on identsed. Ainus vahe on see, et Fanaticu aasade otstes olevad kruvide pesad on sisemistes aukudes ja selles asendis katab aasade pehmenduse neopreen kogu jala-aasa. Tabou aasadel on need aga välimises asendis ja nii ei kata neopreen kogu jala-aasa. Segane jutt? Allpool õpetus käsitööhuvilistele Tabou omanikele:

A) Tabou jala-aasad näevad alltpoolt välja sellised (kruvide pesad on välimistes aukudes)
B) Et neist saaks Fanatiu jala aasad, tuleb kruvikeerajaga välja kangutada plastikust kruvide pesad
C ja D) Kruvipesad tuleb panna sisemisse asendisse ja suruda pessa tagasi
E) tulemuseks näevad Tabou jala-aasad pealt välja samasugused nagu.........
F) ...........Fanaticu jala-aasad.

Hoopis pehmem ja kuivem tunne!

Pärnu slall, 4. etapp


Hommikul oli ainus ennustus, mis Pärnusse tuult näitas, windguru. Aga kuna Jüri kinnitas, et tuul on olemas, ja Jürit me usume, siis ei jäänud muud üle, kui Pärnu slallile minna. Kogu tee sadas vahelduva eduga ja tuult ei paistnud kusagilt. Ka Pärnu rannas ei olnud kell 13, esimese võimaliku stardi ajal erilist tuult. Aga taevas hakkas järjest selgemaks minema ja seega oli lootust, et saab kena sõidupäeva. Mõne aja pärast siis pandigi nagu lülitist tuul puhuma ja lipp lasti alla.

Pärnakad üllatavad järjest uute "formaatidega". Sel korral oli siis selline võistlus, et sõita võis kuidas iganes, aga mitte nii, nagu koosolekul teadete tahvlile joonistati. Nimelt oleks pidanud nagu vasakuga startima suunaga muuli poole (minu arust on pärnus muul ainult jõe suudmes), aga kõik võistlejad suundusid nagu üks mees stardiliinist muuli poole ja jäid vette starti ootama. See tundus isegi loogiline, sest enne starti oli rada lühemaks tõmmatud ja esimene suur punane märk oli kohe stardiliini alla toodud? Ma ise tiirutasin stardiliini lähedal, stardiliinist Raeküla pool ja ootasin, millal siis lipud lehvima hakkavad. Kuna kaatrit vees polnud, siis oli lippudega kohtunik kaldal umbes 400 m kaugusel ja nii ma need lipud esimese hooga maha magasingi (ega peale 3 minuti lipu, milleks oli suur Fanaticu lipp, teisi ei näinudki kõikides sõitudes). Ja see mind päästis, ühel hetkel hakkas kogu punt paremaga liinile sõitma. Kõige ees sõitsid Karmo ja Annika, aga nad sõitsid üle liini ja tegid jibe ning startisid vasakuga, nii nagu koosolekul räägiti ja seinale joonistati. Ülejäänud punt sõitis aga paremaga üle liini selle märgi suunas, mis pidi olema 2. märk. Kuna olin niikuinii starti hiljaks jäänud, siis sõitsin, suu ammuli, neile järele, lihtsalt, et aru saada, mis toimub. Pärast selgus, et selles sõidus polnudki vahet, kuidas sõita. Kõige lahedam oli see, et need kaks, kes õiget rada sõitsid said DNF-id, mis hiljem redressideks ümber tehti (miks tehti, kui need kaks kohtuniku arvates valet rada sõitsid??), ülejäänud, kes millegipärast rajaskeemist erinevalt sõitsid, karistada ei saanud. Ja üldse sõidetigi ülejäänud sõidud nii, mis siis, et staabis oli seinal skeem, mis sellele üldse ei vastanud . Miks kõik niimoodi üldse sõitma hakkasid, kuidas selle peale tulid, jäigi mulle lõpuni arusaamatuks. Väga kihvt see polnud, võiks ikka enne täpselt kokku leppida, mis rada sõidetakse.

Muidu oli tore, tuul puhus hästi, kokku saime siis 7 sõitu. Tagasihoidlik soovitus edaspidiseks, stadiliini märgid võiks olla pisut suuremad, jube raske on liini kaugust hinnata, kui märki näeb alles 20. sekundit enne starti. Ja siis lipud võiks pisut suuremad olla, kui kohtunik on mitmesaja meetri kaugusel, või siis veel parem ikkagi mingi kaatri variant. Muidu suur tänu Pärnakatele, ega midagi halvasti ju polnudki, v.a see rajavärk.


Wednesday, July 27, 2011

Eestlase Defi-nitsioon 2011


Eestlane on aeglane oma mõtetes ja liigutustes -PARIM ON ALLES EES!
Eestlane on uudishimulik ja liigub ringi aeglaselt erinevatel vahenditel, puhates nii kaunis Bekaa orus kui ka Prantsusmaa imekaunil lõunakaldal Gruissanis.
Kuna eestlane olla on "uhke ja hää", siis nii see on ja nii see jääb.

TARK EI TORMA!
"Võtame mönuga" ja kui tööd on rohkem, siis on ka MÖNU ROHKEM!

"Jõudu tööle!"- sest töö ja kiire on meie pärisosa elust!
"Aeg Maha" näitab kohtunik, teadmata veel, et mängu võidu otsustas just see hetk ajas.
Hang Loose (ka see möödub, rippuge vabalt poomi küljes)

Monday, July 25, 2011

3 tundi puhast jazzi (Pärnu Slalli 3. etapp)



Eile oli Pärnus nii tuult kui päikest. Seega igati tore ilm Pärnu slalliks. Sel korral olid Pärnu sõbrad kavva võtnud uue formaadi, nimelt GPS speedivõistlus. Sõita sai kolme tunni jooksul, arvesse läks viis tulemust- 3 tunni jooksul läbitud distants, 2 sekundi suurim kiirus, 5x10sekundi suurim kiirus, 500 meetri läbimise suurim kiirus ja ühe tunni suurim keskmine kiirus.

Kuna tuul oli speedi seisukohalt vaadates ikkagi pigem vaikne, siis polnud purjevalikus küsimust, 8.4 ja kuna 100 Manta seda purje enam hästi ei kanna, siis läks käiku 125 Manta. Tuult oli umbes 8m/s, seega igati hea valik. Kahjuks oli chop päris arvestatav, kiirust sai arendada ainult muuli all, kus kohati tekkisid lainevahed, aga sealgi oli chopine ja enamuse ajast tuult vähem kui mujal.

Suurem osa Eesti surfareid on viimastel päevadel selgeks saanud jazzi definitsiooni (ehk kuidas on seotud jazz ja pohlad). Et kõik lühidalt ära öelda tulebki tunnistada, et võtsin võistlust väga jazzilikult, st jämmisin ehk sõitsin spontaanselt kolm tundi järjest kaldale tulemata. Põhirõhu panin lõppkiiruse saavutamisele, selleks sõitsin suhteliselt lühikesi otsi muuli all. Ilmselt sel korral spontaansus ja jämm lõpuni mõistlik polnud. Tagantjärele vaadates tundub, et oleksin pidanud tegema konkreetse tunnisõidu, nagu tegid Papa, Jürka ja Niine, lastes pikki otsi muulist Raekülla ja tagasi. Ilmselt nii oleksin saanud oluliselt parema tunnitulemuse. Samuti oleks ehk kasuks tulnud mingil hetkel ka 100 ja 7,6 komplekti kasutamine, usun, et oleksin lõppkiirusele need paar vajalikku kilti tunnis juurde saanud. Jämmimise tulemuseks oli võistluste suurim läbisõit (96 km), järgmisel korral olen siis targem ja panen kaks komplekti randa valmis.

Kokkuvõttes, väga lahe võistlus, uus asi, mis tundus kõikidele meeldivat. Suur tänu Pärnu Surfiklubi meestele, kes selle toreda ürituse läbi viisid. TULEMUSED

Veel meeldetuletuseks, homme toimub plaanitud aga siiski spontaanne jazzkontsert Pirital, oodatud on kõik jämmihuvilised!

Thursday, July 14, 2011

Saartematk 2011


Traditsiooniline Team Jahe saartematk toimus 6-9 juulini, marsruudil Roosta-Vormsi-Hobulaid-Heltermaa-Saarnaki- Kõrgelaid-Puise. Sõit toimus idakaare tuulte meelevallas, seega kogu distants sai sõidetud allatuult. Viimaseks etapiks tuult ei jagunud ja nii tuli kasutada pukseerimisteenust.
Gränd seenioridest saavutas esikoha Vello Jurtom. Naistest osutus parimaks Intsu Malle, kuigi ega teistelgi viga polnud.

Tuesday, July 12, 2011

Palju õnne Jaano

Et meid ikka rohkem oleks. Koos surfata on alati lõbusam ja selle eest tänab Jahetiim südamest Jaanot, kes on tegude mees. 10.07.2011 sündis Jaano perre väike surfar, kelle tuuled ja lained pole veel sündinud, aga mees on juba olemas ja omal kohal ootamas suurt lainet.
Palju õnne tubli Surfari kasvatamisel ja püsi ikka lainel

Sinu Tiim

Tuesday, July 5, 2011

Põhjamaade MV-d

Põhjamaade meistrivõistlused Formula klassis on nüüd läbi. Nagu ilmselt kõik huvilised teavad, läks meie noortel seal väga hästi. John saavutas teise koha, ilmselt oleks saanud veelgi paremini, aga esimesel päeval peetud neljas sõidus oli oma osa õnnel, sest tuul keerutas ja kuna ka rada oli väga lühike, siis ei olnud võimalik käigu eelist ära kasutada. Annika tegi hea võistluse, naistest esimene, Peeter ja Juss said oma arvestustes kolmandad kohad

Esimese sõidus (kus ka mul õnnestus osaleda) oli pandud ülilühike stardiliin, ja kuna suur punt, vaatamata päris korralikule tuulele 8-10 m/s, jäid kaatri juurde tiksuma, siis liinile sõita oli päris keeruline.
Minu võistlus jäi sel korral päris lühikeseks. Läksin veele 12 ruuduse purjega, kuigi oleks olnud õigem võtta väikem puri. Aga kuna Annika tase on selline, et sisuliselt peaksime samasid purjesid kasutama, siis polnud 11 ruudust kusagilt võtta. Vaatamata sellele õnnestus start päris hästi, kuna rada oli lühike, siis ilmselt olin ka esimeses märgis päris ees. Kahjuks oli tuul minu 12 ruuduse vaikse tuule trimmi kohta liiga tugev ja käis päris kõvasti üle. Nii ei saanud ma paremaga ülemist märki võttes kämme õigele poole. Otsustasin siiski üleval külgtuule otsa ära kannatada ja nii sõitsingi külgtuules tagurpidi kämmidega (rada oli 1-2-3-1-2-4, umbes 200m külgtuuleotsaga). See oli muidugi viga, sest nii puudus igasugune mõistlik kontroll ja kui ma ka veel pisut ühte lainesse kinni sõitsin, tuli tagumine jalg aasast välja ja ma panin elu katapuldi. Esimese sõidu tulemuseks siis katkine laud ja sinine silm. Teise sõitu ma ei jõudnudki, parandasin hädapäraste vahenditega lauda. Kolmandas stardis olin kohal, aga kuna stardis jäin alla ja ei saanud kohe glissi, siis edasi ei sõitnudki. Eelkõige seetõttu, et laua otsa kleebitud teip, mis irvitavat lauanina vähegi varjas, oli ära tulnud ja ma otsustasin lauda mitte vett täis sõita.

Teine päev algas mulle hommikul kell 6 laua parandamisega, õnneks oli kaasas EPO (mitte erütropoietiin vaid epoksiidliim), sain laua enam vähem vettpidavaks. Kahjuks sel päeval sõite ei peetud, kuigi vee peale aeti ja saime isegi sõita päris korralikult. Kolmas päev piirdus ühe sõiduga pagitava ja keerutava maatuulega. Johnil õnnestus see sõit kinni panna. Ise tegin tegelikult päris hea sõidu, esimesel ringi ülemises märgis olin umbes 15. kohal, siis ei suutnud ma tuuleolusid õigesti hinnata (või siis lihtsalt ei vedanud) ja seisin päris pikalt tuuleaugus.

Annika tase on selline, et me peaksime nüüd võistemiseks sama suuri asju kasutama, täpselt nagu slallis. Seoses sellega on mul nüüd mitu valikuvarianti. Esiteks võiksin võistlemise lõpetada ja anda oma asjad Annikale. Teine variant on muretseda kaks komplekti 11 ruuduseid formulapurjesid. Kolmas variant on saada nii tugevaks, et sõita iga ilmaga 12 ruuduse purjega (naistel on õnneks 11 ruutu maksimumsuurus).

Täna läheme traditsioonilisele saartematkale, eks ma seal siis mõtisklen ja otsustan.

Lõpetuseks ka üks mentaalse treeningu näide VIDEO

Friday, July 1, 2011

ÕNNE ANDRES




Täna sai meie registri andmetel Andres Valkna aasta vanemaks. Siit siis omal viisil tervituslaul:








ÕNNE SOOVIME SUL


ÕNNE SOOVIME SUL


PALJU ÕNNE KALLIS ANDRES


ÕNNE SOOVIME SUL






Uus sõidustiil leiutatud biloogiliste katsete ja dopinguainete manustamise tulemusena.

Tuesday, June 21, 2011

Püünsi, 21. juunil


Juunipöörde 71. aastapäeval sain üle pika aja merele. Tööl on vahepeal päris kiired ajad olnud ja nii ma polegi juunis veel väljaspool võistlusi merele saanud.
Päeval oli kindel plaan minna Vääna, aga kuna tööl läks ikka pisut plaanitust kauem, aga asjad olid kodus Viimsis, ja lõpuks tahtis ka Annika kaasa tulla, siis sai veivist ikkagi slall.
Püünsi oli nagu läänetuulega ikka, eriti jälk "chop", nii auklikul teel pole ammu sõitnud. Tuul vist oli kogu päeva pisut keerutanud ja nii polnud mingit laine korrastavat effekti. Sõitsin umbes tunnikese 6,5 GTX ja 100 Mantaga, lõpuks hakkas see chopis vibreerimine nii vastu, et võtsin 5.3 Manicu ja Skate, kahjuks eelpoolnimetatud põhjustel mingeid hüppeks sobivaid rampe ei leidnud ja nii piirdus see katse umbes poole tunni ja mõne triibuga. Aegna all oli siiski päris hea laine ja sile lainevahe, aga tuulesuund oli selline, et vasakuga hüpata oleks tulnud vastu tuult. Paremaga hüppamine on mulle nii võõras, et mingit head tunnet need katsed küll ei pakkunud. Kahjuks slallimehed saagisid Pandju all kollaste poide vahet ja ma ei viitsinud üksi Aegna all pikemalt sõita.

Kokkuvõttes siis täpselt selline päev nagu laulusalm ütleb: "Proovis püsti, proovis kükki, kuidagi ei läinud hästi". Läänetuulega Püünsi ei ole just kõige parem valik.

Sunday, June 5, 2011

05.06 otsime tuult põhjapoolt


Pakkisime laupäeval asjad kuna korraldajad ütlesid et tuult ei tule ja sõite ka mitte. Õhtul toimus korralik rannapidu laudade, keedetud Lamullide ja lõpuks ka grillitud liha ja vorstidega. Juurde punast veini. ca 23.00 paiku hakkas ka live band mängima.

Seekord oli tegu klubimuusikaga mis mulle väga peale ei läinud. Helitehnika oli aga päris võimas nii et kogu laager hüppas bassi rütmides. Kent ka hüppas nagu noor jänes ega teinud oma jalavigasutsest väljagi. Õhtul lisaks ka kuuba jooki.
Pühapäeval startisime ca 10.30 paiku Narbonne suunas. Otsustasin lennukiga tagasi tulla, sama ka Andres Valkna. Kent, Arved, Andres ja Toomas aga jätkavad tuulte ja emotsioonide otsimist. Suure tõenäosusega, kas Holland või Poola on järgnevateks sihtmärkideks.
Tore koht, pikkade liivarandadega. Sobivate tuulte korral kindlasti paradiis speedi ja slaalomihuvilistele.

Rain EST188

Saturday, June 4, 2011

04.06.11 Ootame tuult

Prognoos on vilets, ootame tuult. Eile õhtul oli mõnus LIVE kontsert: Las Vegas Wedding, (James Copley solist ja kitarril Jean Milazzo). Väga hea kontsert. Kasutasid natuke ka fonot aga nii kitarrist kui laulja olid väga kõvad tegijad. Kent ostis ka plaadi, Saime eile ka natuke päikest nii et nahk tsipa punane. Palju rahvast on juba lahkunud, sest erilist lootust sõitudeks ei ole.

Hommikul pidi 9.00 kipprite koosolek olema aga ei mingit infot ega ka liikumist. Ju siis peab olema kõigile selge et sõite ei toimu.

Rain EST188

Friday, June 3, 2011

Helikopterilt pildistamine



Lõunaks vaikis tuul täielikult, käisin korra ka vees kuid oli tegu et tagasi saada, Andres Valkna suutis ka 490 masti katki teha, ju siis tehase praak. Üldiselt molutasime kogu päeva. Elevust tekitas kella 14.00 paiku pildistamine. Kõik võistlejad aeti purjede rigamise tsooni ja siis hakkas helikopter meie kohal tiirutama ja pilte tegema-filmima. Alguses kõrgemal kuid lõpus tundus et tegu on Afganistaanist naasnud sõjaväelenduriga kes juhuslikult kopteri rooli lastud. Pikeeris päris ägedalt nii 20 m kõrgusel. Filmimehed vist said oma lõunasöögist kindlasti lahti.

Neilbryde telgi juures korraldati ka RS race laudadega mingi kohalik alternatiivvõistlus 100m rajaga aga me ei jõudnud keegi ennast sellele kirja panna. Päike on ka täna oma töö teinud ning väike punetus nahale tekkinud.

Molutame edasi. Õhtul peaks tulema uus show ja LIVE bandid.

Reede 03.06.11 Gruissan, ootame tuult

Täna vara hommikul 8.00 kiprite koosolek aga anti rivitult sest tuult ei ole.
Eilsed tulemused ka väljas: Andres Kask 55, Tom 116, Andres Valkna 364, Rain 379, Arved 425 kandis, täpseid numbreid ei mäleta. Kent sai mingil põhjusel max ehk osalejaid on 870. Kas number seljal ei olnud nähtav või sai teise märgi võtmine ümber kaatri saatuslikuks.
Oluline on aga see, et Kent oli natuke minust tagapool , sõitis distantsi läbi ja endaga väga rahu.

Ei teagi mida teha, prognoos on vilets nii siin kui ka lähiümbruses. Gardale ka ei ole mõtet minna, sajab vihma ja suht mõtetu ilm. Õnneks on läinud soojaks ja natule lubab paremat ilma laupäevaks-pühapäevaks. Nädala alguse tuuli 19-20m/s aga ei tule.

Rain EST188

Thursday, June 2, 2011

Esimene võistluspäev Gruissan'is

Eilne õhtu oli rohkem kui lõunamaine. Temperatuuri ca 12 kraadi. Kebabis õhtustasime kõleda tuule ja külma käes. Isegi lauale toodud vein oli alla normaalse temperatuuri ja joomiseks tuli Andresel seda põues soojendada.

Täna algas Grussanis Defi Wind võistlus. 13.00 oli Kipprite koosolek. 1h seletati prantsuskeeles kuidas sõita ja kuidas teistele teed anda. Inglise keelne tekst oli väga lühike. Ju siis prantslastele tuleb 10x asju selgitada enne kui nad asjast aru saavad.

Tuult oli justkui piisavalt 8-9m/s. Raja üks ots oli 10km, sõideti kaks ringi ehk kokku ca 40 km. Start õnnestus kõige paremini Andres Kasel, tema on ka Defi Windi esimese päeva Eestlaste võitja. Sõiduaeg alla 1h. Tom natuke tagapool aga ka 1h kandis, siis tükk maad konnasööjaid ja siis meie mehed, vahemikus 1.30-1.50h.
Tuul oli väga puhanguline. Esimeses märgis tuul kukkus, kogu algajate porukas ujus seal vees, ca 100 tk. Tiksudes tuli võtta märki. Tagasi tulles oli väike krüssu ots ning paljud pidid tegema veel paudi et teise märki tagasi jõuda.
Esimeste aeg oli ca 40 min. kandis. Andres Valkna läks alt lauavalikuga, võttis 100-se laua. Kõigil olid purjed natuke väikesed, kuid saime hakkama. Väga omapärane kogemus ja kõik meie mehed sõitsid raja läbi. Õhtul algab ametlik võistluste avamine, show ja LIVE bandid. Väga äge jazz muusika, tipptegijad Prantsusmaalt. Starti filmis ka kopter nii et loodame varsti ka uusi videosid näha. Korraks tuli ka päike välja ja temperatuur tõusis 18 kraadini. Peaageu juba nagu lõunamaa.

Päevakangelane oli Kent kes hoolimata oma jalavigastusest, sõitis raja läbi ja oli tulemusega igati rahul. Kaldal oli meile kaasa elamas ka kohalik hispaanlane Henri. Leidis meid üles lippude järgi. Võtsime õhtul päeva kokku: väga mõnus päev. Suurepärane ürituse organiseeritus ja prantslaste kohta üllatavalt täpne ajakava. Ka turva on omal kohal. Väljas oli ligi 50 kaatrit ja jetti, kes tagasid võistlejate tsoonis püsimise ja aitasid hädasolijad kaldale. Täpeset võistlejate arvu ei õnnestunud välja uurida kuid ca 900 ja 1000 vahel.
Aegna Maratoni korraldajatel oleks siit palju õppida.
1.päeva kokkuvõte:  http://www.continentseven.com/2011/06/03/defi-wind-2011/

Tervitused kõigile Eestimaal.

Rain EST188

Wednesday, June 1, 2011

Gruissan, ootame tuule vaibumist

Kolmapäev 01.06.11. Gruissan, Lõuna-Prantsusmaa

Teisipäev: Jõudsime õnnelikult varahommikul kohale. Puhus korralik maatuul. Hang Loose mehed olid juba kohal ning peale väikest sekeldust tsehhidega saime meile reserveeritud kohal laagri püstitatud. Peale väikest puhkust pakkisime asjad lahti ja rigasime 6.5 kandis purjed ja väiksemad lauad. Peale lõunat tuul tõusis, olime kõik kuuekesi merel. Adres Kask sai tippkiiruseks 64km/h. Jätsin ise GPS kaela panemata aga kindlasti sõitsin ka enda parima tulemuse välja. Puhanguline tuul kuni 19 m/s. Sellistes oludes võistlus oleks väga karm. Kokkuvõttes väga mõnus päev. Õhul kohalik Kebab ja mõned joogid. Poes hea vein 2 EUR-i.

Kolmapäev: Ärkasime Campi kõikumise peale. Tuul oli väga tugev. Sõideti 4-5m purjedega, sajab vihma. Tundub et tegu on põhjamaaga. Registreerisime endid ka ära. Numbrid järgmised: Andres Valkna 125, Toomas 334, Rain 336, Kent 337, Arved 338, Andres Kask 484.
Passime ja ootame inimlikemaid tingimusi. Sätime varustust ja ootame tuule nõrgenemist. Kent ehitab poomile reguleeritavat outhauli. Laagris püstitatakse kontsertlava. Elu hakkab vaikselt käima. Tom rigas üles 5.5 ja läks veele. Oletan et Eestis on parem ilm kui siin. Kohale on jõudnud ka PWA naised.

15.34 kohalik aeg: Jätkuvalt rõve ilm, keegi normaalselt sõita ei saa. Ka Kent ja Andresed otsustasid vette minna. Pagitab, keerutab ...... koerailm.

Raini jutule veel lisaks. Oleme saanud kaks head sõidupäeva, esimesel päeval sain sõita uue 6.5 GTX-ga. Väga hea puri, kannatas päris tugevaid puhanguid. Lõpuks, kui puhus kuni 19 meetrit, siis jäi muidugi veidi suureks. Kolmap sõitsime Kentiga pärsatlõunal paar tundi, mina 5,3 Manicuga, Kent 6,3 Loft Bladega. Jällegi väga head tingimused, tuult 12-15 meetrit, sile vesi. Tuul oli ühtlasem kui eile. Homme on siis esimene start kell 15.

Raini postitatud pealkiri on muidugi nali, tegelikult võikski niimoodi puhuda, aga tundub, et järgnevatel päevadel on pisut vaiksem tuul! Andres V.

Mõned pildid:


https://picasaweb.google.com/lh/sredir?uname=102975559700620567865&target=ALBUM&id=5613245074394252577&authkey=Gv1sRgCPKmovnTgsGVtgE&feat=email


Rain
EST188

Saturday, May 28, 2011

Team Jahe matkal Defile, Leedu, Vente

Pärnu Rimist proviandi hankimine, Papa viimased manitsused sportlikest eluviisidest ja reis võisgi alata. 
Jõudsime reede öösel Nida lähedale Vente Campi, mis on nädalavahetuseks kokku meelitanud ligi 50 Baltikumi, Poola ja Soome Formulisti. 
Toimub Formula Baltic Cup. Vaade Nida poolsaarele, rohukamaraga rand ja hea tuul: see oli üllatus mis meid hommikul ootas. Kerge hommikueine ja kohe rigama, sest tuult oli 9-10m/s. Formula võistlulus meid ei seganud. Kasutasime raja poisid oma slaalomitriipudes pöörete harjutamiseks. Kent ja mina olime sellel aastal esimest korda vees. 7.7m2 Bleidid olid omal kohal ja Manta 125 on ikka super hea laud.

Hoidsime Kendiga ennast tagasi, et käsi mitte ära lõhkuda.
Kokku vees ca 3 tundi. Kõik olid rahul. Ahjaa, tegin ka selle aasta ja kogu päeva suurima katapuldi. Teistel oli olnud päris äge vaatepilt. Olevat olnud midagi Front Loobi sarnast aga jalad ei olnud aasas ja laud oli ka vees ehk kogu vaatemäng palju graatsilisem. Õnneks kõik asjad ja kondid ka terved.

Homme ilmaprognoos sama ehk loodame ka head trennipäeva. Ja siis edasi sõit Prantsusmaa poole.

Rain EST188

Tuesday, May 17, 2011

Pärnu Slall 1. etapp


Pärnu Slall saab sel aastal väga varajase stardi. Esimene osavõistlus toimub juba homme, kolmap. 18. mail. Jüri andis teada, et Pärnus on vesi juba nii soe, et surfatakse paljajalu!

Start siis homme kell 13, Kullipesas. Võistluste NOR asub siin.

Lähme laulupeole!

Monday, May 9, 2011

Slaalom 2011


Ilmselt soovib nii mõnigi surfihuviline juba teada, millal toimub selle hooaja esimene Papaslalli etapp. On ju see võistlusformaat paljudele slaalomihuvilistele väga sobilik olnud. Tänu Papaslalli sarjale on nii mõnigi uus tegija võistlema meelitatud. Oleks ju loogiline eeldada, et selline tore sari nagu Papaslall jätkub ka 2011 aastal samas mahus.

Hea uudis ongi see, et sel hooajal toimuvad slaalomivõistlused vähemalt 2010 hooajaga sarnases mahus. Samas tuleb tunnistada, et Teamjahe ei planeeri sel hooajal Papaslalli harjumuspärases mahus. Kuidas see võimalik on?

Esiteks on slaalom kui distsipliin pärast kahel hooajal toimunud Papaslalli sarja väga populaarseks muutunud. Ja seda ka korraldamise poole peal. Plaanide kohaselt korraldab Pärnu Surfiklubi sel hooajal igakuised Pärnu slallid. Esineme etapp on planeeritud juba mai kuusse. EPL kalendris on kaks kahepäevast slaalomietappi, juunis ja septembris. Loodetavasti korraldavad ka Chicad slaalomivõistluse. Seega, slaalomis on võistlemine võimalik regulaarselt läbi kogu hooaja. Teamjahe Papaslalli korraldamise team hoiab olukorral silma peal ja vajadusel lisab sellesse loetellu sobiliku arvu Papaslalle. Teamjahel pole kavas võistelda slaalomivõistluste korraldamises. Kui Pärnakad, Chicad või keegi kolmas korraldab hea võistluse, siis oleme sellega meeleldi päri, sest ka meie enda tagasihoidlikuks sooviks on tegelikult võistlustel osaleda, mitte neid korraldada. Andke meile vaid teada. Siinkohal soovime jaksu kõikidele korraldajatele!

Meil oleks väga hea meel, kui erinevad klubid ja meeskonnad korraldaksid võistlusi. See avardaks Eesti surfigeograafiat ja ühendaks surfikogukonda.

Me pole püssi põõsasse visanud. On paar ideed, mida sel hooajal korraldada, praegu on sellest veel pisut liiga vara rääkida. Vihjeks niipalju, et Teamjahe sõidab mai lõpus õppereisile Prantsusmaale, sealt saadud kogemused plaanime realiseerida juba sel hooajal. Jägige mängu!

Wednesday, May 4, 2011

Miks EPL midagi ei tee?


Ehk võitlus tuuleveskitega.

Olen olnud EPL-i ametnik 2 aastat ja enne seda juhatuse liige. Nüüdseks on see möödas ja mul on hea võimalus jälle eraisiku poolt vaadata, et kuidas see siis välja näeb, et "miks EPL midagi ei tee". Väga lihtne. olemasolevate nappide vahenditega ei ole kokkuvõttes ühegi huvigrupi asja võimalik lõplikult ja tulemuslikult ajada. Kedagi aga päris tähelepanu alt välja jätta ei saa - pole poliitiliselt korrektne ja kes siis seda kisa jaksaks ära kuulata.

EPL-i juhatuse poolt (milles ise osalesin) põhjalikult koostatud strateegia püüab õiglaselt rahuldada kõikide huvirühmade vajadusi - kuigi teoreetiliselt väga põhjalik ja õige - on sellisena suures osas deklaratiivne: kuni ühegi konkreetse probleemi lahendamiseks ei leita konkreetset rahastamist. Seega saab kõigi fookusvaldkondadega tegeleda ainult karjuvas ressursipuuduses, üritades seda kompenseerida entusiasmi ja vabatahtliku tööga. Mis muidugi tekitab igas kõrvalseisva huvirühma liikmes trotsi ja kahtlustusi - aga äkki nad ikkagi kellelegi teisele, näiteks Ernole annavad kuidagi mingeid soodustusi.

Surfajad on väga egotsentrilised inimesed, teisiti purjelaual ju ei saagi. Aga meeskonnatöös ja eriti veel üldise ühise asja ajamisel see kaugele ei vii. Vastupidi, konfliktid ja niigi napi teki enda poole kiskumine kulutavad märkimisväärse osa ajast ja tekitavad vaenutsevaid grupeeringuid, kelle koostöö on edaspidi väga vaevaline, kui mitte päris võimatu.



Viimase näitena on esile kerkinud süüdistused, et miks Purjelaualiit piisavalt aktiivselt ei võitle Ristna unikaalse surfikoha lähedusse planeeritava Neupokojevi madala tuulepargi vastu. Võitleb, päris põhjalikult on tegeldud. Aga ilmselt tundub konkreetse huvigrupi esindajatele, et liiga palju kulutab EPL auru näiteks noorte purjelauaõppe korraldamisele või harrastajate võistlussarjale, selmet et pühenduda Kärdlas, Kuressaares, Pärnus ja mujal toimuvate jutukoosolekute väisamisele - kus saaks protokolli kirja, et EPL on igasuguste rajatiste vastu, mis võivad halvendada surfitingimusi ükskõik millises surfikohas, sealhulgas Ristnas. Jah, EPL on nende vastu. Sellele seisukohale on EPL saanud kinnituse ka kõiki Eesti purjetajaid ühendavalt Eesti Jahtklubide Liidult ning seisukoht on edastatud ministeeriumidele ja ametitele.

Surfaja Taavi Tiirik (est-414) alustas diskussiooni minu isiku panuse teemadel tuulikutega võitlemisel ja kuna talle "meeldib läbipaistvus oluliste küsimuste arutamisel", avaldas minu poolt talle adresseeritud e-kirja oma tiimi lehel.

Nüüd on ta ilmselt vastupidisel seisukohal ja soovib diskussiooni jälle summutama hakata, vähemalt saatis ta mulle selleteemalise palve või ähvarduse. Kahjuks ei saa nüüd enam suhtlust kalevi alla suunata, ajame selle asja avalikult lõpuni. Alljärgnevalt minu tänane vastus Taavile ja veel allpool tema algne süüdistus.
- - -
Tere Taavi.
Kui mu blogis kusagil mingit laimu näed, siis palun viita korrektselt, milline osa on laimav ja millise seadusepügala alusel. Mu eesmärk ei ole olnud seadust rikkuda, nii et kui korrektselt viitad, kõrvaldan hea meelega tahtmatult tekitatud seaduserikkumise. Või kaeba laimu eest kohtusse. Vastasel juhul soovin, et esineksid avaliku vabandusega ja tunnistaksid, et oled mind alusetult laimamises süüdistanud.
Tänan vihje eest, et sa mind isiklikult ei ründa. Surf.ee/chat jutukasse sinu kasutajanime alt postitatud kirjutistest jäi justnagu teistsugune mulje. Sinu kommentaar oli ka otseselt hinnanguline, et ma edastan "valet signaali". Ehk teatad siis, kust ja kellelt saan ma selle "ainuõige signaali"?
Sa justkui ei taha aru saada, et mul on ehk ka õigus isiklikule arvamusele. Olen EV kodanik, eraisik, MTÜ EPL liige. Mu leping peasekretäri kohuste täitmiseks on lõppenud ning ma ei ole EPL-i juhatuse liige ega muu ametlik isik. Kas sul on mingi probleem, et ma sinupoolsele e-maili teel saadetud kirja veebi üles riputamisele vastasin samamoodi avalikult? Kuigi sa ise alustasid, usun ka mina läbipaistvusse oluliste teemade arutamisel, seega püüa nüüd välja kannatada ja viime selle asja eesmärgipärase lõpuni, avalikkuse ees loomulikult.
Mina ka ei taha, et Ristnasse tuulepark tuleks. Ehk kunagi tekib mul veel võimalus endalgi seal jälle sõita. Aga ma ei ole ka (endise EPL-i ametnikuna) süüdi kõigi eesti surfajate kõigis hädades. Kui sina küsid avalikult, et miks EPL-st ei jõutud Hiiumaal toimunud kõnekoosolekule, siis mina küsin sama avalikult, miks ei jõudnud sina Tartust Tallinna EPL-i juhatuse koosolekutele? Mina Pärnust näiteks jõuan. Kas ei jää mul muud üle kui järeldada, et sinu soov Ristna küsimusega tegeleda ei ole siiras?
Kui sul on raskusi asjadest aru saamisega ning sulle tundub mingis suhtluses kõik nagu puder ja kapsad, palun teata, millal suhtlesin sinuga kui EPL-i esindaja? Ehk saan siis natuke aidata sul asjadest aru saada, tervitus, jmo jätkuvalt est-35

On 4.05.2011 20:24, Taavi Tiirik wrote:
Tere, Jaano, ole nüüd palun kena, ära ole lapsik ja palun eemalda see teravmeelne laim oma blogist:
* "Kirjutan Taavile siin, sest erakirjavahetuse kopeerib ta nagunii kusagile internetti ning seega pole mul mõtet oma kirja e-mailis dubleerima hakata."
* "Võibolla vastas, aga pani oma vastuse mõnele sellisele veebilehele, mida ma ei ole igapäevaselt harjunud külastama ja seega ei saanud ma seda kätte." http://jaanomartin.blogspot.com/2011/05/ristna-peab-jaama-puutumatuna.html Sinuga suhtluses on kõik nagu puder ja kapsad. Kord oled jaano@ots.ee aadressilt kirjutades justkui lihtsalt Jaano, siis jälle EPL-i esindaja. Mul, ausalt öeldes, ei ole soovi sinu isiklike probleemidega hetkel tegeleda. Soovin, et olulise infona jõuaks sinuni teadmine, et ma ei ründa ega kritiseeri sind, kui ma ka kõiges sinuga ühel meelel ei ole.
tervisi,
Taavi

Monday, April 11, 2011

Kevadised mõtted abivahendite teemal


Panen kirja mõned mõtted Veerpalu juhtumi kohta. Miks ma seda teen? Esiteks, tegemist on minu erialaga väga tihedalt seotud teemaga. Ja seetõttu paljud tuttavad on minu arvamust küsinud. Kuna teema on väga emotsionaalne, siis olen tavaliselt olukorras, kus kuulajad ei suuda ühekordsest selgitusest aru saada. Võib olla ma ise teen seda ka liiga keeruliselt. Seetõttu panen mõned punktid siia kirjalikult, siis on võimalik need asjad kasvõi mitu korda üle lugeda ja mõelda. Teiseks, saan ise edaspidi seletamisest vabaks, sest nüüd on need asjad kirjas ja saan sellele viidata.

Ma olen ise hariduselt biokeemik ja rakubioloog. 1999 kaitsesin doktorikraadi ühe hormoonisarnase signaalmolekuli toimest. Alates sellest ajast olen tegelenud ravimite väljatöötamisega. Ja just eelkõige valguliste ravimite, nagu seda on ka kasvuhormoon. Seega usun, et mul on piisav kompetents nende küsimuste käsitlemiseks.

Esiteks meetodist, mille alusel saadi Veerpalu vereproovist rekombinantse (ehk kehaväliselt toodetud) kasvuhormooni kasutamisele viitav tulemus. Tegemist on väga hästi valideeritud testiga (ei ole uus test vaid juba üle 10 aasta arendatud test, mis hiljuti valideeriti ja eelmisel aastal ka WADA ametliku heakskiidu sai), mis kasutab ära asjaolu, et kunstlikult toodetud kasvuhormooni süstimise järgselt väheneb kehaomase kasvuhormooni tase. See toimub seetõttu, et verre viidud kunstliku kasvufaktori taseme suurenemine on signaaliks ajuripatsile, et kasvuhormooni tase on kõrge ja selle eritamine verre tuleb lõpetada. Seega tekib olukord, kus kunstliku kasvuhormooni tase on veres väga kõrge, kehaomaste vormide tase on aga madalam, kui normaalselt. Ja seda mõõdetaksegi. Mõõtmisel kasutatakse reaktiive (antikehi), mis on kas kunstlikule kasvuhormoonile iseloomuliku vormi või muude kehaomase kasvuhormooni vormide suhtes tundlik. Mõõtmistulemus esitatakse kunstlikult toodetud kasvuhormooni ja muude kehaomase kasvuhormooni vormide taseme omavahelise suhtena. Uuringute käigus on määratud ka selle suhtarvu normväärtus, kui see suhtarv on oluliselt tõusnud, siis on see viide kunstlikult manustatud kasvuhormoonile.

Eelnevalt teostatud uuringud viitavad sellele, et füüsilise pingutuse järgselt suurenevad just need kasvuhormooni isovormid, mis ei ole sarnased kunstlikule kasvuhormoonile. Ehk pingutuse järgselt peaks määratav suhtarv vähenema (viide neile, kes tahavad süüvida vastava artikli peensusteni, aga see vist nõuab vastavat erialast ettevalmistust). Meie juhul aga oli tulemus vastupidine. Ehk väidetel, et testi tulemus oli positiivne, kuna proov võeti pärast füüsilist pingutust, pole alust, sest see oleks pidanud määratud suhtarvu vähendama, mitte tõstma. Kui Veerpalul on kehaomase kasvuhormooni isovormide suhe ebanormaalne (ehk tema ajuripats toodaks oluliselt rohkem kunstlikule kasvufaktorile sarnast isovormi), siis poleks midagi lihtsamat, kui seda eksperimentaalselt määrata.

Seega, WADA kasutatav meetod ei mõõda tegelikult kasvuhormooni taseme tõusu veres. Huvitav, et meie paljukiidetud teadlased pole viitsinud selle testi olemust endale selgeks teha, isegi täna hommikul oli veel neid, kes väitsid, et kasvuhormooni normväärtuse taset pole võimalik kehtestada. Täiesti õige, aga see ei puutu üldse asjasse. Kasvuhormooniga on sellised lood, et selle tase kõigub ööpäevaselt kordades ja seetõttu pole kehtestatud kasvuhormooni normväärtust. Seetõttu polegi kirjeldatud testis oluline, milline on kasvuhormooni tase. Oluline on see, et veres poleks oluliselt suurenenud selle kasvuhormooni isovormi osakaal mis on identne kunstlikule kasvuhormoonile, mis viitaks selle kasutamisele. Aga just sellele testi tulemused otseselt viitavad.

Kõige huvitavam on asja juures üks detail, millele seni keegi väga tähelepanu pole pööranud. Nimelt, Veerpalu pressikonverentsil selgus, et kasvuhormooni küsimus on suusakoondises juba pikemat aega fookuses olnud. Laasiku sõnul näitavad pikaajalised kasvuhormooni määramised Eesti suusakoondise juures, et kasvuhormooni näidu tõus kolmetunnise treeningu käigus võib tõusta kuni 20 korda . Minul tekib küsimus, miks on suusakoondis pikaajaliselt (kui pikalt?) uurinud kasvuhormooni taset sportlaste veres? Seda ei tehta rutiinselt, kuna see pole mingi markermolekul hindamaks sportlase seisundit. On ju kõik siiani üksmeelselt kinnitanud, et kasvuhormooni tase on väga varieeruv ja individuaalne. Juhul, kui seda on tehtud teaduslikust huvist, peaks väga lihtne olema näidata, millised on tulemused, kes sellega tegeles ja mis allikatest sellist uurimistööd finantseeriti. Kui seda tehti ka lähtudes mingist teaduslikus mõttes irratsionaalsest huvist, siis peaks olema võimalik näidata, millises laboris need testid tehti, millises mahus ja milliste finantsvahendite eest. Ja muidugi dokumentaalselt tõestada ka laborist väljastatud tulemused. Kasvuhormooni mõõtmine on muidugi vajalik ka juhul, kui monitooritakse dopingu kasutamist, aga sellisel juhul on kogu tegevus salajane ja puuduvad igasugused ametlikud dokumendid ja aruanded. Ootan huviga, millal ajakirjandus need küsimused suusaliidule suunab. Suusaliidul pole ju siis midagi lihtsamat teha, kui need dokumendid esitada. Huvitaval kombel esitleti eelpoolnimetatud pressikonverentsil mitte Veerpalu vaid sportlase X andmeid, hilisemate selgituste järgi oli tegemist Jaak Mae andmetega. Huvitav, kas kõikide eesti suusakoondise liikmete kasvuhormooni taset on monitooritud. Ja veelkord, miks?

Paljud suusasõbrad teavad, et läbi aastate on just Andrus Veerpalu olnud dopinguküttide suurendatud tähelepanu objekt. Kas tõesti FIS või WADA kiusab mõnda sportlast? Tõepoolest, on olemas nimekiri sportlastest, keda tihedamini testitakse. Sinna satuvad need, kelle vereanalüüsi tulemused kõiguvad rohkem, kui keskmiselt eeldatakse. See võib olla füsioloogiline eripära, aga ilmselt rohkem on neid, kes on seal mingil dopingu tarvitamisele viitaval põhjusel. Ma usun, et suusaliidu inimesed teavad, mis põhjusel Veerpalu selles nimekirjas on, huvitav oleks seda nende käest kuulda. Ei usu, et siin on tegemist pahatahtliku vandenõuga väikeriigi sportlase vastu. Väike väljavõte ajakirjandusest:"FIS võrdleb pidevalt sportlaste vereanalüüse ja selle põhjal kogutakse andmeid. Mustas nimekirjas olevad sportlased peavad olema valmis, et neid testitakse iga päev," on öelnud Jörg Capol FISist. FISi peasekretär Sarah Lewis on rääkinud, et dopinguvastases võistluses on muudetud taktikat - varasemast rohkem pannakse rõhku "üllatusvisiitidele". "MK-etappidel suurt arvu sportlasi korraga testida pole probleem. See on ka kõige odavam moodus. Aga see pole enam põhitaktika. Isegi, kui kahtlase sportlase ootamatuks testimiseks on vaja teha neli lennusõita ja jännata viisadega, siis teeme pigem seda kui läheme MK-etapile. Kui vaja, sõidame testi tegemiseks kas või kuule!"

Lõpetuseks, ma olen kaugel, et mõista tänase seisuga Veerpalu süüdi dopingukasutamises. Esitaks pole minu kasutuses vereproovide analüüsil saadud näite ja seega on väga raske hinnata, kas seal on midagi kahtlast või vaidlustatavat. Ma usun, et need andmed on olemas Laasikul ja oleks väga tore, kui juba selle tasemel oleks võimalik kogu lugu umber lükata. Aga ma väga kahtlen selles. Sest kui oleks olemas kindlad viited, et testi tegemisel on tehtud protseduurilisi või metodoloogilisi vigu, siis oleks me sellest juba kuulnud.

On olemas ka veel rida muid selgitusi, alates sellest, et Veerpalu kasvuhormooni bioloogia on oluliselt erinev, kui seni uuritud sportlastel. Või näiteks, et meetod ei ole spetsiifiline ja on olemas ka muud vere komponendid või lisandid, mis annavad valepositiivseid tulemusi, ehk test pole usaldusväärne. Aga selliste väidete tõestuseks on vaja uuringute tulemusi. Ma kahtlen, et sellised on olemas. Samas olen valmis selliste uuringute läbi viimises osalema, iseenesest päris standartne uuring, mille tegemiseks saan pakkuda välja ka meie akrediteeritud laboratooriumi. Muuseas, WADA käest saaks ka selliste uuringu läbiviimiseks raha küsida (selle aasta grantitaotluse esitamise tähtaeg 22 aprill). Sobilikke tulemusi ma kahjuks garanteerida ei saa.

Suusaliidu taktika kogu skandaali vältel on olnud enam kui ebaadekvaatne. Ma pole kordagi kuulnud nende avaldust, et nad pooldaksid dopinguvaba sporti. Sellise avaldusega oleks pidanud kogu protsessi alustama.

Need on minu mõtted hetkel, ärge siis väga pahandage. Loodan, et skandaal saab meile sobiliku lahenduse ja dopingusüüdistus ikkagi maha võetakse. Täna pole selge, millele aga toetutakse.

Friday, April 1, 2011

Aprill on suusakuu


Tundub, et Mae ja Veerpalu tippspordist loobumine ei kujunegi eesti suusaspordile suureks probleemiks, sest nendest vabaneva koha on otsustanud täita Pärnu Jürka. Nii ongi ta endale eesmärgiks seadnud sel hooajal läbida 3000 suusakilomeetrit. Päris keeruline ülesanne, sest surfihooaeg on kohe hakkamas. Jüril aga on sinnani jäänud veel ligi 800 kilomeetrit. Olen otsustanud teda aidata ja annetan oma aprillikuu suusakilomeetrid talle. Oleks ju väga kahju, kui Jüri, sellal kui kõik teised merel slalli laseva, ikka Jõulumäe mändide vahel liuglema peaks. Tänase seisuga saan pakkuda 36 kilomeetrit, kogutud Pirita lörtsisel rajal. Pole just palju, aga paar päeva varem peaks need Jüri veele küll aitama. Võib juhtuda, et kui lumi nädalavahetusel päris ära ei sula, siis saan Jürit veelgi aidata.

Saturday, March 26, 2011

Burriana laagri lõpp

Eelviimasel päeval puhus täitsa korralik formula tuul. Kuna laine oli endiselt kolme meetrine, siis klubi juurest läbi murdlaine vetteminek oli võimatu. Rigasime asjad Burriana sadamas, kust oli võimalik kailt vette minna, välja sai allatuult päris hästi, sadamasse sisse pidikrüsaama.
John ja Pablo läksid vette, mina jäin neid vaatama (julgust koguma). Ega tingimused
minusugusele rahvasportlastele just sobilikud polnud. John ja Pablo kord tiksusid, siis sõitsid, laine oli suur ja tuul auklik. Mina sel päeval vette ei jõudnudki, sest mingi täiesti arusaamatu tuulepuhang lõi minu purje vastu reelingu otsa ja ühe ülemise akna umbes 10 sendi pikkuselt katki. Õnneks
saab seda ilma akent vahetamata parandada.
Viimase päeva ennustuse kohaselt võis kohalik termotuul isegi tekkida, seda jäimegi ootama. Minu plaan oli startida autoga kojusõitu umbes kella kolme paiku. Paningi siis umbes sellel ajal käru kokku, pakkisin kotid autosse. Siis muidugu tuuli veidi tuult. Kuna mul olid asjad pakitud, siis ei kutsunud eriti enam veele. Ilmselt tegin õigesti, sest 12-stega noored ja kerged mehed said sõita, Neeme aga tiksus. Muuseas, Neeme ja Peeter jäid formula asjadega
murdlainesse, niimoodi, et laine tõmbas asjad käest ja need rullisid vees. Aga kõik jäi terveks? Täitsa uskumatu! Umbes pool tundi seda lõbu oligi, John jõudis ka selle ajaga oma masti pooleks pumbata. Selline asjade lõhkumise laager siis sel aastal.
Tagasitee kulges läbi Grenoble ja kuna Chamonix polnud kaugel, siis otsustasime ka tagasiteel teha väikese
suusapeatuse. Sel korral sai ette võetud Mont Blanci liustiku matk Aiguille du Midi tipu kaudu. Mingit rada muidugi polnud, see on turvamata ja märgistamata piirkond. Kuna ilm oli ilus, siis väga ei põdenud, et meil kirkasid, köisi, karabiine ja muud liustiku off-piste varustust kaasas polnud, sest jäljed läksid ees. Kui oleksimegi sattunud mõnda läbimatusse liustikulõhede labürini, siis oleksime tagasi matkanud. Seda siiski ei juhtunud.

Suured tänud Johannesele laagri organiseerimise eest. Ausalt, kõik oli väga hästi paigas. Olid olemas kaater, märgid. Johannes filmis ja pildistas võimalusel, õhtuti toimus ka filmitud materiali läbivaatus ja analüüs. Kohalikus surfiklubis olid väga head tingimused asjade
hoidmiseks, pesemiseks ja varustuse remondiks. Kohalikud toetasid väga selgelt meie tegemisi, kui midagi vaja oli, siis sai selle ka korda. Korterid olid väga heas kohas mõnesaja meetri kaugusel klubist, merevaatega, samas väga soodsa hinnaga. Kahjuks jäi vaid formula päevi pisut väheseks, aga selle asemel sai siis slalli sõita. Pole halba ilma heata!
Järgmisel aastal sooviks kindlasti Burriana laagrit võimalusel korrata. Väga hea, et ma Cadizi ei sattunud (kuigi talvel oleks ilmselt selle variandi valinud, kui oleksin saanud asjad ära saata). Seal oleksin pidanud vist üksi sõitma, sest ega ma ju Martini, Niine ja Gunnari tempot hoida poleks suutnud.
Slallipäevadel, millest Niine nii ilusti kirjutab, oleksin siis ilmselt pidanud niisama mööda saatma. Burrianas sain aga iga päev, kui tuult vähegi oli, merele.

Kuuldavasti orgunnis lõpuks ka Pirita klubi ja surfikool laagri Cadizis. Ma ise sain aru, et kõik vähegi sõitvad õpilased, kellel selles laagris midagi teha oleks olnud, liikusid koos Jaaguga Noblessnerisse. Kuna koolil surfitreenerit pole, siis ei saanudki aru, kes Cadizis laste svertlaua treeninguid oleks läbi viinud. Seega on vist hea, et osalejaid ei leidunud, sest ilmselt oleks see kujunenud algajatele suureks katsumuseks (juba Santa Maria sadamast on algajatel päris keeruline välja saada).
Räägitakse, et lõpuks suundus purjelauakooli laagrisse ainult õpilane Vettik. Kui nii, siis usun, et selle peale ei kulunud purjelauakooli,- klubi või EPL raha. Eks siis uurime seda EPL koosolekul 9. aprillil.
Loodan, et eksin, aga vägisi jääb mulje, et Purjelauakooli laagri korraldamise eesmärgiks oli Cadizis resideeruvate formulistide kamade vedu võistlustele ja Eestisse tagasi. Väga õilis eesmärk, aga siis oleks seda nii ka pidanud serveerima. EPL asjadest reaalselt huvituvate inimeste ring on nii väike, et mingeid muinasjutte pole vaja välja mõelda.









Wednesday, March 23, 2011

Burriana-teise nädala algus


Seitsemes päev. Lõpuks puhus kauaoodatud tuul formulale. Tuult oli 12 purjele, kuna mul sellist pole (veel) siis panin 11 ruuduse, Annika pidi leppima 10-sega. Alguses sõitsime umbes tunnikese niisama, siis pani Johannes märgid sisse ja sõitsime rada. Startisin kogu aeg vasakuga, sest tuul keeras pisut just nii, et kogu aeg oli kerge pin-endi eelis. Stardid sain kohe enam vähem käima, kahjuks jõudsin siiski alati umbes 10 sekundit enne liinile ja pidin siis mööda liini laskma ja alati kellegi paremaga startijatest läbi laskma. Vasakuga krüss oli selle lainega väga kehv. Ka Johannese tehtud piltidelt on näha, et asend on vale. Sain sellest ka ise aru, aga parandada ei saanud. Kui seda korrigeerida püüdisn, ei saanud enam üle vastu tulevate lainete. Tundus, et selles oli omajagu süüdi ka vaikne tuul. John ja Pablo igatahes sõitsid 12 purjedega täiesti teist sõitu. Samas, paremal halsil oli väga hea sõita, nurk oli OK ja piltidel ka asend hea. Kokku saime enne lõunat neli sõitu, kohati ka tiksusin hetkeliselt.
Pärast lõunat oli tuul nii vaibunud, et oli raskusi vastu tuult üle stardiliini saamisega. Teiseks sõiduks vahetasin Annikaga asjad ja tiksusin tema 10sega kaldale. Väga hea päev

Kaheksas päev. Tuul oli hommikul vaikne, aga kohalikud prognoosisid, et tugevneb päeva peale. Seda siiski ei juhtunud. John ja Pablo läksid 12ruudustega peale, Pablo sai ka sõita, John pidi kogu aeg pumpama. Seega ma ise ei viitsinud nalja tegema minna. Andsin oma asjad Annikale, ta sai ka mõned otsad 11-ga sõita.

Üheksas päev. Tõusime varakult, juba 9.30 olime klubis ja rigasime Formulaid. Sest pärastlõunal pidi tuul tõusma, aga me tahtsime enne seda ikkagi Formulatega veele saada- tegemist on ikkagi Formula laagriga. Kahjuks need plaanid ei õnnestunud, sest ühel hetkel hakkas väga tugevalt puhuma. Panime kokku slaalomi asjad ja veele. Mul 7,6 ja 100. Väga hea komplekt, kuigi vahetevahel olid tuulel augud sees. Laine oli päris mehine, välja saamiseks tuli seda hoolega jälgida. Samas, nendelt sai päris kõrgeid lende. Neemel õnnestus puri täiesti ribadeks tõmmata, sellest vist elulooma enam ei saagi. Kokku saime üle 5 tunni slalli chopisel veel. Väga hea harjutus enne eelseisvaid Eestikaid.

Kümnes päev. Ennustuse järgi pidi tulema tormituul koos kolme meetrise lainega. Öösel oligi juba kuulda, et ennustused ei peta.
Hommik algas siiski mitte surfi vaid Burriana linnapea vastuvõtuga. Kannatasime selle formaalsuse ära ja juba 11 paiku sain veele. meie pundist ainukesena, sest teistel polnud sobilikke asju. Ja laine oli ka päris suur. Kohalikest oli peal vaid Pablo, teised vaatasid autodest. Pablo arvas, et see on selle aasta suurima lainega päev ja et lainega sõidupäevi siin väga palju pole, siis ilmselt kohalikud ei tahtnud vette ronida. Ilm oli ka jahe ja vihmane. See aga päikeselise Hispaania poegadele ei sobi. Mulle sobis, 5,3 ja 97l 3S.
Laine oli väga tihe ja murdus ühe korraga, nii et päris raske oli nende vahel teed leida. Üle vahu sai vaid hüpates, aga selleks pidi muidugi enne glissi saama. Kalda alla aga kohati selleks sobilik tuul puudus. Aga kui välja sai, siis oli väga hea, oli laineid nii hüppamiseks kui ka tagasi veivamiseks. Lained olid ikka tagapool väga suured.
Mingil hetkel lükkas murduv laine mu tiksumise pealt pikali. Poom oli käes, aga puri ei tahtnud millegipäerast vee peale tõusta. Sest laud oli purjest eraldunud ja nägin seda juba kaldal. Ujusin ka ise, puri käes, murduvate lainetega võideldes kaldale. Panin purje laua külge tagasi, kõik tundus korras olevat. Seega suundusin tagasi merele. Paar otsa hiljem juhtus sama nali, aga juba sõidu peal, kui keerasin murduva laine harjalt alla. Aga see laine oli hoopis teises mõõdus, korralik koll. Kui sellest lõpuks pea välja sain, olid nii puri kui laud kadunud. Ujusin kalda poole, kui lõpuks jalad põhja sain, siis nägin purje minust umbes 50 meetrit mere pool. Sain lõpuks purje kätte, see oli isegi täiesti terve, samuti poom. Mast läks pisut katki:)
Johannes sai vist ka selle hetke pildile. Uurisin hiljem mastijalga, siis selgus ka, milles asi. Nimelt kasutan Neilpryde jalga (väga hea asi), aga kuna mul on pulgaga kardaanid, siis käib jala ja kardaani vahele veel 200 kroonine adapter- selles olid praod ja ilmselt suurema jõuga on siis võimalik kardaan sellest välja tõmmata. Vaatasin ka teise samasuguse jala üle, ka sellel on samasugused praod sees. Mõlemad on uued ostsin need eelmisel suvel, ilmselt siis mingid praak jupid?

Nüüd jääb laagri lõpuni kaks päeva, ennustuse järgi saab vist ka Formulaga sõita, kuigi tundub, et vist on rohkem slaalomi prognoos. Materiaalsed kaod on siiani ühe purje jagu liiste, puri ja mast. Eks nende kahe päeva jooksul jõuab ka mõne poomiga ühele poole- et komplekt saaks täielik.

Sunday, March 20, 2011

Viies ja kuues päev, Nit de Foc

Tuult on olnud vähevõitu viimasel kahel päeval. Reede algas siiski kahjuks sellega, et pidin ka ise liistu parandama. Kõige huvitavam, et see oli katki 11 ruudusel purjel, mida ma sel aastal kotist väljagi pole võtnud. Eelmisel sügisel ei mäleta, et oleksin liistu lõhkunud. Aga katki see oli ja nii parandasingi seda käepäeraste vahenditega (neid siiski õnneks kohalikus klubis on) sellel ajal, kui teised sõitsid.
See liistude asi on ikka jama küll. Mingi nipiga peaks neid siiski originaalmõõtudes osta saama. Kuna katkine liist oli purununud painuvast esiotsast, siis pidin sellest ligi 7 cm maha võtma. Liistu tagumisse otsa läks siis sama palju toru juurde. Selleks, et paine oleks ligilähedanegi originaalile, pidin järelelejäänud peenema osa otsa õhemaks lihvima. Võib olla sai see remonditud liist isegi originaalile sarnane, aga nüüd on eesmine, painduvam osa originaalist lühem. Selge, et selline liistuparandus purje kuju originaalist paremaks ei tee. Ikka halvemaks. Tahaks parandatud liistud mingil hetkel originaalide vastu vahetada, aga neid ei saa ju tellida. Ei saagi aru, miks neid osta ei saa.

Kui remondiga valmis sain, tundus, et endiselt puhub. Kui aga muulide vahelt välja sain krüssatud, lõppes tuul ja sisuliselt mina enam sõita ei saanudki.
Õhtul käisime Valencias vaatamas L' Orena floral pidustusi, mis eelnevad suurele Fallas kulminatsioonile-kujude põletamisele. Meeletult rahvast, kui me pool kaks öösel rongile läksime, vooris ikka rahvamass veel linna sisse pidu pidama.

Laupäeval tuult polnud. Annika oli testisõitja ja tiksus pisut, asi oli ikka glisseerivatest tingimustest väga kaugel. Ülejäänud punt nautis samal ajal Pablo (Pablo Ania Barrachina, ESP 16) vanaema tehtud mereandidega paellat. Õhtul toimus suur kujude põletamine linnatänavatel. Seda peab ise nägema- täitsa uskumatu möll.



Friday, March 18, 2011

Tallinn-Burriana

Tundub, et vägisisuusatamisega sai 3. märtsil selleks aastaks ühele poole. Sest 5. märtsil startisime Burriana poole, eesmärgiks formula suunitlusega kahenädalane laager. Kuna ees ootas 3500 km väsitavat autosõitu, poolitasime selle suusanädalaga Mayrhofenis.

Sel aastal pole Alpides lund väga palju sadanud, seega kahjuks puuderlund ei saanud. Aga rada on ju ka väga lahe sõita ja tegelikult saab rajast väljas ka

nende tingimuste juures matku teha. Nii ka tegime, paar korda lõppes lumi enne tõstukiteni jõudmist päris otsa ja siis tuli metsa vahel mööda rohetavat muru suusad seljas matkata. Kokkuvõtteks oli päikest täis suusanädal, hea seltskonnaga, soovitan!

Edasi kulges reis marsruudil Milano-Genoa-Aix en Provence. Milanos panime mittesurfava osa reisiseltskonnast lennukile. Ööbisime tuttavate juures Aix-en Provences, John Malkovichi ei näinud

Järgmise päeva eesmärgiks oli jõuda Andorra kaudu reisi lõppkohta. Sest laagrit korraldav Johannes Kaju ja Co pidid sinna saabuma alles järgmisel päeval. Seega oli meil just üks päev, et üle pika aja testida ka selle mägise riigi suusanõlvu. Seda enam, et ilmateade lubas värsket lund. Kuna sõita oli ligi 400 km, siis startisime juba 6.30.

Teel Andorrasse möödusime Gruissianist. Liiklusteated “vent violent” õigustasid ennast, sest päikesepaistelise ilmaga kaasnes Püreneedelt laskuv tõeliselt tugev tuul. Seega siin kevadeti toimuv Defi Wind korraldatakse tõesti tuulises kohas.

Andorrasse jõudes selguski, et öösel oli sadanud lund ja nii saime siiski ka sel aastal pisut pehmes lumes lõbutseda. Seda lõbu küll ei kestnud teab mis kaua, sest pärastlõunaks tegi kevadine päike oma töö ja lumi muutus raskeks. Tehtud!

Burrianasse jõudsime pisut peale südaööd, keset vihmahoogusid ja puhumas tugev tuul. Heiko Viilop oli perega juba varem kohale jõudnud, saime tema käest korteri võtmed.

Esimese nädala algus

Ärgates selgus, et oodatud päikeseline Hispaania oli hoopis pilvine ja vihmane. Aga puhus suhteliselt korralikult. Hommikune osa päevast kulus toidukraami ja muu vajaliku muretsemiseks. Üheks vajalikumaks asjaks on gaasiballoonid, sest korteri kütmine käib gaasipõletiga. Ja kütta on vaja, sest üürikorter on talv läbi tühi seisnud, ja niiskust täis.

Pärastlõunal läksime kohalikku surfilklubisse asju rigama. Tuult oli ligi 12 meetrit, seega sai kokku pandud hoopis komplekt 5,3 purjest ja 100 l Tabou freeride lauast. Kõi klappis väga hästi, kokku sai siis umbes 2 tundi surfi lainetes. Päris hea algus laagrile

Teise päeva algus oli väga sarnane eelmisele- kõik mis puudutab niiskust ja pilvi. Ainuke asi, mis puudus, oli tuul. Aga eilse tormi poolt liikumapandud vesi tekitas korralikke laineid. Hommikune lainelaud. Pärastlõunal tuul pisut tõusis, panime Formulad kokku, kuid veele siiski ei läinud, sest tuul oli selleks siiski liiga nõrk. Õhtul käisime linna peal vaatamas ettevalmistusi Las Fallas festivaliks. Siin piirkonnas st. Valencia ümbruses peetakse igal aastal talve lõpu pidustusi. Traditsioon on jõus juba keskajast, kui kohalikud puusepad põletasid talve lõppedes Joosepipäeval (Joosep on puuseppade pühak) talviseid jääke, et nii tähistada valge aja saabumist. Tänaseks on see transformeerunud suurteks ülelinnalisteks festivalideks, mis tipnevad “La Nit de Foc” pidustustega pühapäeval, kus tänavatel süüdatakse polüuretaanist tehtud mitme meetri kõrgused kujud. Nende kujude ettevalmistus kestab terve aasta, siin on isegi spetsiaalne 150 töötajaga ettevõte, kes neid kujusid läbi aasta valmis treib. Teisipäeva õhtuks peavad need kujud üleval olema ja seda tähistatakse suure ilutulestikuga.

Kolmas päev oli samuti pilvine ja niiske. Tuul aga oli pööranud ja puhus korralikult. Tundus, et on paras teha selle aasta esimesed otsad Formulaga. Kuna tuul oli tugev, siis rigasin 10 ruuduse purje. See oli igati mõistlik otsus, sest vee peal selgus, et tuul on ülipuhanguline. Johannes mõõtis kaatrist 0-25 knotsi. Probleemiks madalad pilved. Seega sõita sai, aga kahjuks mingist trimmide sättimisest, koos sõitmisest, rääkimata rajasõidust midagi välja ei tulnud.

Päev lõppes suure liistude parandamise aktsiooniga. Nende murdmise põhjuseks oli see, et olime nagu vasikad kes saavad esimest korda karjamaale, keegi ei viitsinud sadamast muulilt vette minna, vaid ikka kiirustades läbi korraliku murdlaine. See siis lõppeski sellega, et John murdis ära 11 purje kõik liistud v.a ülemine, Neeme ka ühe liistu. Seega siis kokku purjetäis liiste. Neemel murdis list ka puruks liistutasku ja ta pidi siis selle käsitsi uuesti kinni õmblema. Õmblus sai nii hea, et visuaalselt ei jäänud see kuidagi alla õmblusmasina tööle. Õnneks mul ja Annikal möödus see päev materiaalsete kadudeta.

Neljas päev, esimene päikesega hommik, puhumas korralik tuul. Selle päeva märksõnad: slaalom, slaalom, slaalom. Kokku umbes 5 tundi, 8.4 ja 120. Lõpuks oleks muidugi olnud mõistlik 7,6 ja 100, aga see oli Annika käes. Väga head tingimused, soovitan soojalt!

Õhtul käisime vaatamas Villareal-Bayer Leverkuseni Meistrite liiga mängu. Sel korral 2:0 kohalike kasuks.

POSTI ARHIIVI pealkirjad