Monday, July 7, 2014

Turkmeeniast tagasi


Kahjuks puudus ka viimasel päeval tuul kuigi isegi mingi prognoos oli olemas. Tänu prognoosile algas tänane päev eriti vara, kell 5.30 oli koosolek ja esimene start oli planeeritud juba 5.50. Seega siis ärkasime ööpimedas, rigamisega aga kiiret polnud, sest tuult lihtsalt polnud.

Paar korda aeti finaalsõidu mehed ja naised veele kuid see oli juba kaldalt vaadates täiesti lootusetu üritus. Allatuult sai tõepoolest sõita, aga võistlemiseks vajalikust +7 sõlmest jäi ikka omajagu puudu.

Asjade äravedu Ashabadi oligi organiseeritud veoautodega, seega tuli ülikiiresti pakkida. Annika sai vee pealt ära kell 10.20 ja juba 11 olid meil asjad koos (aasad maas, kämmid väljas, poomid lahti, purjed rullis).  Loodetavasti jõuavad asjad ka õigeks ajaks Ashabadi.

Meie lend on teisipäeva varahommikul. Annika proovis Turkmenibashi-Ashabad lennupileteid varemaks tõsta, aga lõpuks selgus, et ainus võimalus sinna varem jõuda on ikkagi vaid õhtuks. See oleks sobinud väga hästi, meie üllatuseks aga selgus, et Ashabadis kehtib alates kella 23st liikumikeeld ja nii otsustasime veel ka esmaspäeva Avazas veeta (kuigi ma ei tea mida me homme peaks peale hakkama, nüüd pole meil isegi surfiasju ja täna oli õues varjus +38 kraadi).

Pressi huvi on selle ürituse vastu meeletu, ka lõpetamisel sebisid ringi kümned kaameramehed paljudest telekanalitest, fotograafidest rääkimata. Jällegi olid kohal "pealtvaatajad" ja see mass tõepoolest mõjus päris võimsalt, lipud lehvisid ja puha. Meeste arvestuses ei saadudki lõpuks ühtegi täisringi lõpetatud ja 12 esimest said ühepalju punkte. Aga esikolmik tuli välja kuulutada sest autasud olid valmistatud ja pressile tuli mingi arusaadav tulemus siiski saata.  Lõpuks siis tehti selline otsus, et  etapi esikolmik hüüti välja vastavalt jooksva aasta edetabelile.  Ega see neile muidugi ei meeldinud, kes esikolmikusse ei mahtunud.

Mida siis kokkuvõtteks öelda. Päris põnev seiklus kohta, kuhu vabatahtlikult ei satuks. Oli kuulda, et korraldajad on ka edaspidi huvitatud siin, Avazas slaalomit korraldama. Ja kui muid sponsoreid ei leita, siis suure tõenäosusega etapp siin ka tuleb. Kahjuks ei olnud sellel aastal siin väga palju tuult, selle nädala peale võiks isegi öelda, et Tallinn on suvel tihti tuulisem, Pärnust rääkimata. Samas pole see koht päris juhuslikult valitud- oli jutuks, et Dunkerbeck on seda kohta paar aastat tagasi testimas käinud ja siis oli tuult olnud. Igal juhul segane seis.

Ja ilmselt võis Dunkerbeckil sel korral õigus olla ka selles, et nii naiste kui meeste esimese sõidu ajal oli tuul  kohati ilmselt alla tuuleminimumi. Dunkerbeck sai sel korral sõita täpselt ühe märgivahe- sest ta tuli stardist joonelt otse kaldale, et sõidu katkestamist nõuda, aga kuna ei püsinud klissis kuni kaldani, siis selleks ajaks kui ta kohale jõudis, oli sõit juba peetud. Aga mis siin ikka kurta, sest ka sel korral kehtis seaduspära- kui pole tuult siis on probleemid. Loodetavasti on järgmised etapid tuulisemad ja lõpptulemus kajastab objektiivsemalt  jõudude tegelikku vahekorda.


Lõpetuseks ka uudiseid uutest suundadest purjelaudade arenduses. Pildil on Starboardi uus kontseptlaud, mida on ülimugav transportida sest see koosneb kolmest  lahtivõetavast sektsioonist. Selline laud lahtivõetult peaks mõõtude järgi mahtuma ka lennuki käsipagasisse. Õige pea on oodata ka uut kokkuvolditavat purje, mis on komplektis neljast osast koosneva, nupust avaneva teleskoopmastiga. Selline komplekt kokkupakitult ei võta rohkem ruumi kui keskmist mõõtu matkatelk. Täpsem info maaletoojalt.

Saturday, July 5, 2014

Püha plekk

Tuult pole juba kolmandat päeva, täna oli hommik eriti nukker- täielik plekk. Ja vist ei tule ka midagi. Homme hommikuks lubatakse küll tuult, aga see on valest suunast- otse maalt, mis tähendab ilmselt tuult liivaga. Aga kuna seis on päris hapu (mehed pole veel tulemust kirja saanud) siis planeeritakse homne start kell 5 hommikul.

Kahjuks vist ei saa ka homme väga pikalt ka sõita, sest on tekkinud logistiline probleem- kuidas saada kõikide varustus ühe lennukiga Ashabadi- sest kõik lahkuvad vahetult peale võistlust. Korraldaja lahendus on viia asjad Ashabadi veoautodega, aga see pidi olema 14 tunnine sõit. Ja kuna lennukid Ashabadist Istanbuli väljuvad hommikul alates kella kuuest, siis peavad varustuse autod startima hiljemalt keskpäeval.

Kohalik spordikeskus on tegelenud vaid aasta ja seetõttu ei oska keegi väga täpselt öelda, kas mingit tuult võiks praeguse prognoosi pealt tull või mitte. Nagu kohalikud ütlevad "everything  is possible in Turkmenistan". Osa kohalikest lubavad  tuult ka tänaseks.

Viie päeva jooksul on ainus päevategevus tõmmata hommikul kõige suurem puri peale ja õhtul jälle maha lasta. Internet on läbi loetud, õues ei saa olla sest on meeletult palav. Täna tegime wakeboardi sessiooni, aga ikka sama jama- palav!  Ainus eesmärk on veel jäänud- osta kusagilt presidendi pildiga T-särke.

Surfist pole väga midagi kirjutada. 129 ja 8.6 komplekti jaoks on uim veidi vale- 44ZSL- 2011 aasta mudel on vist jäigem kui praegused ja sellelt koorub ka lakki. Kõva tuulega ja soolases vees töötab enam-vähem, aga siin, vaikse tuulega ei taha väga lendama hakata.

Salam Alaikum


Wednesday, July 2, 2014

PWA AVAMINE

Tänane päev algas veelgi paremini, kui olin oodanud. Juba pisut peale kuut hommikul koputati väga nõudlikult uksele, koridoris karjuti türgi keeles (vist?). Tundus juba, et on käimas suur politseioperatsioon, aga see oli hoopis korraldajatepoolne mure meie, õhtumaa laiskade osas, et me mingil juhul sisse ei magaks ja ikka õigel ajal (7.30, ööbimiskohast 5 minutit jalutada) kohal oleksime. Kõik olid ülivihased,  aga mulle see sobis, väga põnev. Allpool siis mõned fotod sellest suurepärasest päevast.

Armu ei antud kellelegi, PWA teletiim eesotsas John Carteriga kell 6.30 transporti ootamas

Teele jäävad kümnete kaupa villad, kus keegi ei ela

Liivaskulptorid on andnud endast parima, kui õigelt poolt vaadata, siis on OK, aga tagant on ikka nagu hunnik s..a
Türgi tüdrukud juba rigavad, kuigi ma oma arvates kiiresti kohale jõudsin. Aga ju nad teavad kohalikke tavasid kõige paremini. Ühtegi vana maailma esindajat kohal pole. Teisena saabusid jaapanlannad.

Vaatamata varasele kellaajale harjutasid veesuusatajad kolmest sünkroonhüpet, ilmselt oleks harjutama jäänudki, kui president poleks kohale tulnud.

Kõikjal on väljas pisut hirmuäratavad sildid, selle kohta, mis saab siis, kui keegi mõne reegli vastu eksib- kohati väga huvitavas inglise keeles. Kuna siin ühtegi välismaalast ei käi siis jääb pisut arusaamatuks, kellele need sildid on mõeldud. Äkki on nii lihtsalt popim?

 Lõpuks saabusid kohale ka pealtvaatajad,

 Ja lipukandjad,

samal ajal kui luuad ja rehad veel viimaseid liivariismeid kokku kraapisid.

Hommikul olid kohal ka lendavad delfiinid, kes tegelikult osutusid  Kandast kohale toodud flyboard kuttideks- need, kes jeti taga londi otsas hõljuvad. Need olid muidugi oluliselt osavamad kui meie Pirita asjaarmastajad, tegid kahekordseid saltosid jne- eks neil olid ka oluliselt pikemad londid:)

Vabatahtlikud küll, aga toidukonkurents oli kõva, et saanudki löögile.

Kuna on tegemist ikkagi presidendi  vastuvõtuga, siis meedia huvi (osaliselt siiski kohustuslik) on meeletu, ma kujutan ette, et seda sündmust oli üles võtmas umbes 30 kaamerameest, kes kõiki heledama nahavärviga inimesi taga ajasid ja intervjuud nõudsid. 

Lavakujunduse keskne element ei kustunud kordagi- oleks võinud ka plakati tellida, oleks oluliselt odavam olnud. 
Presidendiga kohtumise libedaks sujumiseks oli vaja ikkagi veel üks koosolek korraldada, kus kõik veelkord üle räägiti- kus keegi seisab ja mida teeb. Seista tuleb rohelisel vaibal, presidendi jaoks on selle keskele veel eraldi rada tõmmatud teist värvi vaibaga. Sellele soovitati soojalt mitte astuda- turvatsoon- kusagil on püssimehed, kes seda jälgivad,

Jimmy Diaz, sõitjate esindaja teab täpselt kuidas asjad käivad. Ta teab isegi seda, kuidas tuleb presidenti tervitada- ulatada talle mõlemad käed ja pisut kummarduda. 

 Avamisel on väljas kõikide osalejate rahvuslipud ja sildid. Annika saatjaga (Tal oli täpselt  selline nägu nagu Karmol Hiiusurfi laagris kaks aastat tagasi- isegi peakate on samast mütsiliste sugukonnast:)

Kui lõpuks oli käes aeg presidendi ees sõita, siis muidugi tuult polnud. Samas suurem osa sõitjatest läksid ikkagi peale ja tiksusid, tiksusid. Lohed igatahes õhus ei püsinud, aga Itaaliast eksporditud lohemehed seda asja südamesse ei võtnud. Need on väga lahedad kujud, paistavad kaugelt silma. Kohalikel on nendega pidevalt tegemist sest nad käivad seal kus ei tohi siis kui ei tohi ja teevad seda mida ei lubata. Näiteks suitsetavad igal pool. Siin on aga avalikus kohas suitsetamine keelatud. Kohalikud peavad sellest rangelt kinni (suitsetamiseks lähevad siseruumidesse, mida ei loeta avalikuks kohaks, näiteks restoranid jne), aga itaallastel on ükskõik.  Kuna see on kinnine kuurort, siis ei viitsita sellega võidelda, aga väljaspool pidi avalikus kohas suitsetamise eest olema umbes korralik trahv.

Lõpuks selgus, et lendavate delfiinide etteaste tunnistati kõige paremaks, purjelauasõit ei tundunud väga põnev.
President on lahkunud ja ka Rossi tervis on oluliselt paremaks läinud. Kaua sa ikka jõuad tühja kõhtu kannatada :)
Võistlustel osalevad ka kaks kohalikku sõitjat, varustus on neil limiteeritud ühe laua ja ühe purjega mis pärit kohalikust rendist ja on kõige tavalisem freeride varustus. Aga ega asjad ei sõida ja numbri aitasid ka PWA sõbrad mustast teibist peale kleepida. Eile sõitsid nad veel svertidega laudadel, aga alguses ongi areng kiirem:)

Õhtul toimus vägev kontsert, esitati kohalikke hitte, sekke rahvatantsu ja mida iganes veel. Üks eurolaul järgnes teisele (ikka sellised, mis Balkani riikidelt saaks 12 punkti ja milliste tegemisest Sven Lõhmus ainult unistab). Lood tulid fono pealt, aga kõik esinesid siiski väga veenvalt, keelpilliorkester tõmbas viiuleid iga laulu taustaks, vahet polnud, kas selles loos viiuleid kasutati või mitte. 

 Ühesõnaga, kõik oli väga tore, sellist nalja poleks osanud oodata, paremat sünnipäeva poleks küll suutnud ette kujutada. Igal maal on oma kombed ja pole minu asi neid arvustada. Tegelikult on siin kuurortis väga tore, teenindus on eeskujulik ja toidud on ka väga head. Kõik kohalikud, kellega olen kokku puutunud on heatujulised ja väga viisakad, loodetavasti on ka ülejäänud Turkmeenia inimeste elu selline, et tuju püsib hea.  Võib olla tahaksin siia isegi tagasi tulla.


Lõpetuseks ka mõned näited esitatud programmist. Umbes siis sellised lugusid esitati, publikuks 100% ainult naised (hotellide töötajad):

Kohalik  Turkmeenia spordimeeste laul, mida esitasid kaks dressides kutti, väga lahe:

Ja üks eriti kurb lauluke, mida lisaks lauljale käis ette kandmas ka vilemees. Kepil, mida ta suus hoidis, polnud ühtegi auku, ilmselt läks kiireks:)

Tuesday, July 1, 2014

ERGAV KÕRBEPÄIKE


Annika palus mind endale appi PWA Turkmeenia etapile. Mõeldud-tehtud, mõtlesin, et aitan tal siis purjesid rigada ja samal ajal vaatan head showd. Praegu tundub, et olen saamas ise osaks selles suures shows,  mis siin Karakumi kõrbes, Kaspia mere ääres lahti läheb.

Võistlus toimub siin esimest korda, Yelkeni jahtklubis. Kohas kus Turkmeenia president näpuga näitas, et siia saagu sadam, ja nüüd ongi nafta- ja gaasirahade toel ja kinnisvarafirma korraldusel siia keset kõrbe kerkinud mitmest hotellist ja sadamast ning veespordikeskuset koosnev kuurort. Sajad töölised siluvad liiva, rullivad lahti vaipu, värvivad asfalti ja teevad liivaskulptuure- juba teist korda, sest tänane liivatorm viis eelmised minema. Pealtvaatajad puuduvad, sest kuurortis suvitajaid pole- kes see ikka siia, Karakumi kõrbe, liivatormi sisse, keset kõige soojemat aega (eile oli varjus +34) omast tahtest tulla tahaks. Selle eest hoolitsevad "vabatahtlikud"- tudengid, kes siia varakult kohale on toodud, et õigeaegselt kätte saada juhised sobivaks käitumiseks. Juhuslikult jäin kuulama neile peetud venekeelset loengut sellest kuidas siin, maailma parimas veespordikeskuses on kõik tehtud pealiku viljastavate näpunäidete järgi. Homme on siis see suurpäev kui Ta Ise kohale saabub.

Kuidas siis mina selle kõigega seotud olen. Nimelt on siin kõik kohaletulnud akrediteeritud kategooriatesse, korraldajaile vist tundus, et ka mulle sobib kõige paremini windsurfer (caddy või lapsevanema kategooria puudub). Ja nii peaksin ka mina homme kell 7.30 minema instruktaazhile, seljas korraldajate antud T-särk, kui selgub, mis kell pealik täpselt kohale jõuab. Nimelt peab Ta avamisel kõne ja siis suure spordisõbrana vestleb surfaritega - kusjuures surfarid peavad seisma rivistatult- kõige ees maailmameistrid ja siis kõik ülejäänud vastavalt teenetele ja saavutustele riburadapidi järgi. Kohe peale seda peaks surfarid siis tormama vette ja presidendi ees umbes poole tunni jagu meelehetlikult sõitma. Koos lohesurfarite, optimistide, jetimeeste ja lendavate delfiinidega jne. See kõik kõlab lausa uskumatult- aga ma olen tegelikult väga sarnases kohas umbes kakskümmend viis aasta tagasi olnud-peaaegu kaks aastat. Ja nii on see paberile kirjutatud ja just nii seda ka täna presenteeriti. Ma ei kujuta ette, kas tõepoolest on üks PWA etapp sellist hinda väärt. Tundub, et selles kahtlevad ka paljud teised - Rossil juba kõht valutas ja sakslased uurisid PWA reeglitest, kui suur on trahv, kui kohale mitte ilmuda (võistluste ajal on kohustuslik viibida võistlusalas ja selle reegli rikkumine on täpselt hinnastatud). Ootan huviga!

Selle show maksab kinni kinnisvarafirma oma rahadest, heast tahtest  ja suurest armastusest spordi vastu. Kõlab uskumatult, ja eks igaüks ise võib ette kujutada, kuidas korralduskulud tagasi tulevad  (eriti need kes mäletavad nõuka aega, kes ei mäleta võivad Villu Reiljanilt küsida). Ei usukski kui ei teaks ühte teist üritust, mida peaaegu tasuta on korraldatud kuni viimase ajani.

Kas Awazast saab ka hea sõidukoht- raske öelda esimese kahe päeva põhjal. Kõrbest tulev maatuuleke saab rannal kõva võimenduse. Esimesel päeval oli tuul päris tugev side-off ja keerutas ning pagitas 0-15m, täna oli eriti kõva ja otse maalt- koos liivatormiga, kus nähtavus oli umbes 40 meetrit. Olud olid nii ekstreemsed, et merele keegi ei läinud. Võistluste ajaks on ennustus väga kehv, tuul keerutab 360 kraadi ja puhub enamasti hommikuti. Juba räägiti, et kirprite koosolekud tulevad vist hommikul kell 6.  

Loodetavasti läheb postitus läbi. Bloggeri vaatamine on kinni pandud, aga saan üles laadida. Samuti  on suletud Facebook ja muud ohtlikumad internetilehed. Vot nii käib meil siin elu keset Karakumi kõrbe!