Otepää-Elva

Tartu maratonile eelnenud nädala jooksul olid külma ilma paanikakülvajad mu juba nii kaugele viinud, et olin valmis ostma uued spordipesu ja suusasokid. Kui poodi jõudsin, siis selgus, et kõik asjad, olid poest ära ostetud ja poemüüja pakkus mulle tõsimeeli nr. 48 sokke (muidu on 43 hea). Seega (õnneks) midagi juurde osta ei õnnestunud.

Otepääle jõudsin kell 8.30, siis näitas termomeeter autos -25. Lootus oli, et päikese käes läheb kiiresti soojaks, nagu eelnevate päevade analoogia oli näidanud. Nii oligi, stardi hetkel oli päikese käes vaid 15 kraadi külma. Õnneks oli taskus õhuke suusamüts, kahjuks õhemaid kindaid enam vahetada ei jõudnud.

Suusad olid väga head, arvestatud vastavalt ennustusele. Seega, alguses, metsa vahel oli libisemine ja pidamine korras. Kahju muidugi, et seda potentsiaali ei õnnestunud täielikult ära kasutada, sest kuni Harimäeni oli ikka ees pundis mõni aeglasem ja pidin siis selle tempoga arvestama. Vaatamata sellele oli alguse kiirus päris hea, arvestades minu stardikohta.

Matust edasi, eriti aga pärast Harimäge tekkis libisemisega huvitav probleem. Nimelt, kevadine päike soojendas rada nii intensiivselt, et nendes kohtades, kus sõideti vahelduvtõuget, oli jälg pehmeks läinud ja suusk ei libisenud eriti. Samas ka ei pidanud. Olin juba päris mures, sest arvasin, et pidamine on ära kulunud. Muidugi väsitas ka selline asi ka päris korralikult. Jama kestis kuni Peebu punktile eelnenud metsa vahel olevate pikkade laskumisteni. Metsa vahel siis sain aru, et kõik on siiski nagu peab ja suusk libiseb ja peab endiselt hästi. Aga seda vaid kõval jäljel. Pärast Palu punkti on rada valdavalt metsa vahel ja alates sealt sai peamiselt paaristõugetega kuni finishini lasta. Palu väljadel kogetud väsimusest taastusin ilusti ja viimase 15 km tempo oli jälle väga hea.

Kokku siis aeg 4:19 ja koht 1296. Väga hea ilm ja tore üritus. Korraldus traditsioonliselt ka väga hea. Ainuke asi, oleks tore, kui keegi leiutaks sellise energiajoogi, millel poleks okse maitset.