Viies ja kuues päev, Nit de Foc

Tuult on olnud vähevõitu viimasel kahel päeval. Reede algas siiski kahjuks sellega, et pidin ka ise liistu parandama. Kõige huvitavam, et see oli katki 11 ruudusel purjel, mida ma sel aastal kotist väljagi pole võtnud. Eelmisel sügisel ei mäleta, et oleksin liistu lõhkunud. Aga katki see oli ja nii parandasingi seda käepäeraste vahenditega (neid siiski õnneks kohalikus klubis on) sellel ajal, kui teised sõitsid.

See liistude asi on ikka jama küll. Mingi nipiga peaks neid siiski originaalmõõtudes osta saama. Kuna katkine liist oli purununud painuvast esiotsast, siis pidin sellest ligi 7 cm maha võtma. Liistu tagumisse otsa läks siis sama palju toru juurde. Selleks, et paine oleks ligilähedanegi originaalile, pidin järelelejäänud peenema osa otsa õhemaks lihvima. Võib olla sai see remonditud liist isegi originaalile sarnane, aga nüüd on eesmine, painduvam osa originaalist lühem. Selge, et selline liistuparandus purje kuju originaalist paremaks ei tee. Ikka halvemaks. Tahaks parandatud liistud mingil hetkel originaalide vastu vahetada, aga neid ei saa ju tellida. Ei saagi aru, miks neid osta ei saa.

Kui remondiga valmis sain, tundus, et endiselt puhub. Kui aga muulide vahelt välja sain krüssatud, lõppes tuul ja sisuliselt mina enam sõita ei saanudki.

Õhtul käisime Valencias vaatamas L' Orena floral pidustusi, mis eelnevad suurele Fallas kulminatsioonile-kujude põletamisele. Meeletult rahvast, kui me pool kaks öösel rongile läksime, vooris ikka rahvamass veel linna sisse pidu pidama.

Laupäeval tuult polnud. Annika oli testisõitja ja tiksus pisut, asi oli ikka glisseerivatest tingimustest väga kaugel. Ülejäänud punt nautis samal ajal Pablo (Pablo Ania Barrachina, ESP 16) vanaema tehtud mereandidega paellat. Õhtul toimus suur kujude põletamine linnatänavatel. Seda peab ise nägema- täitsa uskumatu möll.

Tallinn-Burriana

Tundub, et vägisisuusatamisega sai 3. märtsil selleks aastaks ühele poole. Sest 5. märtsil startisime Burriana poole, eesmärgiks formula suunitlusega kahenädalane laager. Kuna ees ootas 3500 km väsitavat autosõitu, poolitasime selle suusanädalaga Mayrhofenis.

Sel aastal pole Alpides lund väga palju sadanud, seega kahjuks puuderlund ei saanud. Aga rada on ju ka väga lahe sõita ja tegelikult saab rajast väljas ka

nende tingimuste juures matku teha. Nii ka tegime, paar korda lõppes lumi enne tõstukiteni jõudmist päris otsa ja siis tuli metsa vahel mööda rohetavat muru suusad seljas matkata. Kokkuvõtteks oli päikest täis suusanädal, hea seltskonnaga, soovitan!

Edasi kulges reis marsruudil Milano-Genoa-Aix en Provence. Milanos panime mittesurfava osa reisiseltskonnast lennukile. Ööbisime tuttavate juures Aix-en Provences, John Malkovichi ei näinud

Järgmise päeva eesmärgiks oli jõuda Andorra kaudu reisi lõppkohta. Sest laagrit korraldav Johannes Kaju ja Co pidid sinna saabuma alles järgmisel päeval. Seega oli meil just üks päev, et üle pika aja testida ka selle mägise riigi suusanõlvu. Seda enam, et ilmateade lubas värsket lund. Kuna sõita oli ligi 400 km, siis startisime juba 6.30.

Teel Andorrasse möödusime Gruissianist. Liiklusteated “vent violent” õigustasid ennast, sest päikesepaistelise ilmaga kaasnes Püreneedelt laskuv tõeliselt tugev tuul. Seega siin kevadeti toimuv Defi Wind korraldatakse tõesti tuulises kohas.

Andorrasse jõudes selguski, et öösel oli sadanud lund ja nii saime siiski ka sel aastal pisut pehmes lumes lõbutseda. Seda lõbu küll ei kestnud teab mis kaua, sest pärastlõunaks tegi kevadine päike oma töö ja lumi muutus raskeks. Tehtud!

Burrianasse jõudsime pisut peale südaööd, keset vihmahoogusid ja puhumas tugev tuul. Heiko Viilop oli perega juba varem kohale jõudnud, saime tema käest korteri võtmed.

Esimese nädala algus

Ärgates selgus, et oodatud päikeseline Hispaania oli hoopis pilvine ja vihmane. Aga puhus suhteliselt korralikult. Hommikune osa päevast kulus toidukraami ja muu vajaliku muretsemiseks. Üheks vajalikumaks asjaks on gaasiballoonid, sest korteri kütmine käib gaasipõletiga. Ja kütta on vaja, sest üürikorter on talv läbi tühi seisnud, ja niiskust täis.

Pärastlõunal läksime kohalikku surfilklubisse asju rigama. Tuult oli ligi 12 meetrit, seega sai kokku pandud hoopis komplekt 5,3 purjest ja 100 l Tabou freeride lauast. Kõi klappis väga hästi, kokku sai siis umbes 2 tundi surfi lainetes. Päris hea algus laagrile

Teise päeva algus oli väga sarnane eelmisele- kõik mis puudutab niiskust ja pilvi. Ainuke asi, mis puudus, oli tuul. Aga eilse tormi poolt liikumapandud vesi tekitas korralikke laineid. Hommikune lainelaud. Pärastlõunal tuul pisut tõusis, panime Formulad kokku, kuid veele siiski ei läinud, sest tuul oli selleks siiski liiga nõrk. Õhtul käisime linna peal vaatamas ettevalmistusi Las Fallas festivaliks. Siin piirkonnas st. Valencia ümbruses peetakse igal aastal talve lõpu pidustusi. Traditsioon on jõus juba keskajast, kui kohalikud puusepad põletasid talve lõppedes Joosepipäeval (Joosep on puuseppade pühak) talviseid jääke, et nii tähistada valge aja saabumist. Tänaseks on see transformeerunud suurteks ülelinnalisteks festivalideks, mis tipnevad “La Nit de Foc” pidustustega pühapäeval, kus tänavatel süüdatakse polüuretaanist tehtud mitme meetri kõrgused kujud. Nende kujude ettevalmistus kestab terve aasta, siin on isegi spetsiaalne 150 töötajaga ettevõte, kes neid kujusid läbi aasta valmis treib. Teisipäeva õhtuks peavad need kujud üleval olema ja seda tähistatakse suure ilutulestikuga.

Kolmas päev oli samuti pilvine ja niiske. Tuul aga oli pööranud ja puhus korralikult. Tundus, et on paras teha selle aasta esimesed otsad Formulaga. Kuna tuul oli tugev, siis rigasin 10 ruuduse purje. See oli igati mõistlik otsus, sest vee peal selgus, et tuul on ülipuhanguline. Johannes mõõtis kaatrist 0-25 knotsi. Probleemiks madalad pilved. Seega sõita sai, aga kahjuks mingist trimmide sättimisest, koos sõitmisest, rääkimata rajasõidust midagi välja ei tulnud.

Päev lõppes suure liistude parandamise aktsiooniga. Nende murdmise põhjuseks oli see, et olime nagu vasikad kes saavad esimest korda karjamaale, keegi ei viitsinud sadamast muulilt vette minna, vaid ikka kiirustades läbi korraliku murdlaine. See siis lõppeski sellega, et John murdis ära 11 purje kõik liistud v.a ülemine, Neeme ka ühe liistu. Seega siis kokku purjetäis liiste. Neemel murdis list ka puruks liistutasku ja ta pidi siis selle käsitsi uuesti kinni õmblema. Õmblus sai nii hea, et visuaalselt ei jäänud see kuidagi alla õmblusmasina tööle. Õnneks mul ja Annikal möödus see päev materiaalsete kadudeta.

Neljas päev, esimene päikesega hommik, puhumas korralik tuul. Selle päeva märksõnad: slaalom, slaalom, slaalom. Kokku umbes 5 tundi, 8.4 ja 120. Lõpuks oleks muidugi olnud mõistlik 7,6 ja 100, aga see oli Annika käes. Väga head tingimused, soovitan soojalt!

Õhtul käisime vaatamas Villareal-Bayer Leverkuseni Meistrite liiga mängu. Sel korral 2:0 kohalike kasuks.

Tallinna maraton

Selle talve viimane suurem suusasõit Tallinna maraton on nüüd siis selja taga. Erinevalt Timost osalesin seal täiesti vabatahtlikult, keegi ei sundinud. Ja miks pidanukski, ilm oli kevadine ja soe.

Startisin 4. stardigrupist. Kõrvemaa rada on kitsas ja esimesel kilomeetril tekivad alati korralikud tropid. Nii ka sel korral. Õnneks keegi midagi katki ei tallanud. Esimesel ringil hoidsin veidi tagasi, sest Kõrvemaal tuleb sõita kaks ringi ja tavaliselt teisel ringil on rada juba päris pehme. Samas dikteerivad aeglasemad sõitjad just Kõrvemaal päris aeglse algustempo. Sest pidevalt on rada nii kitsas, et möödumine on sisuliselt võimalik vaid paaristõugetega. Kuna libisemine kõige parem polnud, siis oleks see tähendanud meeletut pingutamist. Tahtsin aga tavalisest rohkem jõudu teisele ringile hoida.

Rada oli tõepoolest väga pehme, tegelikult juba esimesel ringil. Nii soosisid sellised olud kergemaid sõitjaid (välja arvatud tõusudel). Kuna ma nende hulka ei kuulu, siis tuli päris palju jõudu kulutada, et suusk libisema lükata. Samal ajal liguglesid kondised suusamehed laskumistel mööda- erinevalt tugeva põhjaga rajast.

Teise ringi algus oli ikka päris raske. Suusk vajus pidevalt pudrusesse lumme. Sellistes tingimustes tuleks tegelikult hoogu üleval hoida, siis ei vaju laugetel lõikudel suusk nii lumme ja tegelikult kiirema tempo hoidmine väsitab vähem. Aga katsu seda teha, kui keegi kogu aeg ees on. Õnneks peale 5. kilomeetrit on pikalt lauge, taastusin seal pisut ja suutsin soovitud tempot hoida. Teise ringi sõitsin koguni 4 minutit kiiremini, kui esimese, kuigi rada oli oluliselt pehmem. Lõpuks siis täpselt +100 kohta, 278 ja 2:31

Rahvaspordiüritused on Eestis viimasel ajal läinud väga populaarseks. Pole vist väga paha tulemus, kui iganädalastest suusavõistlustest võtab osa iga tuhandes inimene. Võib olla on see isegi kõige kõvem tulemus maailmas?

Rajal näeb väga huvitavaid tüüpe. Näiteks sel korral sõitis minuga umbes samas tempos üks vanem mees. Sain teda jälgida terve teise ringi, sest mingi nipiga hoidus ta kõikides teeninduspunktides joomast. Omal tal ka mingit jooki kaasas polnud. Kuna ta joogiks ei peatunud, siis õnnestus korduvalt ta selja taga sõita. Ma ei tea, kuidas ta niimoodi sai (igal juhul esimese ringi lõpul oli ta suusakombe selja pealt pisut higine, teise ringi lõpuks oli ta selg kuiv- ilmselt polnud enam midagi higistada:), aga ta suutis lõpuni oma tempot hoida ja ilmselt finiseeris vahetult minu taga (nr 277, kui keegi arvab, et olen selle mehe välja mõelnud).

Kuidas selline hüperpingutus tegelikult tervisele mõjub, on raske öelda, karta on, et mitte kõige paremini. Päris palju on neid, kellel finishis enam praktiliselt pilti ees pole või kellest möödudes näed ja kuuled, et pulss ja hingamine on selgelt kiirem, kui oleks mõistlik. Kuna tegemist on rahvaspordiga, siis sellisest kangelaslikust pingutusest on muidugi väga raske aru saada. Olümpiapääsmeid siin ju ei jagata. Võib olla on tegu liialt vähe harjutanud tegelastega, kes oma võimeid adekvaatselt hinnata ei suuda? Ilmselt, lõppkokkuvõttes oleks ka lõpptulemus parem, kui oma võimeid hinnates õige tempo valida.

Kindlasti on aga väga tervislik nendeks üritusteks valmistumine- mõõduka pulsiga värskes õhus liikumne. Kuidas seda teha, sellest kirjutab Jürka oma päevikutes Pärnu surfiklubi kodulehel.

Jõulumäe

Vabariigi aastapäeva puhul otsustasin osaleda Pärnu Jõulumäe 30 km suusasõidul. Ilm oli külm aga päikesepaiseline, nagu sel talvel kombeks.

Start anti kell 12, stardis oli nii umbes 90 sõitjat. Ette joonele kutsuti nimeliselt kuulsamad sõitjad, Jürka nende hulgas. Stadis oli teisigi surfareid, Peep, Matti nende hulgas. Siis läks sõiduks. Alguses paaril tõusul pidi veidi hoogu maha võtma, muidu oli kõik OK, vaatamata kitsale rajale. Eks tagapool võis asi veidi teisiti paista.

Esimesel ringil kolmest suusk eriti ei lipanud, lumi lihtsalt oli metsa vahel väga külm ja härmatis oli lumel. Päikese käes oli oluliselt soojem ja nendes kohtades, kus päike veidigi puude vahelt lumele paistis, muutus libisemine järjest paremaks. Viimasel ringil olnuks patt libisemisele midagi ette heita (mõned üksikud kohad metsa vahel välja arvatud).

Üldiselt oli päris hea sõit, eelviimasel ringil enne staadioni süitis must mööda 418, täpselt paraja tempoga. Viimase ringi alguses läksin tast uuesti mööda, ta jäi minu taha. Koos sõites õnnestus veel mõned mahajääjad kinni püüda. Jõulumäe tõusudel sain ka 418 pisut eest ära, finishis umbes 100m eduga lõpetasingi 28. kohaga. Aeg 1:40 (lõpuprotokoll).

Suur tänu Jürkale kutsumast ja korraldajatele hea ürituse korraldamise eest. Kui vähegi klapib, siis katsun ka viimase lume võistlusel kohal olla.

Homme siis Tallinna maraton Kõrvemaal

Otepää-Elva

Tartu maratonile eelnenud nädala jooksul olid külma ilma paanikakülvajad mu juba nii kaugele viinud, et olin valmis ostma uued spordipesu ja suusasokid. Kui poodi jõudsin, siis selgus, et kõik asjad, olid poest ära ostetud ja poemüüja pakkus mulle tõsimeeli nr. 48 sokke (muidu on 43 hea). Seega (õnneks) midagi juurde osta ei õnnestunud.

Otepääle jõudsin kell 8.30, siis näitas termomeeter autos -25. Lootus oli, et päikese käes läheb kiiresti soojaks, nagu eelnevate päevade analoogia oli näidanud. Nii oligi, stardi hetkel oli päikese käes vaid 15 kraadi külma. Õnneks oli taskus õhuke suusamüts, kahjuks õhemaid kindaid enam vahetada ei jõudnud.

Suusad olid väga head, arvestatud vastavalt ennustusele. Seega, alguses, metsa vahel oli libisemine ja pidamine korras. Kahju muidugi, et seda potentsiaali ei õnnestunud täielikult ära kasutada, sest kuni Harimäeni oli ikka ees pundis mõni aeglasem ja pidin siis selle tempoga arvestama. Vaatamata sellele oli alguse kiirus päris hea, arvestades minu stardikohta.

Matust edasi, eriti aga pärast Harimäge tekkis libisemisega huvitav probleem. Nimelt, kevadine päike soojendas rada nii intensiivselt, et nendes kohtades, kus sõideti vahelduvtõuget, oli jälg pehmeks läinud ja suusk ei libisenud eriti. Samas ka ei pidanud. Olin juba päris mures, sest arvasin, et pidamine on ära kulunud. Muidugi väsitas ka selline asi ka päris korralikult. Jama kestis kuni Peebu punktile eelnenud metsa vahel olevate pikkade laskumisteni. Metsa vahel siis sain aru, et kõik on siiski nagu peab ja suusk libiseb ja peab endiselt hästi. Aga seda vaid kõval jäljel. Pärast Palu punkti on rada valdavalt metsa vahel ja alates sealt sai peamiselt paaristõugetega kuni finishini lasta. Palu väljadel kogetud väsimusest taastusin ilusti ja viimase 15 km tempo oli jälle väga hea.

Kokku siis aeg 4:19 ja koht 1296. Väga hea ilm ja tore üritus. Korraldus traditsioonliselt ka väga hea. Ainuke asi, oleks tore, kui keegi leiutaks sellise energiajoogi, millel poleks okse maitset.

Defi Wind

Sel aastal toimub Lõuna Prantsusmaal Gruissanis peetav pikamaa slaalomivõistlus Defi Wind kuu aega tavapärasest hiljem: 2-5 juunini. Praeguse seisuga osaleb sellel vähemalt 10 eestlast. Team Jahe on esindatud 5 osalejaga. Tänaseks on ka arstid meie tervisliku seisundi selle ürituse kõlbulikuks tunnistanud. Seega läheme kindlasti!

Ainus mure- täna puudub info kohalikest suvistest võistlustest. Tahaks loota, et Formula ja slalli esimesed etapid ikka tavapäraselt mai kuusse planeeritakse. Väga kahju oleks, kui sel hooajal kohalikel võistlustel selle pärast osalemata jääks. Seda enam, et ega neid võistlejaid ju liiga palju polegi. Praegu kahjuks 2011 kalendri puudumisel pidime otsuse tegema eelmise aasta analoogia põhjal. Paluks siis EPL kalendrite koostajatel sellega arvestada.

Selle talve suusapäevikud

Nii mõnedki on huvi tundnud, miks ma ei kirjuta suusatamisest. Asi nimelt on selles, et sellel hooajal teeb seda minu eest Pärnu Jürka! Kui tahate minu suusapäevikut lugeda, peate jälgima Jürka sissekandeid Pärnu surfiklubi lehel. Edasi on kõik väga lihtne, Jõulumäe asemel peate lugema Pirita. Matti (või Pets, või keegi kolmas, kuidas soovi on) olen mina, Raeküla on mõistagi Nõmme. Savisaar on ikka Savisaar.

Aga kes on siis Jürka? Kahjuks ta ise minu päevikutesse ei mahuks, sest Tallinnas nii kõvasid mehi pole, vaevalt et mujalgi. Ehk ainult jumal tuleks kõne alla :)

Jürkale palju õnne sünnipäevaks ja jätkuvalt head lipet, nii suusarajal kui merel. Kirjatööst rääkimata, kuigi selleks pole Jüril lisalipet küll vaja sest oma päevikutega on ta pikalt ees kõikidest teistest surfikirjanikest.

Tamsalu-Neeruti

Olen vist päris lolliks läinud, sest otsustasin ka pühapäevasest Tamsalu maratonist osa võtta. Uni läks just õigel ajal ära ja kuna eilsest Kõrvemaast erilist väsimust kontides ei tundnud, siis ei läinud otsustamisega kaua aega.

Sellise eksprompt-otsusega kaasnes kohapeal registreerimine ja koht viimases stardigrupis. Nii ma siis esimesed 10 kilomeetrit muudkui kiirendasin ja aeglustasin. Nagu kummipaela otsas, eriti tõusudel, kus aeglasema grupi lõpus peab päris seisma jääma ja ootama. Kahjuks on ka selliseid sõitjaid, kes justkui meelega ei lasegi tagant tulijaid mööda, kuigi tempode vahe on nähtav. Pole vahet, kas palud rada või mitte. Sellistest saab mööda paaristõugetega raja servast, lootuses, et suusakepp läbi raja serva ei vaju. Aga eks see tegelikult vaid minu enda probleem oli, oleks pidanud varem registreeruma.

Suusk libises hästi ja esimesed 15 kilti vahelduvalt kiirendades ja möödudes väga läbi ei võtnudki. Siis sai omas rütmis juba laskma hakata. Tamsalu maratoni esimene ots on ka õnneks hästi lauge. Umbes 30. kilomeetril pärast Neeruti tõuse hakkasid jalad siiski pisut väsima, eilne sõit andis ilmselt tunda. Ka suusad libisesid metsa vahel halvemini (või oli see tingitud väsimusest). Suutsin vist siiski tempot hoida, sest ega väga keegi mööda enam ei läinud. Lõpuks siis 46 km aeg 2:53

Kõrvemaa

Täna sai siis Kõrvemaal 38 km suusatatud, vabalt. Aeg 2:06 millegagi, kohta veel ei tea. Esimesel ringil väga hästi ei libisenud, värske lumi oli kinni sõitmata. Teisel ringil oli asi tunduvalt parem. Üldiselt päris hea paaristõuke trenn Tartu maratoniks, esimesel ringil oli isegi väiksematel tõusudel kasulikum paaristõukega klassikarajas lükata, lausikust rääkimata. Pole paha, oleks Alaver ja Villu Reiljan kindlasti ühest suust öelnud. Kahjuks neid kohal polnud. Aga kohal oli Reformierakonna Harju ja Raplamaa rahvasaadikukandidaat nr. 2, Jüri Jaanson. Nii ta siis oma käe mulle pihku surus: " Kas olete Harjumaalt vää?" Võisin enam kui kindel olla (reformiga võid kindel olla), et jutt läheb valimistele, seega vastasin, et Võrumaalt. "Ahah", sellega oli jutt läbi ja värske poliitik suundus edasi oma valijaid otsima. Pääsesin väga napilt. Kõik valima!

Viru Maraton

Pühapäeva hommikul nägin aknast päris korralikult kõikuvaid puude latvu. Tundus päris hea surfiilm olevat, aga kuna plaanis oli hoopis Viru maraton, siis selline vaatepilt erilist vaimustust ei äratanud. Nagu arvata oli, tuiskas täiega. Juba koheljõudmine kujunes päris huvitavaks. Nimelt oli enne Mõedaku suusakeskust põldudevaheline tee kinni tuisanud. Ja nendes tuisuvaaludes ukerdasid julgemad neljaveoliste autode juhid. Paraku küll edutult. Läks päris kaua aega, kuni lumesahk tee lahti lükkas ja teelt eksinud autod kraavist välja sikutas. Tuisk oli endiselt nii tugev, et hetk tagasi lahtilükatud tee polnud auto aknast nähtav. Nii õnnestus veel viimasel 400 meetrisel teelõigul kaks korda teeäärsesse valli kinni sõita (olin kolonnis kõige esimene ja sõitsin roolitunde järgi- kui hakkas kiskuma keerasin vastu). Õnneks jõudsid taganttulijad mu mõlemal korral teele tagasi lükata. Parkisin auto alles 10 minutit peale ametlikku stardiaega, õnneks selgus, et korraldajad olid stardi pool tunnikest edasi lükanud. Nüüd läks päris kiireks, pidin jõudma võistluskeskusse, riided pakihoidu andma, numbri kätte saama ja suusad A&T kuttide käest võtma. Stardi hetkel panin alles suusk alla, seega, startisin päris lõpust. Edasi läks kõik juba lõbusamalt, suusk lippas väga hästi, vaatamata täis tuisanud rajale. Esimesed kaks kilomeetrit kuni esimese arvestatava tõusuni, tulid muidugi päris aeglaselt, kolonnis liikudes, ajaks 15 minutit. Edasi sai juba sõitma hakata, päris oma tempot sai teha aga alles pärast esimest joogipunkti. Tunne oli väga hea, ja järjest paremaks läks, kui järjest väiksemad numbrid vastu tulema hakkasid. Viimaste kilomeetritel jõudsin tempot hoida ja lõpus isegi tõsta. Lõputõusudel möödudsin kustunud sõitjatest zombide pikast reast- kohal! Ajaks 3:07, mitte midagi erilist. Aga sellest võiks vist umbes 15 minutit maha võtta (esimeste kilomeetrite sabas seismiste ja möödumiste arvelt), kui oleksin oma stardigrupist startinud. Ja see oleks juba arvestades ilmaolusid päris hea aeg olnud.

Suur tänu A&T määrdemeestele. Huvitav on see, et seni olen suuski lasknud võistlusteks määrida ühes koduteele jäävas spordipoes. Aga sealt olen alati saanud mingi jama, viimati nädal tagasi Palivere maratoniks sain vist võistluste üldse kõige kehvemini libisevad suusad, kuigi nad väidetavalt panid pulbrit jne. Polnud ka kõige keerulisemad olud. Ei taha siiski veel midagi halba arvata. Proovin veel paar korda A&T määrmist ja kui nad ka edaspidi sama head tööd teevad, siis annan teada ka selle poe nime, kus ma seni oma suuski olen määrinud. Seda enam, et A&T hind oli 35 EUR senise 50EUR vastu.