Wednesday, December 31, 2008

Parim on alles ees! HEAD TUULT 2009!

2008 läbi ja kokkuvõtvalt meenutame vaid väga heade sõnadega.
Mõned meenutused:

  • Aprill - Mai - kõige soojem ja tuulisem on Topu
  • Juunis - hea näha uusi tegijaid Topus toimunud "Rip Curl Kuul Surf Camp 2008" võistlusel, ca 50 võistlejat
  • Juulis - esmakordselt oli "Tuulejumal" Eesti surfaritele armuline
  • Augustis - Eesti Surfil Freestyle Maailmameister Christofer Kalk
  • Septembris - Jahe Surfilaager Tarifal, ca 80 inimest
  • Oktoobris - lõpetas Jahe tuulise hooaja sügissurfi EPL-i peasekretäri ja saunaga jällegi Topus :-)

Team JAHE tänab kõiki toetajaid ja naerusuuga surfareid ;-)

KUUL MUUVS !

Friday, December 12, 2008

Meie Papa palve

Meie Papa, hea et sa pole taevas vaid oled meiega!
Siiski, pühitsetud olgu sinu nimi.
Sinu tahtmine sündigu nagu rannas nõnda ka vee peal;
Meie tänapäevast varustust anna meile iga päev!
Ja anna meile andeks meie vôlad, kui me ei
saa lubatud ajal kamade eest tasuda.
See ei jää nii igavesti!

Aamen.


Raoul, palju õnne sünnipäevaks!

Tuesday, December 9, 2008

2008.a. joon alla tõmmatud

Hooaja lõpupidu 06.12 läks igati korda. Ka tundmatu "Marat" oli igati OK, ruumi jätkus kõigile ja Kairit oli super hea õhtujuht. Tuleb tunnistada vana tõde, et hea peo määravad sellest osavõtjad, mitte peokoht. Kahju, et paljud auhindade saajaid ei olnud kohal. Hardcore oli tõsiselt vaeva näinud, kiitus ja tänud talle.

Ka Teamjahe meeskonda tunnustati karikaga edukate 2008.a. surfilaagrite korraldamise eest. Suur osa selles oli ka laagritest osavõtjatel. Tänud ka teile, head sõbrad.
Tuult purjedesse.
Rain

Tuesday, December 2, 2008

"Ma olen see, kes jää-ääb!"


Just! Nüüd on see jälle käes- EPL hooaja lõpetamine.

Aeg: 06. detsembril 2008 kell 20:00
Koht: ööklubi Marat aadressil Tartu mnt 63
Dresscode: KOLLANE
Pilet: Eesti Purjelaualiidu liikmetele 100.- ja teistele 150.-
Õhtujuht: Kairit Tuhkanen
DJ: Emerson
Sponsorid: Bacardi ja Rockstar

Tõmbame hooajale joone alla: Autasustame parimaid, vahetame muljeid ja teeme plaane! Soodsad dringid, tantsutüdrukud ja kostüümiauhind. Lisaks veel hea seltskond!!! Nii kollaselt ja lõbusalt, kui saab...

Julgematele avaneb hiljem võimalus ilmatark Nikile lõplikult selgeks teha, mis on tsüklon.

Thursday, November 13, 2008

RS:X vs Formula One Design Londonis 2012

Praegu toimuval ISAF aastakonverentsil Madriidis otsustatakse lõplikult ka 2012 Londoni olümpiamängudel kasutatav purjelaud. Suure tõenäosusega saab selleks ikkagi taas RS:X. Vaatamata sellele, et konkureerivale Formula One Design (FOD) klassile tehti eelnevalt korralikku promo. Lõplik otsus tehakse reedel, 14 novembril, kui koguneb ISAF nõukogu- aga otsus tehakse vastavalt varustuskomisjoni (ja naiste purjetamiskomisjoni) soovitustele. Seega, suure tõenäosusega on asi otsustatud, ootame reedel ametlikku kinnitust. Soovitused olid alljärgnevad:

The Women’s Sailing Committee voted in favour of the following equipment:
Ballot 1: Women’s Windsurfing – RS:X
The Equipment Committee voted in favour of the following equipment:
Ballot 1: Women’s Windsurfing – RS:X
Ballot 2: Men’s Windsurfing – RS:X

Kas RS:X on hea või halb valik? Raske öelda, aga kindel on see, et nii nagu Eestis on kogu maailmas Formula sõitjaid kordades rohkem. Mis tähendab oluliselt laiemat kandepinda. Ja Formula toimib väga edukalt olemata olümpiaklass. RS:X aga, ma pakun välja, visatakse kolikambrisse, kui see enam olümpiklass pole. Seega, RS:X näol on tegemist kunstlikult tekitatud klassiga, mida kinnitavad ka müüginumbrid. RS:X laudu on tänaseks müüdud vähem kui 2000 tk. kogu RS:X 4 aastase ajaloo jooksul. Kui päris aus olla, siis RS:X ainus eelis FOD ees seisneb asjaoluse, et sellega saab kulgeda ülestuult ka alla 6 sõlmese tuulega (mis on klassi ametlik tuulemiinimum, kuid millest väga täpselt kinni ei peeta). Ja seda olümpial vaja ongi! Sest kui telekast peab ülekanne algama kl 12, siis nii juhtubki, vaatamata sel hetkel olematule tuulele. Sest teleülekannete korraldajad ei saa purjetamisest aru ja tavalist televaatajat huvitab vaid heal juhul medalsõit. Kui ka see teha kella järgi, ootamata tuult (nagu Pekingis), siis ilmselt ei tule see ala populaariseerimisele kuidagi kasuks. Asjaga mitte väga hästi kursis olevatelt spordisõpradelt kuuleb aga väga huvitavaid avaldusi. Üks endine kergejõustiklane ja tänane kergejõustikuliidu- ning EOK tegelane arvas pärast pumpamisega medalisõidu vaatamist, et tegemist on väga naljaka alaga ja uuris, kas eesmärgiks on õhku tõusta. Samas lubas ta kergejõustiku tehnilisele komiteele teha ettepanek käimisvõistlustel edaspidi ka vajadusel pisut joosta.

Gliseerivates tingimustes pole aga RS:X-l mingit eelist nagu ka vaikse tuulega- siis on igal juhul kiirem vana kooli pikk ja kitsas svertiga Mistral OD. St. hübriidlaudadel nagu RS:X pole ühelgi juhul kiireimad. Ainus põhjus, miks Mistrali OD omal ajal olümpiaklassina välja vahetati, oli soov näha rohkem gliseerivat sõitu ja vähem pumpamist. Ja vastuseks sellele valiti olümpiaklassiks RS:X. Ainult, et tänase RS:X prototüüp oli 7 kg kergem ja 70cm uimega- tegemist oli suhteliselt Formula sarnase asjaga. Tootmise käigus tehti pisikesed muudatused ja tulemuseks on mingi ebamäärane asi, mida nooremad sõitjad üksi naljalt mere äärde ei vii ja millega tuleb pumbata kogu distantsi vältel.

Selge on see, et olümpial selgub parim purjetaja olenemata sellest, mis alustel sõidetakse. Ka RS:X puhul on start ülioluline ja peab ka tuult vaatama jne. Aga kuna tegemist on lauaga, millega sõidavad vaid olümpiale pürgijad, ei leia olümpiapurjetamine tavaliste purilaudurite seas erilist mõistmist ja kaasaelamist. Sest varustus ja sõitmise loogika on nii erinevad. Ning nagu sel aastal, on ka edaspidi Eesti olümpiaklassi võistlustel heal juhul rohkem sõitjaid, kui on poodiumikohti. Kui olümpiaklass oleks FOD, siis oleks kõik Formula sõitjad ka potentsiaalsed FOD sõitjad.

Kõige parem lahendus oleks edaspidi valida olümpiaklassiks kas FOD, või kerge hübriidlaud, mis sõidaks põhiliselt gliseerides. Olulisim oleks aga loobumine TV otseülekannetest, et korraldajatel tekiks reaalne võimalus stardi aega muuta vastavalt tuuleoludele ja pidada võistlussõidud normaalse tuulega päevadel. Sest RS:X-ga on nii, et mida vaiksem on tuul, seda vähem peab sellega arvestama ja seda olulisemaks muutub pumpamiseks vajalik füüsiline ettevalmistus ja vähemoluliseks purjetamistaktika.

Sellisel juhul selguks kõige vastupidavam sportlane kergejõustiku maratonil. Purjetamisregatil aga selguks kõige parem purilaudur. Seniks jõudu kõikidele tublidele RS:X sportlastele.

FOW ja RS:X eelised ja puudused: http://www.formulawindsurfing.org/news.php?id=1415
ja RS:X klassi vastus:

Friday, November 7, 2008

Pakardi fann koolaga

Tarifa soojadest vetest naasnuna on väga raske sukelduda igapäevaste tegemiste rüppe. Olen otsinud igasuguseid asendustegevusi, mis väldiksid tööga tegelemist. Ja lõpuks leidsingi!

EPL kodulehel on üleval selle aasta Fun sarja tulemused. Kõik on väga tore! Aga kui vaatasin tulemusi, siis jäi silma huvitav asi- nimelt kahekordne etapivõitja Henry Himma, keda mul sel hooajal pole kordagi õnnestunud võita on üldarvestuses minust tagapool. Samuti on Silver Kattai ebanormaalselt taga. Ja seda vaid seetõttu, et etappidelt puudumist karistatakse kõikidel etappidel võistelnud inimeste arvuga võrduvate punktide lisamisega.

Tegelikult peaks iga võistlust vaatama eraldi, mis tähendaks, et etapilt puudujad saaksid lõplikus tabelis konkreetsel võistlusel osalenute arvu jagu punkte+2 (kuna DNF saab +1). Kõige lihtsam oleks lõpptabelisse punkte arvestada selliselt, et viimane koht saab 1 punkti, eelviimane 2 jne. Sarnast süsteemi kasutab EJKL oma karikasarjas, PWA ja ilmselt paljud teised sarjad. Tekiks olukord, kus suurema osalejate arvuga ja seega ka tihedama konkurentsiga võistluste osakaal oleks tähtsam. Praegu on võimalik, et soovi korral võiks vaid etappide osavõtutasu maksmisega lunastada endale auväärse 34. koha 986 punktiga, seejuures kordagi vette minemata.

Kuna punktiarvestuse süsteem on ilmselt juhendis selliselt paigas, siis ilmselt selle aasta tulemusi muuta ei saa, küll võiks aga seda arvestada järgimise aasta juhendi koostamisel. Võiks, aga ei pea. Sest tegelikut on Backardi fun väga kihvt võistlus.




Tuesday, October 28, 2008

Tarifa 2008

Üle kolme aasta sai siis taas käima tõmmatud mõte sügispuhkusest Tarifa surfisuvilas.
Plaani panime idanema juba varakevadel ja mõttekaaslaslaste ring muudkui kasvas.
Ideed teostama hakates tegime Maarikaga pisut kodutööd ööbimise, kama laenutuse, lennumarsruutide, autorendi ja muu osas, nii kujunes välja sobiv pilt sügispuhkusest sõprade ja surfiga vanas heas Las Dunase kämpingus.
Sõpradele uuring laiali saadetud, leidis see üleskutse palju positiivset vastukaja ja nii see pall sai veerema lükatudki.
Varakult broneeritud lend Riia-Vilnius-Malaga-Vilnius-Riia FlyLaliga
läks maksma 2300 eeku, kohapeal siis kokku kolm nädalat.
Öine sõit Riiga hispaania keeleõppeplaadi saatel oli lust.Autoga jätsime hüvasti Riia lennujaamas.
Lennust siis niipalju: ümberistumised ladusad ja ooteajad lühikesed.Lennud laabusid ka meie noorsurfar Aleksandril, kes otsustas magada tõusud ja maandumised maha.
Malaga lennujaama oli meile vastu tellitud sume suveõhk koos minu armsa surfibussi ja Jaanoga mis oli kolm päeva varem Tallinnast teele asunud.Omaette loo võiks kirjutada bussi pakkimisest 23 laua ja taglaste, kottide-telkide ja muu hädatarvilikuga Käosaare (suured tänud) kärusse. Kogu autorong oli võimas ja sohvrid tublid, kütuse kulu suudeti hoida alla 11 liitri.SUPER.
Niisiis Jaano kes lahkelt oli nõus ohverdama oma surfipäeva oli meil vastas ja sõit Tarifale algas. Esimeses peatuses degusteeritud kauaoodatud külma Tinto de Verano maitse oli täis meelaid mälestusi aastatetagustest elamustest ja pani mõmisema hispaania keelseid raadiost tulevaid helindeid.
Las Dunase kämpingus oli meile juba bungalo valmis broneeritud(tänud Merritile).Tundsime end nö suvilas end kauaoodatutena ( mõnus on ju nii mõelda)
Üldpilt võrreldes eelmiste aastatega oli paranenud, uued omanikud, kasse vähem, vahelduva eduga toimiv wifi, suures dushiruumis normaalsemad kraanid(vanasti sai ju kahe käega „hand jive“ tantsida), teid puhastas puhastusmasin, adminnid rääkisid inglise keeles, vajadusel lasi turva ka öösel autoga sisse-välja jne.
Järgnevad päevad olid tõesti toredad, iga päev tuli keegi Eestimaalt juurde, tiimi lipp lehvis pea igapäev rannas, argimured ununesid kuhugi kaugusesse, õhtul väike vein mis odavam kui vesi, rumm, vesipiip, ning pillimäng sõprade ringis. Manjaana elustiili omaks võtmine ei ole üle jõu käiv ju kellelegi.
Tuuled olid äärest äärde ja ilmad samuti. Päris iga päev sõita ei saanud erinevalt kergkaalu meestest aga puudu ka ei jäänud. Minu väike jõnglane tegi rannas varustuse kontrolli ja nautis liiva söömist. Kaks düüni õhtut mis sai peetud olid ekstra lahedad, esimesel korral oli au jahedal Rain&co-l kidraga särada ,teine kord tuletas Meelis meelde rahvusmänge(päris naljakas oli) ja laulis Triinuga(kaduma läinud talent) öö otsa. Hakkajamad nagu Jüri ja teised valmistasid lõkkes küüslaugukartulit ja peekonijuustushampinjoni.
Tähistaevas, ööhelid, Aafrika siluett, raagus puud, lõke, sõbrad – seda oli unustamatult tore jälle kogeda.Vahva oli ka Merriti organiseeritud ühine piduõhtu ranna kõrtsus pika laua taga, mariska-paella valmistajaks kohalik vaatamisväärsus-kapten Papi. Õhtu kujunes lisaks rohkele veinile tekiila mekkimiseks ja vennastumiseks.
Kalalkäik. Äratus varapimedas, kogunemine 7.00 ,kaluriteks Karmo,Rain,Ülo,Jevgeni,Sulev ja mina.Rain oli ennast varustanud Tarifalt ostetud spinna ,konksude ja raskustega,Karmol –Jevgenil kalipso,lestad,harpuun(?),minul kodunt kaasavõetud saartematka spinna,Ülo ja Sulev olid kaasa tulnud kalatransportöörideks.Lonkisime läbi pimeda öö üle düünide õige kaljunuki juurde, mida Karmo pidas õigeks kohaks.Ja tal oli õigus, kohe peale meid saabusod samasse kohta kaks kohalikku millest järeldasin, et Karmo ikka jagab kalaasjandust.Selleks ajaks kui päike tõusma hakkas sukeldusid Karmo ja Jevgeni vee alla ja meie Rainiga hakkasime spinnat loopima.Kohaliku kombe kohaselt oli tamiili otsas landi asemel tinaraskus ja väikeste vahedega kolm konksu ehk nagu põhjaõng.Söödaks oli meil krevett,tegelikult selgus hiljem et krevetid oleks tulnud ise ära süüa ja kalu püüda kalmaariga.Kuna meil Rainiga kohavalik ebaõnnestus siis suutsime mõlemad oma konksud põhja kinni visata kaljude vahele. Õnneks oli Karmo vee all kes meid päästis tamiili purunemisest ja konsud valla päästis. Tegelikult oli pilt ikka vinge,vesi kihas kaladest ja kohalikud meie kõrval tõmbasid neid välja kolme kaupa.Korra sai ka Ülo Andaluusia varustust proovida ja tõmbas kohe kaks kala korraga. Meie tulemuseks Rainiga kadunud raskused,Karmo nägi kalu eemalt ja Ülo pani oma püütud kalad hispaanlaste ämbrisse.Järgmistel päevadel Karmo vilumus paranes ja vee all harpuuniga püütud kalade hulk aina kasvas.
Bolonia
Super kihvt oli Karmo eestvedamisel allatuult matk ühest rannast teise. Ehk siis Las Dunasest Boloniasse. Lahe jibetrenn ilma krüssamata, millele taustaks maaliline vaade rannajoonele. Bolonias, mis on hubasem koht kui kämpa rand, veetsime terve päeva, ka päevitajad ja muud supoorterid olid platsis ja proovisid Bolonia päikese omadusi.
Minu jaoks oli veel päeva ekstra boonuseks üks väga ilusti välja tulnud paaris jibe koos Papaga, mis oli olnud pealtvaatajate aplausi väärt.
Ronda. Kes veel pole käinud maalilises Rondas siis tehke seda kindlasti.Meie pere jaoks unustamatu elamus,eriti päikeseloojang mägede vahel.Ronda asub 750m üle merepinna ja linna läbib 120m sügavune kanjon millest üle läheb kivisild. Kitsad tänavad vanade hoonetega, Hispaania vanim toimiv härjavõitlusareen, väidetavalt ka flamenkopealinn ja palju muud.Varuge selle linna jaoks vähemalt pool päeva ja te ei kahetse.Tagantjärgi pilte vaadates tõestavad need selle maalilise mägilinna unustamatust.
Sõita sinna on lihtne, üks tee viib Algecirasest umbes 100 km ja teine Marbella lähedalt umbes 50 km.Teed on heasti mägikurvilised ja vaated kaunid.
Kõigest ei jõua kirjutada aga Canos de Meca peab ära mainima.
Eelviimasel päeval hakkas ikka väga ägedalt puhuma, Tallinnasse jõudnud Papa helistas kadestades, ka tema ilmanäidu tuul puhus võimsalt. Enamus, eesotsas Jaanus Reega olid otsustanud autodega otsida paremaid tingimusi kui Las Dunases ja õieti tegid.Andres üritas kämpa rannas vette minna aga purje üles ta ei saanudki, puhangud lennutasid juba mööblit ja prügikonteinereid.Paar kohalikku üritasid sõita laud 59 l ja puri 3,3 !!! ning kommentaar tingimuste kohta kõlas „it`s a war“.Toppisime siis oma kamad Andrese rendikasse ja kihutasime Canose poole. Pilt mis avanes koha peal oli võimas.
Rigasin 4,0 Manicu ja lauaks 90 l Syncro, mõlemad osutusid liiga suurteks. Kõhklesin ikka tükk aega minemisega ja otsisin endale vabandusi, et põlv ei pea vastu ja võõras koht ja liiga karmid tingimused, tuul mis minu jaoks pole kunagi nii vali olnud ja lained ei ole mu põlvele eriti sobinud(Väänas ja Ristnas ma veel sõitnud ei ole)
Julgete päralt on tulevik(keegi ütles),tuli ikka minna.Oli ju randa vaatama kogunenud terve hulk meie laagrirahvast eesotsas oma perega, näitasin vähemalt lastele eeskuju. Sisseminek üksi oli juba omaette katsumus, paarikümmne meetri ulatuses kaldast oli vee all libe ja terav kalju, milles jalalaba jaoks sobivad augud ja tuul mis asjad käest viia tahtis ning laine sind kaldale tagasi ajas.Proovisin body dragiga edasi liikuda mis õnnestus vaevaliselt, kulutas peamiselt varbaküüsi ja trapetsi konksu.Tõenäoliselt oli see kalda pealt päris lõbus vaadata aga lõpuks purje üles saades tuli endale ka rõõmus irve suule. Lained olid ikka väga suured ja tuul võimas, kuna ma hüpata ei saa siis proovisin lihtsalt üle lainete sõita aga laud tahtis vägisi lennata. Kui minu kaalu(95kg) juures 4,0 paljuks jääb siis kaua ma vastu ei pidanud, pisut triibutamist ja kaldale puhkama.Kaldal oli adrekas ikka väga kõrgel ja tundsin et olen mingit piiri enda jaoks kaugemale lükanud.Lahe.
Surfisuvilas sai siis kokku kohal oldud 21 päeva, sõidetud sai piisavalt, ise jäin terveks ja kamad ka. Ptüi,ptüi,ptüi. Pere jäi ka rahule. Elasime kõik päevad Las Dunases bungalos kaks nädalat neljakesi ja nädala viiekesi 10 euri päev/inimene, söögi peale läks umbes 115 eeku päev koos veini ja rummiga, kamad toodi kohale 2500 eegu eest. Tasub veel mainida, et söök-jook Hispaanias on soodsam kui Eestis, võisime lubada endale nii mõnelgi õhtul gurmeeõhtusööke hiidkrevettide ,sinikarpide ja muu hõrguga.Odavaim pudelivein mida manustasime maksis 0,79euro senti. Minu rahakott ja kõht jäi igatahes väga rahule.
Suured tänud Merritile, tänu kellele kõik eestlased said kämpingus 30 % soodustust.

Läbi käis kolme nädala jooksul üle 80-ne eestlase (P.S.Jaano ,Merrit ei saa selle eest boonust).Tänud Maarikale ja Aleksandrile kes jaksasid mind kaldal oodata.Tänud tolerantsetele majakaaslastele Jürile ja Triinule.Tänud köögimeeskond Timile ja Kadrile. Tänud Jaanole kes bussimeeskonna komplekteeris ja teistele sohvritele Tarmole , Andresele, Hardcorele ja Meelisele.
Ja lõpuks tänud kõikidele surfisõpradele kes erinevaid radu pidi kohale tulid ja selle kolm nädalat meeldivalt seltskondlikuks tegidJ
Surfisuvilasse tahaks naasta iga kell teiega jälle.

Wednesday, October 15, 2008

Jahe "Kuum Surf(ph)erlaager" läbi

... hakkan minema nüüd oma kitsast rada! (J.Tätte)

Pärast 2008 aasta Tarifa reisi on on meeled veelkord kindlust saanud, et see on koht, kus tuleb käia, ... mida rohkem jala või surfates... ... seda rohkem Sa tajud, näed ja mõistad elumõtet.
Tarifa 2008 algas tänu ettevõtlikule JaheKentile, kes juba märtsis viskas tuulde lause, "lähme sügisel Tarifale!" Tähelepanelikud märkasid tuulde visatud vihjet ja haakisid end mõttega kaasa - (teostuseni oli jäänud vaid pool aastat)
Kui soovid saada vabaks ja õndsaks, siis pead ära käima"Surfimekas"(Tarifa "Capital of Wind"on kindlasti tuule euromaise olemise parim kehastus.) Tarifa on koht kus mered ja ookean kohtuvad ja kus aafriklaste unistuste Euroopa on käega katsutav ning Eesti lipuvärvid on saanud oma tähenduse. Eesti suvele "maheda" pikenduse otsimine võttis kaasa ka meile kõigile tuntud EPL-i talismani Hr.Hardcore alias A.Kajakas-e ise, kes kontrollis tähelepanelikult capitali olusid ja tutvus põhjalikult Andaluusia kunsti- ning väärtustega.
(Härra surfas kõikidel päevadel ja mitte ainult tra-petsis:-)

Kokkuvõtteks võin pärast 5-dat Tarifa reisi öelda:
1. "Midagi pole Tarifal muutunud!"
2. "Tuult puhub endiselt ühtlaselt palju!"
3. "Sõbrad on endiselt sõbrad - loodus samuti!"
4. "Väga hästi sõita meist keegi ikka veel ei oska!"
5. "Ülikond ei päästa, aga treening - küll!"(pildil)
6. "1 L bensiini on veinist 2x kallim!"
7. "Ostukorv ca 20% Eesti omast odavam!"
8. "8 kuu pärast algab Eestis suvi !"
9. "2009 Tarifa laager toimub imselt samal ajal!"
10.Team Jahe tänab T. Käosaar-t EST 17 ja J. Ree-d EST 975

TARKUSETERA:
Kui oled ära käinud Tarifal, siis ära enam jonni: "Tuult ei näinud?!"

"TUUL OLI KIIREM KUI SINA!"

Pildi- ja mõttemälestuse salvestab Sulle omaraamat

Tarifa pildid


Pilte ja videot tegid seekordses Tarifa laagris mitmedki. Kui need kuhugi üles saavad, paneme siia ka lingid.
Jaanuse tehtud Tarifa fotod leiab Jaanuse albumist.

Tuesday, October 14, 2008

Camping Las Dunas vargabande rikkus Tarifa laagri


Tahaks kirjutada Tarifa päikesest ja tuulest, super-surfipäevadest ja meeleolukatest laagriõhtutest. Või väljasõitudest Andaluusia loodus- ja kultuuriväärtuste juurde. Kirjutaks headest sõpradest ja maitsvast veinistki. Aga ei saa, sest viimane elamus laagrist oli nii sitt.

Nostalgia pärast valitud majutusasutus Camping el Jardin de las Dunas osutus halvaks valikuks. Väga mitmes mõttes. Hinnad olid vaatamata suurtele allahindlusprotsentidele siiski üsna kallid, neli telkijat saanuks telkimistasud kokku pannes linnas korteri võtta. Randa on Las Dunas’est pikk maa, eriti kui vaja mitu lauda-purje randa kanda. Kämpingu territoorium oli räpane, turvamehed ülbed, ebaviisakad ja tüütud. Kahes majas lõhkesid kuumaveetorud, internet puudus pooltel päevadel.

Kakahunniku kukutas tordi tippu aga lahkumispäev. Nimelt toimus nädal enne laagri lõppu väike intsident, üks turvameestest otsustas pisut külastajate järelvalveta jäänud asju endale võtta. Muidugi raaliti kiiresti välja, kes ja millal asjad võttis ning ega kämpingu juhtkond suurt vastu ka ei puigelnud. Jah, turvamees tõi asjad siia, et nendega midagi ei juhtuks, seletati receptionist. Aga millal tagasi saab, ei osanud keegi öelda. Ka eestlastele „soodsad” tingimused välja kaubelnud endine kämpingu töötaja Merrit seletas, et jah, seal kämpingus nii käibki, et turvatöötajad varastavad külastajate asju, kuid et politseinikud on kämpinguomaniku head sõbrad, siis polevat avalduse tegemisest mingit kasu, tulevat hoopis püüda läbi rääkida.

Käisime siis iga päev küsimas, et kas on selgunud, kus kadunud asjad on, aga alati öeldi, et seda inimest, kes teab, parasjagu pole. Sõbralikult soovitati hiljem tulla ja kui vajalik inimene kohal oligi, väideti, et tegelikult on veel keegi hoopis järgmine, kes teab. Nii lahkumispäevani, kui otsustasime, et enne raha ei maksa, kui asjad tagastatud. Kuid siis saabus kohale Merrit, kes soovitas raha ikkagi ära maksta ja lubas pärast seda aidata kadunud asju kätte saada. Maksimegi. Kuid seejärel ütles Merrit, et leppige kaotusega ja ärge hakake probleeme tekitama, sest politsei on igal juhul kämpingu poolel.

Tõenäoliselt oli Merritil õigus. Endise Camping Las Dunas töötajana teab ta neid asju kindlasti paremini. Ning arusaadavalt ei olnud tema huvides hakata tülitsema majutusasutusega, kust tal saada komisjonitasu üle 70 eesti kliendi toomise eest. Justnagu kompensatsiooniks kahju saanud klientidele palus Merrit administraatoril meie arves lahkumispäeva mitte arvestada, seega saime „kingituseks” tervelt kahe inimese ühe päeva telkimistasu.

Tegelikult oli see mulle tuttav lugu, mõni aeg tagasi elasin midagi sarnast läbi ühe teise Hispaaniasse elama läinud eesti blondiiniga asju ajades. Teadmine, et ohver peab kindlal päeval kodumaale tagasi minema ega saa sealt enam oma huvisid kaitsta, teeb röövlite elu lihtsaks. Isegi ilmselgete juhtumite puhul tuleb pättidel lihtsalt ohvrit rahustada ja oodata, kuni lennukirattad rajalt õhku tõusevad ning probleem ongi minema lennanud. Seepärast oli meie suurim viga Merritit uskuma jääda ja kämpingutasu ära maksta. Sest samuti nagu ei saa kämpingutöötajate varguse ohver kodumaalt enam oma vara tagasi nõutada, ei tasu kämpingul hakata tegelema külma arve rahvusvahelise sissenõudmisega.

Seepärast soovitan edaspidi Camping el Jardin de las Dunas vargakampa vältida ning öömaja ise korraldada. Tuleb odavam, mugavam ja kokkuvõttes jääb ka meeldivam elamus.

Monday, October 13, 2008

Tarifa laager lõppes suure pauguga- Los Caños de Meca con viento de levante 30 metres en segunda

Viimane täispikk surfipäev Tarifal pidi kõikide ennustuste kohaselt olema päev täis rõõmu, kuna ennustused näitasid idatuult 15m/s. Seda enam, et paar päeva olid olnud suhteliselt tuulevaesed (kuigi ka kolmapäeval sai paar tundi väga ühtlase ponientega sõita). Seega olid ootused suured ja kui öösel kella 3 ajal maja katus kolisema hakkas, oli tunne väga hea. Reedene hommik tervitas aga vihmasaju ja tõeliselt tugevate pagidega, telkides ööbijad olid sunnitud loobuma vabaõhu hommikusöögist ja leidsid vihmavarju meie rõdul.

Käik mere äärde kinnitas, et 30 sõlmene ennustus oli paika pidanud vaid numbriliselt, tegelikult oli tuult puhangute ajal isegi kuni 30 meetrit. Siiski oli merel näha paari väikest purje ja nii ma rigasingi üles oma kõige väiksema, 4,2 m2 purje. Juba ainuüksi kaldale jõudmine oli keeruline, puhangute ajal tuli kamad maha suruda ja oodata. Sama asi oli ka vette minekuga, selle asemel, et purje tuules hoides oodata sobivat lainete vahet, tuli seda lihtsalt vette suruda. Pärast mõningasi katseid sellistele tingimustele ebasobivalt suurte asjadega sõita loobusin. Randa oli jõudnud ka Kent, matsime minu laua osaliselt liiva alla (kuna see ei seinud lihtsalt maas) ja jalutasime veidi üles, et välja selgitada, millega kohalikud peal olid. Selgus, et see kutt, kes maha tuli ja arvas, et ka tema asjad on liiga suured, oli peal 3,3 purje ja 59l lauaga.

Pärast kiiret koosolekut otsustasime seada suuna kohalikku kultus-veivikohta Trafalgari poolsaarel. Laadisime minu rendikautosse kahe inimese kamad ja juba tunni pärast olime kohal- samaaegselt ülejäänud tiimiga, kes juba hommikul startis. Caños de Meca on vaikne külake, 2 km ida pool Trafalgari poolsaarest, nende vahel on väike kiviste kallastega laht, kus idatuulega keerab üles päris korraliku laine. Kahjuks oli ka seal tuul väga tugev, kuid tundus, et siiski veidi vaiksem, kui Tarifal. Vette astudes sai kinnitust kohalike info, et paljajalu sisseminek on väga valus. Eriti kõva tuulega. Umbes 20 meetri ulatuses käis vesi üle teravate kivide (mis tavaolukorras pidid veest väljas olema). Siis läks veidi sügavamaks, aga lainete vahel turritasid endiselt veest välja kivid. See ala oli kõige lihtsamini ületatav bodydrag asendis. Sõiduvette jõudes oli kohe selge, et tuult on minu komplektile ikkagi liiga palju. Ning see tuul puhus kergelt üle maa ja oli väga pagiline. Panin kohe esimesel triibul ka päris valusa katapuldi, pagi tuli peale, ja sellele järgnes veelgi tugevam pagi. Hüppamisele sellise ülepurjestusega ei saanud mõeldagi. Samuti oli väga raske jõuda lainele, sest kogu sõit toimus praktiliselt „uks lahti“ asendis. Kokku sõitsin siiski ühe tunni jagu. Lootuses, et tuul vaibub ja sisseminek on selline porno. Tuul siiski ei vaibunud, kaldale tulles õnnestus ka varbad veriseks tõmmata.

Kokkuvõtteks, ei midagi mõnusat aga tore, et saime ka selle koha ära proovida. Laine oli meie sõidu ajal liiga kalda all ja loomulikult oli tuult liiga palju. Lõplikku hinnangut ei julge siiski anda, kuna kohalike jutu järgi oli see üks kehvemate tingimustega päevi. Muidu pidi tuul olema rohkem side ja seetõttu ka laine olema kaldast oluliselt kaugemal. Ka pidi tavaline veeseis olema madalam, mis oleks sissemineku teinud oluliselt lihtsamaks. Ja kõva levantega peab ilmtingimata 3 ruudune puri kotis olema!

Laupäeva hommikul, enne äralendu, ärkasin varakult, et veel tunnike sõita. Sain teha paar triipu 4,2 purjega 76 l laual aga kuna tuul oli ebaühtlane, siis ei hakanud perele lisastressi tekitama ja läksin aegsasti asju pakkima. Seda enam, et sõita olin saanud neljateistkümnest kohal veedetud päevast kümnel. Pole paha!
PS. Tulin just arsti juurest ja selgus, et olin Tarifal poolteist nädalat mõranenud pöialuuga merel käinud.

Sunday, October 5, 2008

Tarifa laagris saartematka radadel

TeamJahe Tõusulaine aasta viinakuu viiendamal päeval sai suurema viinata teoks Tarifa-laagri suursündmus – Bolonia-matk. Tõsi, eelmise õhtu viinad takistasid üksikuid heledate favoriidipükstega sportlasi starti jõudmast.

Start anti kell 13.15 ning rajale asus TeamJahe laiendatud koosseis: tempot aitas teha „Kõige Kiirem Jaanus” EST975 ning surfitüdrukute rollis astusid üles Annika ja Lisette. Purjed 5.0 kuni 6.4 ning lainete lamedamaks sõitmiseks kaasas Karmo vana hea kuulikindla saartematka-Techno. Laine ja tuul siiski hüperhulluks ei läinud, sest valiti allatuul ja tavaline kohalik Levante. Tarifalt Boloniasse sõit seega puhas downwind, kokku alla laskmist umbes 8 km jagu. Alguses ei saanud käima, pärast ei saanud pidama, esimesed paarsada meetrit tuli Las Dunase alt välja tiksuda, siis aga läks sõit edasi täies glissis. Et lõbu liiga ruttu läbi ei saaks, kasutati „downwind interruptus” meetodit ja päris bakstaagi asemel valiti leebemaid allatuulekursse. Mis lubas kõikvõimalikes laineoludes ohtralt jibesid loopida ning vahepeal Punta Paloma ilusaid randu imetleda.

Kõige Kiirem Jaanus tegi tempot, aga kuna sõit polnud tegelikult kiiruse peale, võitsid hoopis need, kes aeglasemalt sõitsid. Papal, kel igaks juhuks rosinad taskus, õnnestus koguni boksipeatus teha, mille käigus ta tutvus kohaliku elanikkonna, loomastiku ja taimestikuga. Eriti huvitasid teda laialehelised taimed, millel head pühkimisomadused ja võimalikult vähe okkaid.

Esimesed randujad Bolonias fikseerisid sõiduajaks 50 minutit ning bussidega vastu tulnud tehnilise toe tiim tervitas maabujaid värske vee ja aplausiga. Järgnes senise laagri parim surfipäev Bolonias, autodel saabusid ka värvilisemate pükstega sportlased. Tuul püsis, vesi oli soe ning pühapäeva puhul oli avatud ka Bolonia ranna eelviimane restoran.


Fotol: Bolonia-matka team, tehniline abi ja fännklubi VIP-baaris esitlust jälgimas

PS1. Rohkem fotosid ilmub Jaanuse saidile. Jälgige jutukat.
PS2. Pärast Raini lahkumist pole lobisemiseks aega jäänud, tuul on olnud vaja ära sõita. Polegi nagu midagi kirjutada. Iga ilma 5.7 ja üksikutel karmimatel hetkedel 4.2.

Tuesday, September 30, 2008

Esimesena kohal, esimesena tagasi



Jõudsime meie neljase reisiseltskonnaga Tarifale 19.09.08 ehk esimestena. Käru kamadega oli veel teel. Laupäeva pealelõunaks olid kamad ka kohal ning tuli kohe vette minna. Puhus korralik Levante ning 5,4 oli kohati palju. Mõnusat sõitu jätkus mitmeks tunniks. Nii see 10 päeva mööduski ja täna taas Tallinnas tagasi. Kuna "hooaeg" on Trifal läbi, siis valitses rannas täielik kaos. Suurim peavalu olid algajad lohetajad, kes süüdimatult potsatasid oma suuri kilekotte otse teistele pähe. Nägin mitutut kinniteibitud kõrvadega nukrat inimest rannal jalutamas. Lohenöörid lõikavad kui noad. 27.09 oli taas korralik ilm. Päevale jättis pitseri üks algaja kohalik lohenaine, kelle päästsin sisulisest uppumisest. Olin just tulnud kaldale, et purjet reguleerida kui näen, et keegi ca 30m kaugulsel rannast meeleheitlikult "HELP" karjub. Kuna vesi läheb kohe sügavaks, siis sain aru, et on probleem. Kohe kamad kaldale ning ujusin talle appi. Tüdruk oli täielikus paanikas. Klammerdus mulle külge. Ju siis oli ka viimane hetk. Vedasin ta vetelpäästja kombel seljatagant kinni hoides kaldale ja vabastasin lohenööridest. Kohe oli rannas ka abilisi juures, kes kohalikus keeles teda siis abistama ja eluvaimu taastama hakkasid. Minu missioon sellega lõppeski. Loodan, et ta jäi tervise juurde, kuigi rannas oli ta täiesti shokis, nuttis ja oli arvatavasti ka õnnelik oma pääsemise üle. Loodan, et see ei jää tema viimaseks surfikogemuseks. Tarifal puudub igasugu turvaabi, mistõttutuleks kaugemale merele vähemalt kahekesi minna. Kokkuvõttes väga huvitav nädal. Ükski päev ei jäänud vette minemata, kuigi tuult oli loodetust vähem ning põhiliseks purjeks osutus 7,3 Daytona ja JP 111L laud. Õhtuti koos sõbra Ülo alias Jussiga sai mõnikord ka kitarre plinnitud ning tänu Kendi eestvedamisele pidasime liivadüünides ka öist piknikku. Pühapäevaks s.o. 28.09 oli meie surfisõpru kogunenud laagrisse koos peredega kokku üle 50 inimese. Mõnus surfi paradiis! Laagrisse jääjatele tuult ja turvalist surfi ning head suve pikendust. Pildil Teamjahe kohalik esindus. Papa oli ka aga tema puhkas.
Mõned pildid reisist leiad siit: http://live.hot.ee/gallery/show_gallery?id=839723
Rain

Friday, September 26, 2008

Koht päikese all on taas hõivatud

Team Jahe surfiklubi Tarifa rannal on avatud.

Tõsi, häid tuuli on jagunud ainult parimatele, kuid asi paraneb iga päevaga.

Thursday, September 18, 2008

"JAHE" LÄKS LÕUNASSE SOOJA !

16.septembril toimus surfiklubis suurem laadimine. T. Käosaare Eesti suurim surfikäru sai otsast otsani surfinodi täis ja bussikatus punnitas kõvatuule laudadest.

Kuna seekord jäi Eestis suvi tulemata ja september läks kohe üle novembriks, siis leidlikud ja ettevõtlikud kolivad lihtsalt minema... ... ikka sinna, kus on see maagiline "see" olemas. Karavani mahtus ära ca 25 lauda ja umbes 58 taglast. Kärukummide rõhk löödi 3,5 at-i peale ja "Jahe" koos 5 kapteniga võttis suuna Läti poole. Loodetavalt jõuab "Jahe" Tarifale laupäeva õhtul. HEAD REISI ja MAST KUMMI ;-)

Info Tarifale tulijatele

Tuesday, September 9, 2008

Bacardi fun!

Saaremaa võistlustel osalesid jahedatest sel korral Kent, Raivo, Andres ja Jürka (kes sel korral tiimi kuulumist ametlikes dokumentides üles ei tunnistanud :( ). Toimus viis võistlussõitu, neist kaks ennelõunast sõitu tuulega 2-4 m/s. Kuna selline tuul oli prognoositud ja meil Kentiga ka vastavad ettevalmistused selleks puhuks tehtud (sverdiga Technod kaasas), siis oli loomulik, et nendes sõitudes saime Formula fleedist kõvasti eest ära. Omaette fleedi moodustasid slallikatega uppujad. Eest läksid ära RS:X sõitjad ja Kuusing Mistral One Design palgil. Kuusinguga oli küll selline seis, et märkides sain ta juba peaaegu kätte, sest tema pöördetrajektorid olid kõige uhkemad, aga käiguga sai ta ikkagi kogu aeg eest ära.Pärast lõunat saabus Formula fleeti aeg, tänu 5-6m tõusnud tuulele. Kuigi mul oli kaasas ka armsa Papa Formula, ei kasutanud ma seda, kuna seni pole õnnestunud (oma laiskus ja ajapuudus) seda veel testida. Tuult oli siiski nii vähe, et ei hakanud õppesõitu tegema. Siiski ei jäänud Technoga sugugi väga taha. Viimases sõidus oli tuult juba tugevalt üle 6 m ja seega oli võimalik ka slallikatega sõita. Ilmselt siiski võistlussituatsioonis neil võimalus kõrgeid kohti püüda puudus sest formulate fleet segas stardis ja märkides tuule.Õige slallikate ilm saabus pärast viimast starti, kasutasime loomulikult ka selle tuule ära ja triibutasime üle tunni- Bacardi fun. Endiselt on suure 122 slallikaga see probleem, et kui vähegi krüssama peab, siis kaob kiirus ja laud liigub kergelt külg ees, uime taga on valge mullirida ja uimele suruda ei saa. Kahtlustan, et originaal Drake uimed on siiski äärmiselt kehvad ja sobivad vaid allatuult sõitmiseks- või kurat sellest aru saab, kahjuks pole saanud teisi uimi proovida.

Pühapäeval sõite ei toimunud, tuult oli vähe, aga eelkõige segas udu, mis Nasvale meist maha jäigi. Kokkuvõttes üldarvestuse 9. ja seeniorite 3. koht. Erinevalt eelnevatest etappidest polegi enda tegevusele midagi ette heita, ilmselt sellise varustusega pidigi selline koht tulema. Tundus aga, et osa võistlejaid ei tunne eriti tee andmise reegleid, näiteks teises stardis lasi üks muidu hea GS klassi N tähega sõitja lahedalt mööda stardiliini alla nii, et kolm võistlejat pidid purjed vette laskma. Ma saan aru küll, et ilma stardikellata on stardiliinile täpne jõudmine keeruline, aga ilmselt tulenes selline käitumine pigem sellest, et Bacardis tavaliselt keegi ei protesti. Ja selliseid näiteid oli veel.

Nagu ikka, oli neid, kes kohtunike otsuseid kritiseerisid. Samas oli see kindlasti tagantjärele tarkus, sest prognoos oli just selline, et ainus võimalus sõite pidada oli laupäeval ja slallikatele sobilikutuule tõusmine oli prognoositud alles kella kuuest (nii ka juhtus). Seega oleks vabalt võinud juhtuda, et sõitude edasilükkamine oleks lõppenud võistluste ärajäämisega. Samas oli Johannes orgunninud väga Fun-i aftersurfi ja ilmselgelt oleks olnud kahju, kui see oleks ära jäänud. Kuna tegemist on vaba varustusevaliku ja tuulemiinimumita võistlusega, siis ei ole ju ka midagi ametlikult ette heita. Slaalomrada on kindlasti õige selle formaadi jaoks, kuna jätab võimaluse ka freeride varustusega sõitjatele. Väikeste slallikate omanikele saab soovitada muretseda suuremad lauad või oaleda vaid slallivõistlustel, kus on tuulemiinimuni reegel. Kindlasti oli sel korral võimalusi paljudel, kuna tuuleolud muutusid. Seega ei saa öelda, et fun puudus (mida tuleb kahjuks Bacardi kohta nentida). Kõige suuremat fun-i nägin Ormi näos, kes tegi ilmselt oma senise parima võistlustulemuse- 5. ja 6. koht vastavalt 1. ja 2. sõidus (anna andeks Orm, kui ma eksin). Et kõigile asi selge oleks, siis peaks Fun sarja kui võistlusdistsipliini edaspidi Ormula klassiks nimetama.
TULEMUSED
Aitäh korraldajatele!

Saturday, September 6, 2008

20.sept - 13.okt "JAHE Surfilaager Tuulepealinnas"

17.sept. võtab taaskord surfikamakoormaga buss suuna lõunasse. Suvi tahab pikendamist ja paremaid jahimaid leiab ikka alati lõunapoolt, kus päike särab, vesi soojem ja ilm tuulisem.
Miks muidu kured ära lendavad...?
Esimese reisi Tarifale korraldasid Margus Otsa ja Karmo Kalk 2001 aastal, millest võttis osa 37 surfarit. Kohale sõideti 4 öödpäeva 2-e korruselises bussis, kus alumisel korrusel oli "diskoteek" ja ülemisel lesila koos oma armsa surfivarustusega.
Sel sügisel liigub jällegi ca 30-40 surfihuvilist mandri-Euroopa kõige lõunapoolsema tipu suunas, aga seekord lennukitega. Seltskond koosneb TeamJahedast ja sõpradest, kelle varustusse kuuluvad loomulikult kitarrid-trummid-suupillid. Varustus 3-e kapteniga läheb järelkäruga mööda maad, kus teed näitab, lugusid vestab ja rooli keerutab Jaano-Martin Jahe ise. 3-e nädalane laager pannakse püsti Tarifalt 8,5 km düüniäärses kämpingus Las-Dunas (Eesti surfarid -30%).
Tuuleprognoosid ja webcam on muidugi "ehmatavad", aga seda me ju otsimegi -"rohkem tegutsemist ja tempel mällu igaveseks!"
Avastamist jätkub veel Tarifal, Aafrikas, Gibraltaril, ahvides, Canos de Meca´s, Bolonias, düünides , lendamas , ratsutamas ja mujal.

NB!
Kui mõni surfaritest soovib veel Jahedaga liituda, siis surfi- käru ootab Hawaii Surfis laadimist 16. septembril kell 17.00
Bussis on vaba veel ka 1 kaptenitool.


INFO:
jaano@ots.ee Mob: 52 41 302
kent@pohjatransport.ee
Mob: 562 666 55

Lennukid lendavad kogu aeg :-)
www.easyjet.com
Tallinn-London-Malaga-London-Tallinn 3,5 nädalat 5100 EEK
Tallinn-Berliin-Malaga-Berliin-Tallinn 3 nädalat 3800 EEK

"Tarifa needus!", reisikiri Eesti surfari kogemusest

Monday, September 1, 2008

Eesti MV 2008 slaalomis 30.- 31.08 Rohuküla

Siin võistlusel slogan: "Tark ei torma!" ei kehtinud, sest parema tulemuse saavutamiseks pead oma varustusest välja imema maxkiiruse ja jätma seljataha nii meeldivad kui "ebameeldivad" konkurendid.
Team Jahe koosseisust puudus vaid pealik Kent, kellel oli vaja teha veelgi tähtsamaid asju :-(
Laupäev
Kui hommikul randa jõudsime puhus merel hinnanguliselt tuul 8-10m/s N, mis andis lootust kõige paremaks, aga . . .
Nagu meil kohtunik Erikuga ikka olnud on, hakkas võistlus lohisema ja esimene start toimus plaanipärase 11.30 asemel alles 13.50. Eesti MV on kõige olulisem võistlus aastas ja alustada kohe sellise ebamäärasusega, tõotas halba. Ja nii oligi, et Hr.Murphy seadused hakkasid tööle!
12.30 läksin Neutron 7,0 ja oma kalli Manta 64-ga ilusas glisseeringus Hiiumaa suunas ja siis need seadused ka tööle hakkasid - ehk, et tuul hakkas vaibuma. Kaldale ei suutnudki enam tagasi tulla ja otsustasin maabuda teisel pool muuli, Rohuküla sadamas.
Mis siis ikka, panime suured kamad GTX 8,5 , iSonic 115L kokku ja sukeldusime 5-6 meetrise tuulega võistlusse. Murphy jätkas heas vaimsuses oma seaduste tegemist, mis tähendas seda, et kui mingi hetk puhus 6-7 m/s, siis oli koodivimpel üleval ja kui anti start, siis 1. märgis tuul puudus. Kokku eelkvalifikatsioon, 2 loteriisõitu kirja ja "hea" surfipäev oligi kella 17.20 looja saadetud :-( Mis siin ikka halada, Murphy pani ilusa punkti kell 17.45 kui rada oli väljakorjatud ja grill sooja pandud. Nimelt tuli stabiilne 7-8 m/s tuult ... ... aga vorstid olid ka maitsvad.
Pühapäev
Mr. Murphy tol päeval ei viitsinud enam meiega jamada, ilmset Ta puhkab pühapäeviti või oli nii kõvas bohmellis, et ei saanud aru, kus Ta seadused kehtivad.
Kui me Jürka ja Kasega hommikul 8.30 randa jõudsime võis märgata Hobulaiu kõrval pisut karedamat merd, mis meisse optimismi süstis. Jalutasime Kasega tuule suunas ja tegime, siis ukse lahti. Ja tõepoolest hakkaski puhuma ca 7-8 m/s.
Võistlused läksid käima ja pärast viite sõitu oligi selge, kes kus ja kes keda.
Kõige suurem üllataja oli kindlasti Tony Mõttus EST 21, kes sõitis meestekonkurentsis välja 4. koha.
TeamJahel on kuhu veel ponnistada:
5. Karmo Kalk EST 4
9. Andres Kask EST 15
10. Papa Raoul EST 5
11. Pärnu Jürka EST 64
15. Jaano-Martin Ots EST 35
21. Andres Valkna EST 140
32. Raivo Saarm EST 229
38. Rain Rebane EST 1881
40. Indrek Ahun EST 9999
Jahedatega liitus Rohukülas 2 uut Vana !!!
1.septembrist on TeamJahe täieõiguslikud liikmed
EST 15 Andres Kask 1968 ja EST 229 Raivo Saarm 1970

Friday, August 29, 2008

SURFHOUSE toidab MANTAHOOLIKUID !


SURFHOUSE on toonud maale uue taseme - see on TABOU MANTA 2009

Seda võiks nimetada juba MANTAHOLISMIKS, sest kõik, kes kiirusest lugu peavad ja Tabou Mantat proovida saavad on ennast silmapilkselt mässinud meeldivasse kiiruseületamisse.
Otsa tegi lahti meie kõigi aegade kõige suurem meremiilide mõõtja Pärnu Jürka EST 64. Edasi sai nakkust Kask EST 15, siis nakatusid Rain EST 1881 ja teised. Nüüd olen ka ise EST 4 Mantakonksu allaneelanud - VÄGA MAITSEV SUUTÄIS ;-)
Üks magamata öö (mõtted Mantal) ja läksin järgmisel päeval Surfhouse-sse ja pakkisime Ints EST 9999-ga Manta 64 lahti. Veelkord kõne Kasele ja siis pakkisin juba Manta katusele, sest järgmiseks päevaks lubas ju tuuuult!
Pöördeline hetk 28.08.2008 Püünsi
Tuul 10-12 m/s W, puri Poison 5,8
Seda tunnet peab igaüks ise tundma, see on väga sarnane lendamisega, kus ka kõige chopisem laine justkui paitab lauapõhja (konkaavid põhja all). Jaibimisel oled kindel kui "kalju", sest mitte kordagi ei petnud Manta minu tahet. Manta keerab alati just sinna, kuhu Sa soovid. Kiirusest pole mõtet rääkida, sest see pole enam purilaud - SEE ON RAKETT ;-)
" IMERELV!"
Olen eilsest veel sellise laksu all. Nii et ilmselt jäävad tulevikus "rummcoolad" aina lahjemaks. Aga homme algab kauaoodatud slaalometapp Rohukülas ja seal saab näha, kas eufoorial ka tegelik sisu ja põhi ON !?

Kohtume ikka rannas, kus puhub ja naerusuud kihutavad :-)

Friday, August 22, 2008

Surfinälg näljutab ja puhub meeled lõkkele!

Tänane läänetuul oli ju prognoositud ja samuti oli ka teada, et pärastlõunal hakkab vaikima.
Aga ennem kella ühte ikka randa ei jõudnud. Seega oli märgata juba esimesi dünamo märke. Pilk merele ja ehk veab 7-ga käima. Kell 13.30 alustasin glissis 100-se "ürgaegse" Mistral Screameri ja saartematka igailma Disco 6,9-ga. Sain kohe minema ja näo naerule. Andres lubas tulla kella kaheks ja rannas Ta oligi. Tulin just pärast pooletunnist sõitu kaldale, sest varustus jäi lahjaks. Palju polnud arutleda - tuleb võtta oma suur 8,5 GTX - 115 iSonic ja tagasi ... , aga Andresel vaja jälle Viimsi trip koju teha, et kamad tuua.
UUHH seda logistikat!
Miša Lissanov tuli just merelt ja ütles, et:" ära lolli mängi, tuult ju pole!?"
Mis juba mõeldud, tuleb ka ära teha ja ...
... 3 pump-pump-pumpamist ja jälle glissis, nägu naerul minema. Olin sel hetkel Tuulejumalale (üleval pildil) väga tänulik. Jõudsin sõita Miiduranda ja sealt Russalkani ja jälle tagasi Miidukasse kui nägin tuttavat purje. See oli Sõber Logistik Andres, kes ka oma nälga rahuldas. Kohtumisel otsustasime Püünsisse kihutada ja nii me suuna põhjapoole seadsimegi, aga ...
agga...
agggga... ... pidu sai väga ootamatult otsa ja pidime pärast mõnekümnelist koos slalomeerimist Piritale tagasi ulpima nii, et laud "allveelauaks" muutus :-(

Kaldaall ulpis ka Rain oma Tabuu 110L ja 7,3 Daytonaga, kuid teda ei pannud ma isegi tähele. Las õpib madalas veel ilma tuuleta jibe tegema. Hiljem ikka seletas kaldal Andresele, et sai ka 100m glissis sõita.

Loodame, et ennem järgmise nädala slaalomi etappi veel kord varustust saab näppida!
Hoidku JUMAL EESTIMAAD!

Friday, August 15, 2008

Võsaslall Püünsis 14.08.08 Tuul 4 - 24m/s

Andres EST 140 ja Rain EST 1881 kiirustades finiši suunas.
"No ei ole poisikestele seda tarkust ja teadmist jagatud?"
" AUUU --- KUHU KIIRE !?" ;-))

Käidud ja tehtud!
Ilmataat tegi vigureid ja pani paljud surfarid proovile.
Nagu juba tavaks öelda on: " VÕITSID JÄLLE PARIMAD!"

Tulemused siin
Fotod siin
Lugesin kell 18.15 Püünsis merel olevaid purjesid ja sain kokku 74 surfarit kui vaatasin rannasuunas võis olla seal ka ca 25-35 varustust

EESTI ON SURFIRIIK!


SUURED TÄNUD VIRGOLE, ET ASI KÄIMA LÄKS !!!

Tuesday, August 12, 2008

Karmo teab!

Karmo teab mis on surf! Vahet pole kas all on pigem palgiparvetuseks sobilik vana Mistral One Design, aja jooksul lisandunud värvikihtidest ja sisseimbunud veest poole raskemaks muutunud Copello slallikas või midagi väikest ja moodsamat. Ikka on ta glissis, nägu naerul. Ka sellel ajal, kui ta pole vees, on ta ikkagi glissis. Ja nii need head mõtted sünnivadki: alates koolitusvõistlusest algajatele, lõpetades tiimi sümboolika kujundusega. Lisaks kõik muu hea, mis sinna vahele jääb.
Karmo on surfi vaimu edasi andnud ka kõigile oma õpilastele, julgelt võib väita, et kõik tänased noored tegijad on olnud Karmo õpilased!
Karmol on täna sünnipäev, palju õnne!

Teamjahe

Thursday, August 7, 2008

Tahaks lennata

Tegin veidi EPL tööd, nimelt oli mul täna asja Viimis vallavalitsusse ja uurisin siis veidi ka detailplaneeringuid. Ikka selleks, et aru saada, kas võib juhtuda see, et Rohuneeme ja Pringi surfikohad jäävadki surfile suletuks. Sest asi on päris hapu, kuna võsasurfi isade Tigekala ja Virgo Korvi kuulsaks sõidetud Pringi jääb tabalukuga suletud värava taha ja ainsas idatuultele avatud Tallinna surfikohtas Rohukas on selgelt tunda maaomanike soovi seal liiklemist piirata. See, et kellelgi kusagil on värava võti mind eriti ei rahulda, kuna mul seda võtit pole. Samuti ei ole mul mingit tahtmist arutada mingite tontidega, kas ma tohin Rohuneeme randa minna, kui tuul puhub.

Selgus,et Rohuneemes asuv Kivineeme tee jupp on detailplaneeringu järgselt avalikuks kasutuseks määratud tee ja Viimsi vald on sulgemise probleemist teadlik. Kahjuks pole sellest teada andnud surfarid, vaid viimsilased, kes ilmselt sooviksid sinna ligi pääseda ilusate rannailmadega. Vallaametnik oli üllatunud, et on keegi veel, kellele see asi korda läheb. Tegemist on selles suhtes patiseisuga, et sellele teejupile servituuti seatud pole, samas ei tohiks aga omanikud detailplaneeringut arvestades seda maad liikumiseks sulgeda. Muuseas sama kehtib ka „rigamisplatsi” suhtes. Vallast soovitati mul nendele teada anda, kui mingeid takistusi tehakse, nad olla juba mingi teel olnud keti suvel maha võtnud.
Pringi sadamale saab ligi ametlikult aga vaid punase kolmekordse telliskivimaja kõrvalt Haabneeme ranna poolt.

Mis ma nüüd siis selle teadmisega peale hakkan? Ilmselt soovitaks jällegi EPL asjameestel see teema käsile võtta. Ma saan aru küll, et „hardcore” racemehi see asi enne ei huvita, kui Pirita rand kinni läheb. Aga EPL võiks esindada surfirahva huve laiemalt, ilmselt suurem osa EPL liikmetest ei käi ainult Pirital sõitmas. Mida konkreetselt teha, ma täpselt ei tea. Aga vallal oleks huvi vähemalt Rohuneemega tegeleda ja saavutada maaomanikega kokkulepe. Surfirahva seas on kindlasti inimesi, kes saaksid siin head nõuga aidata, näiteks üks mees maheteami pikema poole pealt, kes tegeleb kinnisvaraga ja üks teine mahe mees, kes teab, kuidas kohalikes omavalitsustes asjad käivad. Samuti ka üks A tähega mees (endine purjelauatreener), kes oli minu teada põhiliselt „süüdi” Püünsi parkla väljaehitamises. Õigem oleks nende asjadega tegeleda enne, kui omanikud on teinud kulutusi nende alade sulgemiseks.

Tuesday, August 5, 2008

Kaks päeva kehva suusailma

Tuult on olnud kahel päeval piisavalt, et unustada reisspoordid ja muu jama ning kihutada väikeste asjadega. Idatuul ei jätnud võimalusi valikuteks- Rohuneeme. Keelumärgid surfikohas on endiselt üleval, õnneks siiski jalgsi liikumist veel piiratud pole. Kohal olid ka kõrvaloleva maja ehitajad (kes jälgisid toimuvat huviga) ja mingi tädike (ilmselt omanik, sest oli suhteliselt hapu näoga). Mul on ikkagi tunne, et keegi EPL-st võiks võtta kätte ja uurida välja, kellele see teeots ja rigamisplats kuulub ja lihtsalt suhelda ja midagi kokku leppida. Praegu piisab ühest konfliktist ja ala suletakse liikumiseks (kui siiski on tegemist eramaaga). Aga see selleks, olen sellest juba korduvalt rääkinud.

E: Peale läksin 5,7 ja 99 Skate-ga, tuul oli puhanguline, aga sõita sai. Õhtu poole tõstis ka tuult ja kõik hakkas tunduma liiga suur. Seega otsustasin panna väiksed asjad (väikesed asjad tahavad ju ka sõita), 4,7 ja Beast 76. Paar otsa sain korralikult käima, kuigi endiselt pagitas ja kohati olin munadeni vees. Aga siis, loomulikult kui olin kaugele välja sõitnud, tekkis tuules paus. Ja ma ei saanud muud teha, kui veestarti ja siis jälle vaikselt aga kindlat vette sisse. Tulemuseks vajusin alla Lennarti poolsaare otsa juurde. Kui siis veel kalavõrku jalgupidi kinni jäin, otsustasin jama lõpetada ja kaldale lasta. Ja sinna ma siis ka jäin, kalda all puudus tuul. Kuna neeme otsas olid päris kihvtid suured kivid, millest laine päris uhkelt üle lõi, siis kamade tervise nimel ei saanud ma tähelepanu pöörata veealustele kividele ja kui lõpuks kuivale sain, olid jalad verest punased. Ootasin mõnda aega tuule tugevnemist, aga midagi ei muutunud. Peale selle, et päris külm hakkas. Ja nii ma üle kivide kamadega astuma hakkasingi. Minna tuli vastu tuult ja see oli päris valus minek. Selgus, et ka maa peal on võimalik varbaid vastu kive katki lüüa. Ikka samm ja kivi ja varvas. Bloody Meri- surf on vahest päris valus!

T: Kuna Niki ja teised vähem kuulsad ilmatargad lubasid kõva laksu idast, siis ka täna Rohuneemes, juba alates kl. 14. Kohale jõudsin täpselt sellel hetkel, kui kõik sõitjad kaldale ronisid- tuul oli väikeste asjade jaoks liiga auklikuks muutunud ja puhus ka lahte liiga sisse. Seega otsustasin minna ja proovida minu jaoks uut kohta Randveres. See otsus ei tulnud küll kergelt, sest peale Rolle on kõik seal alati tünga saanud. Kohale jõudes paistis ilus rull kalda all ja kaugemal ka justkui ilus tuul. Asjad üles ja peale! Aga tuult kalda all enam polnud ja nii ma seal lainete vahel tiksusin edasi ja tagasi, tuuleni seekord ei jõudnudki. Ilmselt oli Niki jälle tsükloni tsükliga segamini ajanud.

Surf pole matemaatika ja idakaarte tuultega valem- kaks päeva kehva suusailma = kaks päeva mõnusat surfi – alati ei kehti.

Christofer Kalk EST 141 Freestyle maailmameister




27. juulist-3. augustini võttis Kariibi mere saarel Bonaire'is toimunud Starboard Prokids IFCA Freestyle World Championships'il omavahel mõõtu maailma freestyle'i ehk vabastiili noorte purjelaudurite paremik.

Freestyle Maailmameister meie hoovi pealt :-))

"Kas edasi PWA ...!?!

Meediakajastus:
Postimees: http://www.postimees.ee/?id=24659
SLÕhtuleht: http://sloleht.ee/index.aspx?id=289957&lid=7
Delfi: http://www.delfi.ee/news/sport/muud_uudised/article.php?id=19485303&l=wlastnews
Võistluste ametlik koduleht on: http://www.prokidsfreestyle.com/
MM'i tulemusi saad vaadata SIIT
Christoferi blogi näed SIIT
Ilm Bonairel: http://www.windguru.cz/ee/index.php?sc=56

Harjutamine teeb meistriks: http://www.continentseven.com/windsurfmove1399.html

Maailmameistri lennuk Amsterdamist maandub esmaspäeval 11.augustil kell 15.05

"KÕIK SURFARID VASTUVÕTULE JA PANEME PÄRJA KAELA!"

Monday, August 4, 2008

Meri on, meri jääb . . .

Jahe ei ole jätnud teistele . . .
. . . võimalust jõuda esimesena Pakrile, Muhule, Kessele, Manijale, Kihnule ja . . .
Seekord jõudis Jahe Aegna kanti, aga saarele ei lastud -"KIIRE OLI" - Aegna Maraton on Eesti surfimaailma kõige laiema haardega sündmus, kus iga surfar ennast tundma õpib ja enda parimad omadused esile toob :-)
Õnn on siiski alati enda teha ja Jahe läks püüdma parimat, mida võita võis.
Eesmärk oli saada 3 jahedat esikümnesse, mis esimese, "Kuulimuna" märgini ka õnnestus . . .
. . . sealt edasi algabki "Bermuuda" (keegi ei saa aru, mis toimub) ja tugev kett pudenes aasadeks. Jaheankur Karmo veel proovis hoida vana-ja hea Surfimaratoni minekut kui tuli uus ja noorem "kaasaeg" peale.
Niine Urmas lendas vanast kaardiväest mööda "räige irve suul ja karjus MAHE!", mis andis märku sellest, et mehed (vanemad mehed) pange oma lauad põlema!"
Karjusin vastu: "Jahe", aga Ta oli juba läinud. Ise jäin lootma, et politsei Ta maha võtab ja sõiduõigusest ilma jätab ;-)
Noor kukk ja kollanokk Niine sai kogemata (ilmselt oli VanaJumal see päev purjus)oma "väga lihtsa" võidu ;-)
Niine teadis, et vanamehenässid on viisakad, ei torma ja annavad teed.
Nii palju, siis viisakusest ja käitumiskommetest.
TULEMUSED
Jahe plaan on minna hoopis ilma ajavõtuta Vilsandile , Ruhnule, haarata järgmisel aastal tükike Bonairet (vanade MM) ja minna sealt veel edasi ... ja veel natuke edasi . . .
... ja igale saarele kuhu satutakse on vaja jätta seeme!

TeamJahe Kent, Jaano, Jürka, Andres, Rain, Vello, Raoul, Ints ja Karmo

Sunday, July 27, 2008

Jahe käis Pakri saartel


Laupäeval, 26.07 toimus meie ülikoolisõprade igaastane kokkutulek. Peatuspaik Laulasmaa. Kuna programmis oli Väike-Pakri külastus, siis tuli minult otsus seda teha purjelauaga. Ikkagi ülevedamise raha kokkuhoitud ja trenn tehtud. Sain endale seltsiks ka sõbra Ülo. Varustuseks oli Techno 293 ning V8 8,5m2. Tuult oli vähe, ca 3-6 knotsi, puhus kirdest ehk sisuliselt vastutuule ots saarele. Sellest hoolimata startisime 12.00 paiku Kurkse sadamast.

Meie ülejäänud grupp viidi paatidega Väikse Pakri idakaldale. Meie laudadega võtsime suuna kahe saare vahele. Ülol oli Starboard GO 160.

Tegu on imelise piirkonnaga: madal põhi, kivid ja taimed koos väikeste kaladega kohati näha. Viimases osas tuli päris palju vaeva näha, et kitsas, kahte saart eraldavas kanalis rada leida, ja seda otse krüssates.
Peale ca 3h loksumist jõudsin lõpuks kahte saart ühendava tamm-sillani mis on kahjuks hävinud. Kohtusingi seal oma kaaslastega. Kasu oli Walki-Talkidest, mis sai veekindlasse kotti pakitud. Sai teistega sidet pidada. Ylo loobus viimase otsa sõidust ja jättis laua saare lõunatippu, ning tuli jala järgi. Pakri saarte vahel on kaks väikest saarekest, lõunapoolne on mingi linnuparadiis, teisel aga lausa mingi katusega ehitis, arvatavasti sõdalaste ajast.

Peale väikest einet tagasi allatuult. Tipus ootasin lonkiva Ülo järgi ja siis tulime koos allatuult vaikselt tagasi. Kokku ca 5h pidevat sõitu. Hea treening Aegna Maratoniks.
Pühapäeval jagus tuult Laulasmaa rannas lausa glissis sõiduks. Vesi supersoe, praktiliselt lainet polnud.

Kordaläinud nädalavahetus. Surf on lahe, TeamJahe, Rain.

Wednesday, July 23, 2008

"Tark ei torma, aga . . . !"


Slogan "Tark ei torma!" saab veelkord kinnitust.
Jahe algatajaliikmed Kent, Andres - ei tormanud, aga Karmo siiski (kõige noorem) . . .
Tuul puhus puhtast läänest ca 7-8 m/s, ja ka päike veel säras. Otsus oli panna poja Christoferist mahajäänud (läks Bonaire-le mehetegusid tegema) 5,8-ne Poison, et tunda rõõmu surfist ja ilusast Eestimaa suvest. Ükski teine "Tark" poleks seda teinud, aga meile meeldib katsetada ja kui katse õnnestub on RÕÕM mitmekordne.
Kell 12.38 olin vee peal ja alustasin pumpamisega treeningut.
Õnnestus ;-)
Karmo sai oma hiidvana(1999) Mistral Screameri liuglema ja meenus ajalugu.
Kaif! Pole vahet, mis sul jalge all vaid see, mis tunne see on . . .
Pärast Rannahoonest möödumist läks nägu naerule ja "Suur Päev" oli alanud.
Selle suve esimene surfipäev, mille võiks edaspidi pühaks nimetada.
Olin juba tunnikese sõitnud kui tuul hakkas tõusma ning Kent oma teada-tuntud iga-ilma 7,8 R-Type-ga merele suundus. Just hetk tagasi oli tuul ennast tõstnud ca 10-11 m2-ni. Kent lendas nagu "kuul" selles "Piirivalvekoera" laulus.
Endal oli tegemist, et järel püsida. Aga, nagu teame "kamaD" ei sõida. Sõitsin Talle ikka järgi ja nähes Kenti "spinoute", likvideerisin Tema ülemvõimu. Sain Temast lõpuks mööda.
Tagasi Piritale purjetades kohtusin Annikaga. Küsimus: "Kus ISA on?"- sain jaatava vastuse, et - ON!
Sealt Ta tuul-igi oma armas 6,5-ne GTX peos ja 101-ne iSonic talluda.
Triibutamine võis alata :-)))))
Minule oli juba kell esimese tunni tiksunud ja keha tundis ennast "omas-heas elemendis".
Ei viitsigi rohkem mölada: " Kent pani endale 6,4-se DISCO ja lendas ikka edasi nagu KUUL.
"Kas siis sellist surfisuve (22.juuli 2008) me lootsime ???"

"Panna on vaja!" . . . ja me ka panime . . .
. . . panime nii, et jõudsime Andresega sõita Piritalt Püünsisse(ca 18 min), võita seal "3 mitteametlikku Kaupo Floreni korraldatud võsaslallivõistlust" ja tagasi Piritale (ca 12 min). AEGNA MARATONI peaproov oli sellega tehtud.
Kahju on Kent-ist, kes oleks kindlasti ennem Püünsisse minekut meiega liituda soovinud, aga 6,4 oli SUURELE liigväike (läks oma suuremat otsima-panema).
Kentist ikka veel kahju." Kent ju tahtis ka jälle Saartematkale."

AegnaMaraton toimub augusti algul ja siis saab jälle (ise asi, kas nii kiiresti ;-)
Surfipäev lõppes 16.45 (väsimus) ehk, siis 4 tundi lauaga põrutamist!

Sellised päevad jäävad meelde "lõpuni!"

Tuesday, July 15, 2008

Tiimjahe osales surfilaagris täiel rinnal.

Surfilaager tekitab igal kevadel-suvel, kui SEE välja kuulutatakse, vastakaid tundeid. Ühest küljest tahaks kindlasti minna ja suhelda surfi-sõpradega, teisest küljest on viimastel aastatel nähtud suured massid koos alkouimas noortega piisavalt ebameeldiv ja väsitav. Kuna sel aastal(2008) toimus surfilaagris ka EPL Raceboard EMV, siis oli otsus selge! -----"Minna!"

"Mändjala" laagrikohana üllatas meeldivalt. Kuna metsaalune pakkus piisavalt telkimisvõimalusi, siis hajus ka suur rahvamass ja õllesummeri tunnet ei tekkinudki.

Võistlused olid planeeritud reedele ja laupäevale. Kuna need eriti kellegisse peale võistlejate ei puutunud, siis oleks olnud muidugi parem valik neljapäev-reede, siis oleks ka purjelauakooli lapsed võistelda saanud. Kahjuks olid nüüd stardis vaid üks naisvõistleja ja noortest tegijatest vaid John ja Juss. Samas oli tore, et võistlejate üldarv oli siiski suurem kui eelnevalt kartsin- koguni 17.

Võistlusteks sebisin Jaagult ja Tomilt Hawaiist Bic Hybrid sverdiga tankeri. Suured tänud! Käisin sellega ka neljapäeval proovisõitu tegemas ja tunne oli arusaamatu- glissis oli krüssunurk olematu, pane tracki kuhu tahad. Samas, sverdiga läks päris hästi.

Stardis olid joonel 4 Jahedat- Kent, Andres, Rain, Karmo- 1/4 võistlejatest. Võistluse esimese stardi hetkel oli tuult päris palju (8m/s) ja arvestasin, et saan kaela ka kõigilt Techno lauaga sõitjatelt, kes glissis startisid. Päris nii halb seis siiski polnud, vaid Karmo oli esimeses märgis ees (Juss ja John RSX-del loomulikult kõige ees ja nii kogu võistluse jooksul). Kuna tuul sõidu jooksul vaibus, siis kadus ka Technode eelis ja juba allatuule lõpuks olin kolmas. Nii ka finisis. Teine sõit oli selles suhtes lihtsam,et polnud isegi vaja mõelda-kindel sverisõit ja kolmas koht. Viimases sõidus jäin stardis alla ja kui sain oma arust paudi tegemiseks ja vasakuga jätkamiseks piisavalt ette, pidin siiski kõik paremaga taganttulijad eest läbi laskma. Seega said esimeses krüssus pikalt ette Prodigytel sõitnud Jürgen ja Tom, nii jäi kuni finishini, kuigi allatuultes õnnestus nad peaaegu kätte saada. Prodigy on samuti laud, millel glissis mingit eelist pole, samuti mitte väga vaikse tuulega. Siiski, tuultega 4-5 m krüssab see uskumatult hästi, eriti arvestades selle väikest sverti.

Teine päev algas 6-7 m tuulega, kõik glissasid. Mul endiselt glissis krüssunurk puudus, seega otsustasin esimeses sõidus kindlalt sverdil krüssumärki sõita. Kuna Karmo oli vahetanud Techno One Design palgi vastu (millel ta on ilmselgelt Eesti parim), siis polnud mul tema vastu oma Hybridiga midagi panna ja olin finishis neljas. Kuna eelmise päeva seisuga olin Karmost ees 4 punkti, siis pidingi kõik sõidud tema järel lõpetama, et edu säilitada. Teises sõidus ei saanud aga kuidagi võitu kiusatusest testida glissis krüssu RSX-de vastu, seega otsustasin proovida. See oli totaalselt vale otsus, kiirust ja nurka polnud ja pärast esimest pauti olin vist viimane. Edasi läks sõit sverdil ja paremini. Teises krüssus õnnestus ka tuule kerge pööramine enda kasuks keerata ja lõpuks ikkagi neljas. Kolmas sõit kindla peale, kolmas koht ja kokkuvõttes Karmost ühe punniga ees. Kokkuvõttes igati lahe võistlus, vaid stardiliin oleks võinud pisut pikem olla, oleks tekkinud ka võimalus vasakuga starte teha.

Seega võistlused lõppesid J-tiimile igati õnnestunud tulemusega, seenioride klassis Tiimjahele ka kaksikvõit! Aga kui surf on fun siis raceboard on ikkagi Race-board. See on hullem kui Tammsaarel, "Tee tööd palju tahad, mingit armastust kusagilt ei paista." (thinK negative!) Võistelda oli muidugi lahe (jahe).

POSTI ARHIIVI pealkirjad