Burriana laagri lõpp

Eelviimasel päeval puhus täitsa korralik formula tuul. Kuna laine oli endiselt kolme meetrine, siis klubi juurest läbi murdlaine vetteminek oli võimatu. Rigasime asjad Burriana sadamas, kust oli võimalik kailt vette minna, välja sai allatuult päris hästi, sadamasse sisse pidikrüsaama.

John ja Pablo läksid vette, mina jäin neid vaatama (julgust koguma). Ega tingimused

minusugusele rahvasportlastele just sobilikud polnud. John ja Pablo kord tiksusid, siis sõitsid, laine oli suur ja tuul auklik. Mina sel päeval vette ei jõudnudki, sest mingi täiesti arusaamatu tuulepuhang lõi minu purje vastu reelingu otsa ja ühe ülemise akna umbes 10 sendi pikkuselt katki. Õnneks

saab seda ilma akent vahetamata parandada.

Viimase päeva ennustuse kohaselt võis kohalik termotuul isegi tekkida, seda jäimegi ootama. Minu plaan oli startida autoga kojusõitu umbes kella kolme paiku. Paningi siis umbes sellel ajal käru kokku, pakkisin kotid autosse. Siis muidugu tuuli veidi tuult. Kuna mul olid asjad pakitud, siis ei kutsunud eriti enam veele. Ilmselt tegin õigesti, sest 12-stega noored ja kerged mehed said sõita, Neeme aga tiksus. Muuseas, Neeme ja Peeter jäid formula asjadega

murdlainesse, niimoodi, et laine tõmbas asjad käest ja need rullisid vees. Aga kõik jäi terveks? Täitsa uskumatu! Umbes pool tundi seda lõbu oligi, John jõudis ka selle ajaga oma masti pooleks pumbata. Selline asjade lõhkumise laager siis sel aastal.

Tagasitee kulges läbi Grenoble ja kuna Chamonix polnud kaugel, siis otsustasime ka tagasiteel teha väikese

suusapeatuse. Sel korral sai ette võetud Mont Blanci liustiku matk Aiguille du Midi tipu kaudu. Mingit rada muidugi polnud, see on turvamata ja märgistamata piirkond. Kuna ilm oli ilus, siis väga ei põdenud, et meil kirkasid, köisi, karabiine ja muud liustiku off-piste varustust kaasas polnud, sest jäljed läksid ees. Kui oleksimegi sattunud mõnda läbimatusse liustikulõhede labürini, siis oleksime tagasi matkanud. Seda siiski ei juhtunud.

Suured tänud Johannesele laagri organiseerimise eest. Ausalt, kõik oli väga hästi paigas. Olid olemas kaater, märgid. Johannes filmis ja pildistas võimalusel, õhtuti toimus ka filmitud materiali läbivaatus ja analüüs. Kohalikus surfiklubis olid väga head tingimused asjade

hoidmiseks, pesemiseks ja varustuse remondiks. Kohalikud toetasid väga selgelt meie tegemisi, kui midagi vaja oli, siis sai selle ka korda. Korterid olid väga heas kohas mõnesaja meetri kaugusel klubist, merevaatega, samas väga soodsa hinnaga. Kahjuks jäi vaid formula päevi pisut väheseks, aga selle asemel sai siis slalli sõita. Pole halba ilma heata!

Järgmisel aastal sooviks kindlasti Burriana laagrit võimalusel korrata. Väga hea, et ma Cadizi ei sattunud (kuigi talvel oleks ilmselt selle variandi valinud, kui oleksin saanud asjad ära saata). Seal oleksin pidanud vist üksi sõitma, sest ega ma ju Martini, Niine ja Gunnari tempot hoida poleks suutnud.

Slallipäevadel, millest Niine nii ilusti kirjutab, oleksin siis ilmselt pidanud niisama mööda saatma. Burrianas sain aga iga päev, kui tuult vähegi oli, merele.

Kuuldavasti orgunnis lõpuks ka Pirita klubi ja surfikool laagri Cadizis. Ma ise sain aru, et kõik vähegi sõitvad õpilased, kellel selles laagris midagi teha oleks olnud, liikusid koos Jaaguga Noblessnerisse. Kuna koolil surfitreenerit pole, siis ei saanudki aru, kes Cadizis laste svertlaua treeninguid oleks läbi viinud. Seega on vist hea, et osalejaid ei leidunud, sest ilmselt oleks see kujunenud algajatele suureks katsumuseks (juba Santa Maria sadamast on algajatel päris keeruline välja saada).

Räägitakse, et lõpuks suundus purjelauakooli laagrisse ainult õpilane Vettik. Kui nii, siis usun, et selle peale ei kulunud purjelauakooli,- klubi või EPL raha. Eks siis uurime seda EPL koosolekul 9. aprillil.

Loodan, et eksin, aga vägisi jääb mulje, et Purjelauakooli laagri korraldamise eesmärgiks oli Cadizis resideeruvate formulistide kamade vedu võistlustele ja Eestisse tagasi. Väga õilis eesmärk, aga siis oleks seda nii ka pidanud serveerima. EPL asjadest reaalselt huvituvate inimeste ring on nii väike, et mingeid muinasjutte pole vaja välja mõelda.