Thursday, August 30, 2012

PWA slall on poole peal

Nüüd on siis esimesed kolm päeva viiest selja taga. Sel korral on tuulega väga hästi ja mingit passimist pole olnud. Tänaseks on peetud juba kuus ringi, nii meestele kui naistele. Ja järgnevad kaks päeva on ka väga sobiv prognoos, ehk ilmselt saab kindlasti peetud veel neli ringi, kokku siis ilmselt tuleb vähemalt kümme sõitu. Nii hästi polegi üle tüki aja PWA slallidel läinud. Seega saab Annika päris palju sõita, kogu raha eest, mis on väga hea.

Kaldal on päris palju asju, millele tähelepanu pöörata. Ma ei mõtle siin kauneid naisterahvaid, vaid seda, kuidas sõitjad hiitideks valmistuvad ja varustust valivad. Vettemineku ala on siin kõrge sadamamuuli varjus ja tegelikult on päris raske aru saada, kui palju tuult võistlusalas on. Väiksema eelarvega sõitjad teevad proovisõite, aga see on siiski riskantne, sest tuuleolud muutuvad päris kiiresti ja päris suures ulatuses. Seega kõige kindlam viis stardi hetkel õiged asjad saada, on kasutada caddy teenust. Selleks peab siis caddy merele kaasa sõitma alternatiivse komplektiga ja siis viimasel hetkel, juba stardialas vahetatakse vajadusel varustus. See on muuseas reeglitega lubatud, caddy ei tohi viibida stardialas ja rajal, ning purje tohib vahetada vähemalt kaks minutit enne starti. Sellisel tasemel teenust saavad endale lubada kohalikud Türgi sõitjad, kes on seotud kohalike klubidega, Björn Dunkjerbeck ja siis vahelduva eduga ka prantsalsed. Nimelt on prantslasi siin palju ja need, kes eelsõitudes edasi ei saa, aitavad siis võimalusel oma kaasmaalasi.
Kohalik staar Bora Kozanoglu, kellel kuulub kohalik surfiklubi, omab kahte kaldacaddyt ja veel siis seda, kes temaga merel kaasas käib. Need kaks surfiklubist pärit noort abilist ei saa muidugi väga aru, mida tegema peab ja et vältida peapesu, on nad ülipüüdlikud ja jooksevad iga kord, kui Bora kalda poole sõidab, nabani vette, et ta asjad rabada ja juhtnööre saada.
Lena Erdil, kellel samuti tundub päris korralik eelarve olevat, omab caddyt, kes temaga merele kaasa sõidab. Lisaks on tal ka kaldal üks kutt abiks.
Kõige impresiivsem on muidugi Dunki caddy-teenus. Umbes sama suur koll, nagu ta isegi, rigab hommikul purjed, tassib need vee äärde ja pärast siis tagasi telki. Samas on Dunkil ka vee peal abiline. Ilmselt on mõlemad tema palgal, päris kallis lõbu, aga eks staarid saavad seda endale lubada. Väga professionaalne  oli see, kui täna esimeses ringis Dunkerbeck märgis crashis ja purje lõhkus, siis hetke pärast oli tema juures vee peal asja jälginud abiline. Dunkil nimelt oli vaja kiiresti uut purje, sest ta protestis midagi (mida küll lõpuks arvesse ei võetud ja sõitu ei sõidetud uuesti). Kuna vee peal kaasas olnud puri oli hetkeoludele ebasobiva suurusega, siis seda ära ei vahetataud ja Björn tuli kalda alla. Vees ootas teda juba kalda-caddy uue, õige purjega, puri vahetati ära ja caddy läks pika sammuga telki uut purje rigama. Kogu protseduur purje lõhkumisest uuesti merele siirdumiseni võttis aega umbes kolm minutit!!
Vot niimoodi käivad siin asjad!

Ise olen ka merele saanud, õhtuti peale võistluste lõppu. Väga hea sõidukoht, suhteliselt flat ja tuul puhub kogu aeg. Ning soe on! Merel on tunne muidugi umbes nagu Räikkoneni isal, kui ta F1 kvalifikatsiooni ja põhisõidu vahel läheks Kimi vormeliga küla vahele kiiremaid otsi tegema. Tahaks lasta täiega, aga kogu aeg käib peas mõte, et ei tohi asju ära lõhkuda. Boksis nimelt on tagavaraosadega päris kitsas käes.

           Angulo sõidab Dunkerbeki purje ribadeks
        Dunki caddy sõidab varukomplektiga kohale (Dunki on katkise  purjega)
       Koll-caddy jookseb samal ajal sobiva purjega vette
"Kohtumine Elbel", Dunki stardib uue varustusega kaldale tulemata




Tuesday, August 28, 2012

Minu esimene PWA etapp

Olen siis nüüd otsaga PWA Alacati slallil. Kahjuks küll mitte sõitjana, ei saanud kutset. Aga kutsuti caddyks, asi seegi.

Kohale saamine kulges üle ootuste lihtsalt. Startisime Liepaja Formula MMlt pühapäeva hommikul kell 10, juba 13 olime Riia lennujaamas, auto koos Formula asjadega jäi lennujaama parklasse (muuseas ainult 27 latti kümne päeva eest). Asjad said ilma probleemideta sisse tsekitud (vaatamata umbes 15-le ülekilole) ja Turkish Airlines ei küsinud isegi eripagasi tasu.
Izmiri jõudsime kell 22, Turkish Airlines oli suutnud muidugi ühe koti (kõige ebaolulisema, kus olid Annika riided ja trapetsid ja kalipsod) ära kaotada. Õnneks olid olemas lauad, purjed ja kott uimede ning muu rigiga. Annika oli muidugi riides nagu eskimo, higi voolas ojadena.


Öömaja saamine kulges samuti eriti libedalt. Kuna Dagan sooritas Liepajas harakiri (lõi oma jäsemed vastu Z uime päris koledasti katki), siis oli tema esialgne otsus Alacatisse mitte tulla. Tänu sellele tekkis võimalus tema tuba endale sebida. Tänu Timo reisikorraldajateenusele see ka õnnestus ja juba kell 2 öösel saime silmad looja lasta (väga hea asukoht, umbes 50 meetrit võistluskeskusest). Esimene mees, keda täna hommikul nägime oli Arnon, ta oli siiski otsustanud kohel tulla, ei ole just lihtne sponsoritele seletada, mis Liepajas suhtus. Aga igatahes hommikul tal veel elamist polnud:)

Asi näeb siin väga uhke välja, umbes 200 meetrile rannale on ehitatud väga impressiivne võistluskeskus, teleülekandejaama ja muude kõikvõimalike sponsortelkide, söögikohtade ja baaridega. Võistlejatele on püstitatud varustuse hoidmiseks telgid, üks telk kahepeale (osalevad kutsutud 64 meest ja 26 naist). Täitsa uskumatu tase ikka.
Täna tuult polnud, kasutasime aega asjade sättimiseks. Tuvastasime, et varustuse osas materiaalseid kahjusi polnud. Sel korral kulutasin Tallinnas pisut rohkem aega laudade pakkimisele, vooderdasin laudade servad veetoru isolatsioonimaterjaliga ja laudade põhjad tugeva plastiklehega. Kaks lauda läksid ühte kotti, väikesm laud oli omaette kotis. Tundub, et oli õige otsus, sest asjade transa käigus kukkus Annika lauakott umbes 2 meetri kõrguselt autokastist maha asfaldile- aga kõik jäi terveks. Kui kellelgi on huvi, siis võin teavet jagada.

Umbes keskpäeval toimus kiprite koosolek, midagi väga erilist ei räägitud. Rada on nelja jibega, kaks siis vastavalt parema ja kaks vasaku poordiga. Stardiprotseduur on neli minutit, mitte kolm, nagu IFCA reeglites kirjas ja nagu me kõik harjunud oleme.
Võistlejad vedelesid rannas ja otsisid tegevust. PWA reeglid näevad ette, et kuni "no more races" lipu tõusmiseni peavad kõik viibima võistluskeskuses ja lahkuda võib vaid sellest teatades, seega kõik kuulsused olid kohal, vaatamata tuule puudumisele. Meestest ei teagi, kes selle hooaja tegijatest puudu oleks, sama ka naiste osas, v.a. Alice Arutkin.



Josh Angulo tegeles ilusamatele jaapani naisturistidele surfitundide andmisega. Ta oli selle päris eesmärgiks võtnud. Kuna kohalikus laenutuses surfiõpetaja ei lubanud Joshil õpilastega tegeleda (kuigi ta küsis seda mitu korda!!), siis ta valis sellise taktika, et ujus tuulega alla vajunud algajani ja aitas ta tagasi randa. Ja nii, uskumatu järjekindlusega, mitu korda järjest. Millegipärast valis ta vaid naisalgajaid:) Päris hea kino! Josh on selles ajast, kui teda viimati Cabo Verde laenutuses kohtasin, päris korralikult juurde võtnud ja on kaugelt vaadates Papast eristamatu. Kõik suurema kiiruse nimel!

Uskumatu on veel ka see, et täna oli kogu laht täis algajaid. Lugesin mingil hetkel ära 50 purje, tundus, et umbes sama palju jäi lugemata. Kõigil olid alagajapurjed ja -lauad. Tähendab, need asjad on siin pidevalt kasutuses, igatahes oli pilt nagu aastaid tagasi Tarifal, kus vees oli sadu purjesid ja mitte ühtegi lohet. Windsurf on siin populaarne!

Prognoosid on väga head, järgmiseks paariks päevaks lubatakse tuult 15 meetrit, edasi pisut vähem, aga tundub, et puhub kõik võistluse päevad. Loodetavasti saab Annika oma 100se lauaga hakkama (väiksemat pole), vesi on sile! Purjede ja uimede osas peaks kõik klappima. Ülejäänu on tema enda teha. Esimese ringi tabelid on igatahes loositud!

Ülehomme jõuavad siia Timo ja Herkki, siis ehk saan ka ise merele. Timo leppis Gonzaloga kokku, et saame 2013 Northi kamasid veidi testida. Tuuleprognoos, nagu juba öeldud, on igatahes paljulubav, kahjuks pole GPSi kaasas.