Pärnu slall number 6

Sel korral siis klappis kõik enam vähem. Oli nädalavahetus ja oli ka tuul, mis sest, et puhus otse Kullikasse sisse ja vesi tundus juba vaadates väga auklik. Purjeks sai 7.6 ja laud 98 Manta. Kodutöö oli kah tehtud, tundus, et peaks sõitma Pärnu rannas, aga Jüri arvas, et Pärnus võib loodekaga tünga saada. Aga et kodutöö oli tehtud, siis oli plaanis vaadata, kuhu vana rebane sõitma läheb ja sinna järgi minna. Selle Pärnu jutuga muidugi pettis ta mind nii palju ära, et olin veendunud, et head sõidukohad on kusagil kullikast lõuna pool, mis seega oleks pidanud olema tuulele rohkem avatud. Olin veendunud, et kusagil seal on ka sobiv lahesopp, mis chopi maha tõmbab.

Vette jõudsin enam vähem täpselt stardi ajaks, kahjuks esimesed 15 minutit tuult väga polnud. Ja nii ma kalda all tiksudes Jürka silmist kaotasin. Aga ma olin päris veendunud (vähemalt alguses), et Pärnusse keegi ei läinud. Uimeks olin pannud SL39 , seega oli päris raske selles pudrus krüssata. Tundus, et on mõistlik paremal halsil max kiirust proovida, sest Kullikast vasakul oleva kivihunniku tagant (pärast tuli välja, et see on muul?) sai päris sileda peal alla lasta, kuni pillirooni välja. Pärast keegi rääkis, et seal on ikka kive ka, ise ühelegi pihta ei saanud, ja ei näinud neid ka. See oli siis see, mis jäi sellest päevast positiivse poole peale

Kullikas sõiduga oli see probleem, et sinna muuli taha enam tuult väga ei jätkunud ja seega mingit erilist kiirust siiski ei tundnud. Paaril korral proovisin veel ka Kullikast välja krüssata, aga igal sellisel katsel sai mingil hetkel chopis trampimisest nii kõrini, et sobiva puhanguga lasin siiski randa tagasi. Vasakuga oli tuult muidugi päris palju, aga ka chop oli selline, et mingit arvestatavat kiirust sisse ei saanud. Veest välja loopis kohatine tugev ülepurjestus muidugi päris hästi. Ja võrke ikka oli ka südamest pandud. Tublid mehed need Pärnu kalurist.

Pärast selgus, et vana rebane oli siiski kohe jutiga Pärnusse muuli alla läinud. Ja ega seal muuli all ju nii hea poleks olnud, kui kogu punt oleks sinna sõitnud.

Sõitsin ka sel korral siis kogu võistluse ühe jutiga maha. Ma ei kujuta ette, et ma niisama sellise varustusega sellises chopis viitsiksin kolm tundi järjest sõita. Päris väsitav, eriti vaimselt. Kaldal selgus, et kogu pingutus oli olnud asjata, sest millegipärast ei salvestanud GPS andmeid ja seega sain võistlusel viimase koha. Ei saanudki aru, milles asi, speediguru doktor Kask diagnoosis, et äkki oli kogemata sõidu ajal GPSi klahvilukk maha läinud, sest veekindel kott, mida kasutan on äkki liiga kitsas. Ehk et riist iseenesest on korras, viga on kottides!

Päev lõppes sellega, et koju sõites lasti raadiost kaks korda "El Bimbo on see mees", Vello Orumetsa esituses. Vot nii!

PS. Kodus leidsin GPSist muidugi sobiliku faili üles. Väga huvitav fail, seal olid koos (ühes failis!) tulemused eelmisest juulis peetud Pärnu speedist (umbes 30 minutit võistlusest), siis paari muu päeva tulemused ja lõpuks ka selle nädalavahetuse tulemused. Aga vist mitte päris täielikud, mõne koha peal on päris pikka aega auk, kuigi ma kogu aeg sõitsin. Nende aukude tulemused on vist nendes väikestes failides, mille kohtunik Margo kõlbmatuteks tunnistas. Ei teagi, mis värk on. Doktor Kask uurib asja ja katsub vajaliku info välja pigistada.