Tallinna maraton

Selle talve viimane suurem suusasõit Tallinna maraton on nüüd siis selja taga. Erinevalt Timost osalesin seal täiesti vabatahtlikult, keegi ei sundinud. Ja miks pidanukski, ilm oli kevadine ja soe.

Startisin 4. stardigrupist. Kõrvemaa rada on kitsas ja esimesel kilomeetril tekivad alati korralikud tropid. Nii ka sel korral. Õnneks keegi midagi katki ei tallanud. Esimesel ringil hoidsin veidi tagasi, sest Kõrvemaal tuleb sõita kaks ringi ja tavaliselt teisel ringil on rada juba päris pehme. Samas dikteerivad aeglasemad sõitjad just Kõrvemaal päris aeglse algustempo. Sest pidevalt on rada nii kitsas, et möödumine on sisuliselt võimalik vaid paaristõugetega. Kuna libisemine kõige parem polnud, siis oleks see tähendanud meeletut pingutamist. Tahtsin aga tavalisest rohkem jõudu teisele ringile hoida.

Rada oli tõepoolest väga pehme, tegelikult juba esimesel ringil. Nii soosisid sellised olud kergemaid sõitjaid (välja arvatud tõusudel). Kuna ma nende hulka ei kuulu, siis tuli päris palju jõudu kulutada, et suusk libisema lükata. Samal ajal liguglesid kondised suusamehed laskumistel mööda- erinevalt tugeva põhjaga rajast.

Teise ringi algus oli ikka päris raske. Suusk vajus pidevalt pudrusesse lumme. Sellistes tingimustes tuleks tegelikult hoogu üleval hoida, siis ei vaju laugetel lõikudel suusk nii lumme ja tegelikult kiirema tempo hoidmine väsitab vähem. Aga katsu seda teha, kui keegi kogu aeg ees on. Õnneks peale 5. kilomeetrit on pikalt lauge, taastusin seal pisut ja suutsin soovitud tempot hoida. Teise ringi sõitsin koguni 4 minutit kiiremini, kui esimese, kuigi rada oli oluliselt pehmem. Lõpuks siis täpselt +100 kohta, 278 ja 2:31

Rahvaspordiüritused on Eestis viimasel ajal läinud väga populaarseks. Pole vist väga paha tulemus, kui iganädalastest suusavõistlustest võtab osa iga tuhandes inimene. Võib olla on see isegi kõige kõvem tulemus maailmas?

Rajal näeb väga huvitavaid tüüpe. Näiteks sel korral sõitis minuga umbes samas tempos üks vanem mees. Sain teda jälgida terve teise ringi, sest mingi nipiga hoidus ta kõikides teeninduspunktides joomast. Omal tal ka mingit jooki kaasas polnud. Kuna ta joogiks ei peatunud, siis õnnestus korduvalt ta selja taga sõita. Ma ei tea, kuidas ta niimoodi sai (igal juhul esimese ringi lõpul oli ta suusakombe selja pealt pisut higine, teise ringi lõpuks oli ta selg kuiv- ilmselt polnud enam midagi higistada:), aga ta suutis lõpuni oma tempot hoida ja ilmselt finiseeris vahetult minu taga (nr 277, kui keegi arvab, et olen selle mehe välja mõelnud).

Kuidas selline hüperpingutus tegelikult tervisele mõjub, on raske öelda, karta on, et mitte kõige paremini. Päris palju on neid, kellel finishis enam praktiliselt pilti ees pole või kellest möödudes näed ja kuuled, et pulss ja hingamine on selgelt kiirem, kui oleks mõistlik. Kuna tegemist on rahvaspordiga, siis sellisest kangelaslikust pingutusest on muidugi väga raske aru saada. Olümpiapääsmeid siin ju ei jagata. Võib olla on tegu liialt vähe harjutanud tegelastega, kes oma võimeid adekvaatselt hinnata ei suuda? Ilmselt, lõppkokkuvõttes oleks ka lõpptulemus parem, kui oma võimeid hinnates õige tempo valida.

Kindlasti on aga väga tervislik nendeks üritusteks valmistumine- mõõduka pulsiga värskes õhus liikumne. Kuidas seda teha, sellest kirjutab Jürka oma päevikutes Pärnu surfiklubi kodulehel.