Tuesday, October 14, 2008

Camping Las Dunas vargabande rikkus Tarifa laagri


Tahaks kirjutada Tarifa päikesest ja tuulest, super-surfipäevadest ja meeleolukatest laagriõhtutest. Või väljasõitudest Andaluusia loodus- ja kultuuriväärtuste juurde. Kirjutaks headest sõpradest ja maitsvast veinistki. Aga ei saa, sest viimane elamus laagrist oli nii sitt.

Nostalgia pärast valitud majutusasutus Camping el Jardin de las Dunas osutus halvaks valikuks. Väga mitmes mõttes. Hinnad olid vaatamata suurtele allahindlusprotsentidele siiski üsna kallid, neli telkijat saanuks telkimistasud kokku pannes linnas korteri võtta. Randa on Las Dunas’est pikk maa, eriti kui vaja mitu lauda-purje randa kanda. Kämpingu territoorium oli räpane, turvamehed ülbed, ebaviisakad ja tüütud. Kahes majas lõhkesid kuumaveetorud, internet puudus pooltel päevadel.

Kakahunniku kukutas tordi tippu aga lahkumispäev. Nimelt toimus nädal enne laagri lõppu väike intsident, üks turvameestest otsustas pisut külastajate järelvalveta jäänud asju endale võtta. Muidugi raaliti kiiresti välja, kes ja millal asjad võttis ning ega kämpingu juhtkond suurt vastu ka ei puigelnud. Jah, turvamees tõi asjad siia, et nendega midagi ei juhtuks, seletati receptionist. Aga millal tagasi saab, ei osanud keegi öelda. Ka eestlastele „soodsad” tingimused välja kaubelnud endine kämpingu töötaja Merrit seletas, et jah, seal kämpingus nii käibki, et turvatöötajad varastavad külastajate asju, kuid et politseinikud on kämpinguomaniku head sõbrad, siis polevat avalduse tegemisest mingit kasu, tulevat hoopis püüda läbi rääkida.

Käisime siis iga päev küsimas, et kas on selgunud, kus kadunud asjad on, aga alati öeldi, et seda inimest, kes teab, parasjagu pole. Sõbralikult soovitati hiljem tulla ja kui vajalik inimene kohal oligi, väideti, et tegelikult on veel keegi hoopis järgmine, kes teab. Nii lahkumispäevani, kui otsustasime, et enne raha ei maksa, kui asjad tagastatud. Kuid siis saabus kohale Merrit, kes soovitas raha ikkagi ära maksta ja lubas pärast seda aidata kadunud asju kätte saada. Maksimegi. Kuid seejärel ütles Merrit, et leppige kaotusega ja ärge hakake probleeme tekitama, sest politsei on igal juhul kämpingu poolel.

Tõenäoliselt oli Merritil õigus. Endise Camping Las Dunas töötajana teab ta neid asju kindlasti paremini. Ning arusaadavalt ei olnud tema huvides hakata tülitsema majutusasutusega, kust tal saada komisjonitasu üle 70 eesti kliendi toomise eest. Justnagu kompensatsiooniks kahju saanud klientidele palus Merrit administraatoril meie arves lahkumispäeva mitte arvestada, seega saime „kingituseks” tervelt kahe inimese ühe päeva telkimistasu.

Tegelikult oli see mulle tuttav lugu, mõni aeg tagasi elasin midagi sarnast läbi ühe teise Hispaaniasse elama läinud eesti blondiiniga asju ajades. Teadmine, et ohver peab kindlal päeval kodumaale tagasi minema ega saa sealt enam oma huvisid kaitsta, teeb röövlite elu lihtsaks. Isegi ilmselgete juhtumite puhul tuleb pättidel lihtsalt ohvrit rahustada ja oodata, kuni lennukirattad rajalt õhku tõusevad ning probleem ongi minema lennanud. Seepärast oli meie suurim viga Merritit uskuma jääda ja kämpingutasu ära maksta. Sest samuti nagu ei saa kämpingutöötajate varguse ohver kodumaalt enam oma vara tagasi nõutada, ei tasu kämpingul hakata tegelema külma arve rahvusvahelise sissenõudmisega.

Seepärast soovitan edaspidi Camping el Jardin de las Dunas vargakampa vältida ning öömaja ise korraldada. Tuleb odavam, mugavam ja kokkuvõttes jääb ka meeldivam elamus.

2 comments:

kirke said...

kurb kuulda:(. Kusjuures Janekil varastati Torre de la Pena campingust 2007.a viimasel ööl enne lahkumist terrassil kuivanud kite-i asju... Päris suures summas ka:(. Päris suure tõenäosusega oli tegu turvamehega...

Aivar said...

See turvamees, kes asjad "hoiule" võttis, oli küll reaalselt üks enim kompleksides tüüp, keda ma näinud olen. Kuidas muidu seletada, et ta lauatäit naisi endaga kaklema kutsus... minu ja iseenda vahele jättis ta targu põõsa, mille taga vehkida ja karjuda. Aga kokkuvõttes tundub, et viimastel päevadel kuskil sealkandis olles tuleb vist kõik asjad luku taha sokutada. Ärasõidu päeva teades on neil kindel plaan tegutseda.