Lõpuks üks asjalik purjetamiskommentaar- lõpuni vaatamine on kohustuslik!
Wednesday, November 28, 2012
Saturday, October 27, 2012
J. Kaldoja nimelise Tallinna Patarei suusakooli esimese lume treening
Lund on siin Viimsi ja Pirita kandis nii palju tulnud, et otsustasime siis sel aastal juba oktoobris esimesed suusakilomeetrid läbida. Täitsa uskumatu, aga kogu Pirita suur ring oli täitsa rahuldavalt sõidetav. Muidugi oli kohati ka pidamine päris hea, st liiv ja muld oma tuntud headuses. Veel andsid hea pidamise pärnalehed, samas aga kase- ja vahtralehed ei seganud üldse. Alustuseks siis umbes 10 km matkatempos.
Samas, tundub, et surfihooaeg pole veel läbi, juba järgmiseks nädalavahetuseks lubatakse taas kollaste tärnidega kõva lõunakagu tuult. Ehk siis Väike väin.
Sunday, September 2, 2012
Alacati surf
Kuidas siis läks? Võiks öelda, et tegelikult päris normaalselt. Kokkuvõttes 19. koht, PWA uustulnukate hulgas teine. Annika sai edasi kolmest ringist, parim koht 12. Kiirus on täitsa olemas, stardid on OK. Mitmes sõidus oli esimeses märgis esimene (kiirus on OK, kui suudad kolmandas märgis Karin Jaggiga kokku põrgata). Ja halsid, mis on tegelikult probleemiks, läksid paremaks. Eriti hea oli viimase ringi eelsõit, kus Annika oli esimses märgis esimene ja sõitis pundis kogu sõidu. Halssimisega tuleb muidugi tegeleda, tuleb olla oluliselt agressiivsem ja teha see võimalikult märgi alla, et saaks puhtasse tuulde ja teistele peale. Eks sellega ta palju kohti ka kaotas. Halsis sissekäimist ei saa muidugi lubada, kui on soov eelsõidust edasi saada.Alacati on super surfikoht. Siia on lihtne saada (Tallinn-Riia-Istanbul-Izmir lend kestab koos ümberistumistega 7 tundi, hind 350 EUR. Turkish Air lendab umbes sama hinnaga Riiast, sinna saab mõistliku hinnaga ka varustuse kaasa anda). Siin on mugav ja suhteliselt odav elada (Carc Pansyon, kus elame, maksab 32 EUR/öö, breakfast included. Alacatis ja Cesmes on veelgi odavam, aga siis on vaja rentida auto), sõidukoht on slalliks ülisobiv ja tuul on vähemalt praegu nädal aega järjest puhunud. Lähedal asuvad Alacati (3km) ja Cesme (12km), eriti viimases on vägev ööelu. Tuuletutel päevadel võib tutvuda vana-Kreeka kultuurimälestistega (Trooja jne...) Seega soovitaks soojalt slallihuvilistele, freestyle huvilistele ja eriti algajatele, sest siin on sile vesi, hea tuul, jalad ulatuvad põhja ja rendikohti on piisavalt, kust kindlasti leiab sobiliku varustuse. Lugesin kokku, siin on vähemalt üheksa varustuse rendikohta, lisaks veel mitu tükki üle lahe teisel kaldal, hinnad saab teada internetist. Alacati ruulib!
Saturday, September 1, 2012
PWA, kuidas üks on võrdsem kui teised
Björn Dunkerbeck on legend. Ja legendile on rohkem lubatud, kui teistele. Esiteks on Dunkil oma PWA privaattelk. Väliselt samasugune, aga tegelikult teistsugune, kui teistel. Dunki telgi esimene sein käib lahti lukuga, et selle ette saaks vajadusel moodustada päikesevarju. Ja et varjata telgis toimuvat võõra pilgu ees. Lukk on peaaegu kogu aeg kinni. Mis seal toimub jääbki saladuseks. Ainus asi, mida tuvastasin, telgis on Red Bulli külmik (selline ümmargune, magu poodides näha võib) ja seda valvab juba tuntud kolli välimusega caddy!
Dunki saab lubada ka seda, et kui talle ei sobi, siis katkestatkse sõit. Esmapilgul uskumatu, aga nii see paraku on. Esimene selline sõidu katkestamine toimus teispäeval, kui Dunkerbeck jäi starti hiljaks. Ja et ta kohe glissi ei saanud, siis piisas vaid sellest, et ta käega vehkis ja karjus ning sõit katkestatigi. Kuigi ülejäänud seitse täisglissis märgi poole sõitsid. Hea küll, võib olla tõesti oli tuult vähe! Aga sama nali läks läbi ka täna, kui Dunki, olles päris taga, gliseerides!! käega vehkis ja kohe katkestatigi sõit. Tuule puudumise tõttu? Mis sest, et kogu fleet gliseeris. Tundub, et kohtunikud väldivad võimalust legendiga vaielda.
Dunki on kiire vaid vees. Kaldal Dunki väga kiiresti ei liigu. Taarub vaevaliselt oma umbes 120 kg lihasmassi vedades. Nägu paistes. Dunki liigesed ei jõua ülekaalulist keha liigutada. Päris hirmus vaatepilt tegelikult. Dunki näeb välja nagu Tank Evans multifilmist "Surf's up". Steroidid, steroidid, ohtlik värk! Igal juhul olen kaldal oluliselt kiirem kui Dunki.
Dunkerbecki pikendusega telk avaneb vaid siis, kui caddy asju välja veab
Lihtsurelikel pole midagi varjata
Dunki saab lubada ka seda, et kui talle ei sobi, siis katkestatkse sõit. Esmapilgul uskumatu, aga nii see paraku on. Esimene selline sõidu katkestamine toimus teispäeval, kui Dunkerbeck jäi starti hiljaks. Ja et ta kohe glissi ei saanud, siis piisas vaid sellest, et ta käega vehkis ja karjus ning sõit katkestatigi. Kuigi ülejäänud seitse täisglissis märgi poole sõitsid. Hea küll, võib olla tõesti oli tuult vähe! Aga sama nali läks läbi ka täna, kui Dunki, olles päris taga, gliseerides!! käega vehkis ja kohe katkestatigi sõit. Tuule puudumise tõttu? Mis sest, et kogu fleet gliseeris. Tundub, et kohtunikud väldivad võimalust legendiga vaielda.
Dunki on kiire vaid vees. Kaldal Dunki väga kiiresti ei liigu. Taarub vaevaliselt oma umbes 120 kg lihasmassi vedades. Nägu paistes. Dunki liigesed ei jõua ülekaalulist keha liigutada. Päris hirmus vaatepilt tegelikult. Dunki näeb välja nagu Tank Evans multifilmist "Surf's up". Steroidid, steroidid, ohtlik värk! Igal juhul olen kaldal oluliselt kiirem kui Dunki.
Thursday, August 30, 2012
PWA slall on poole peal
Nüüd on siis esimesed kolm päeva viiest selja taga. Sel korral on tuulega väga hästi ja mingit passimist pole olnud. Tänaseks on peetud juba kuus ringi, nii meestele kui naistele. Ja järgnevad kaks päeva on ka väga sobiv prognoos, ehk ilmselt saab kindlasti peetud veel neli ringi, kokku siis ilmselt tuleb vähemalt kümme sõitu. Nii hästi polegi üle tüki aja PWA slallidel läinud. Seega saab Annika päris palju sõita, kogu raha eest, mis on väga hea.
Kaldal on päris palju asju, millele tähelepanu pöörata. Ma ei mõtle siin kauneid naisterahvaid, vaid seda, kuidas sõitjad hiitideks valmistuvad ja varustust valivad. Vettemineku ala on siin kõrge sadamamuuli varjus ja tegelikult on päris raske aru saada, kui palju tuult võistlusalas on. Väiksema eelarvega sõitjad teevad proovisõite, aga see on siiski riskantne, sest tuuleolud muutuvad päris kiiresti ja päris suures ulatuses. Seega kõige kindlam viis stardi hetkel õiged asjad saada, on kasutada caddy teenust. Selleks peab siis caddy merele kaasa sõitma alternatiivse komplektiga ja siis viimasel hetkel, juba stardialas vahetatakse vajadusel varustus. See on muuseas reeglitega lubatud, caddy ei tohi viibida stardialas ja rajal, ning purje tohib vahetada vähemalt kaks minutit enne starti. Sellisel tasemel teenust saavad endale lubada kohalikud Türgi sõitjad, kes on seotud kohalike klubidega, Björn Dunkjerbeck ja siis vahelduva eduga ka prantsalsed. Nimelt on prantslasi siin palju ja need, kes eelsõitudes edasi ei saa, aitavad siis võimalusel oma kaasmaalasi.
Kohalik staar Bora Kozanoglu, kellel kuulub kohalik surfiklubi, omab kahte kaldacaddyt ja veel siis seda, kes temaga merel kaasas käib. Need kaks surfiklubist pärit noort abilist ei saa muidugi väga aru, mida tegema peab ja et vältida peapesu, on nad ülipüüdlikud ja jooksevad iga kord, kui Bora kalda poole sõidab, nabani vette, et ta asjad rabada ja juhtnööre saada.
Lena Erdil, kellel samuti tundub päris korralik eelarve olevat, omab caddyt, kes temaga merele kaasa sõidab. Lisaks on tal ka kaldal üks kutt abiks.
Kõige impresiivsem on muidugi Dunki caddy-teenus. Umbes sama suur koll, nagu ta isegi, rigab hommikul purjed, tassib need vee äärde ja pärast siis tagasi telki. Samas on Dunkil ka vee peal abiline. Ilmselt on mõlemad tema palgal, päris kallis lõbu, aga eks staarid saavad seda endale lubada. Väga professionaalne oli see, kui täna esimeses ringis Dunkerbeck märgis crashis ja purje lõhkus, siis hetke pärast oli tema juures vee peal asja jälginud abiline. Dunkil nimelt oli vaja kiiresti uut purje, sest ta protestis midagi (mida küll lõpuks arvesse ei võetud ja sõitu ei sõidetud uuesti). Kuna vee peal kaasas olnud puri oli hetkeoludele ebasobiva suurusega, siis seda ära ei vahetataud ja Björn tuli kalda alla. Vees ootas teda juba kalda-caddy uue, õige purjega, puri vahetati ära ja caddy läks pika sammuga telki uut purje rigama. Kogu protseduur purje lõhkumisest uuesti merele siirdumiseni võttis aega umbes kolm minutit!!
Vot niimoodi käivad siin asjad!
Ise olen ka merele saanud, õhtuti peale võistluste lõppu. Väga hea sõidukoht, suhteliselt flat ja tuul puhub kogu aeg. Ning soe on! Merel on tunne muidugi umbes nagu Räikkoneni isal, kui ta F1 kvalifikatsiooni ja põhisõidu vahel läheks Kimi vormeliga küla vahele kiiremaid otsi tegema. Tahaks lasta täiega, aga kogu aeg käib peas mõte, et ei tohi asju ära lõhkuda. Boksis nimelt on tagavaraosadega päris kitsas käes.
Angulo sõidab Dunkerbeki purje ribadeks
Dunki caddy sõidab varukomplektiga kohale (Dunki on katkise purjega)
Koll-caddy jookseb samal ajal sobiva purjega vette
Kaldal on päris palju asju, millele tähelepanu pöörata. Ma ei mõtle siin kauneid naisterahvaid, vaid seda, kuidas sõitjad hiitideks valmistuvad ja varustust valivad. Vettemineku ala on siin kõrge sadamamuuli varjus ja tegelikult on päris raske aru saada, kui palju tuult võistlusalas on. Väiksema eelarvega sõitjad teevad proovisõite, aga see on siiski riskantne, sest tuuleolud muutuvad päris kiiresti ja päris suures ulatuses. Seega kõige kindlam viis stardi hetkel õiged asjad saada, on kasutada caddy teenust. Selleks peab siis caddy merele kaasa sõitma alternatiivse komplektiga ja siis viimasel hetkel, juba stardialas vahetatakse vajadusel varustus. See on muuseas reeglitega lubatud, caddy ei tohi viibida stardialas ja rajal, ning purje tohib vahetada vähemalt kaks minutit enne starti. Sellisel tasemel teenust saavad endale lubada kohalikud Türgi sõitjad, kes on seotud kohalike klubidega, Björn Dunkjerbeck ja siis vahelduva eduga ka prantsalsed. Nimelt on prantslasi siin palju ja need, kes eelsõitudes edasi ei saa, aitavad siis võimalusel oma kaasmaalasi.Kohalik staar Bora Kozanoglu, kellel kuulub kohalik surfiklubi, omab kahte kaldacaddyt ja veel siis seda, kes temaga merel kaasas käib. Need kaks surfiklubist pärit noort abilist ei saa muidugi väga aru, mida tegema peab ja et vältida peapesu, on nad ülipüüdlikud ja jooksevad iga kord, kui Bora kalda poole sõidab, nabani vette, et ta asjad rabada ja juhtnööre saada.
Lena Erdil, kellel samuti tundub päris korralik eelarve olevat, omab caddyt, kes temaga merele kaasa sõidab. Lisaks on tal ka kaldal üks kutt abiks.
Kõige impresiivsem on muidugi Dunki caddy-teenus. Umbes sama suur koll, nagu ta isegi, rigab hommikul purjed, tassib need vee äärde ja pärast siis tagasi telki. Samas on Dunkil ka vee peal abiline. Ilmselt on mõlemad tema palgal, päris kallis lõbu, aga eks staarid saavad seda endale lubada. Väga professionaalne oli see, kui täna esimeses ringis Dunkerbeck märgis crashis ja purje lõhkus, siis hetke pärast oli tema juures vee peal asja jälginud abiline. Dunkil nimelt oli vaja kiiresti uut purje, sest ta protestis midagi (mida küll lõpuks arvesse ei võetud ja sõitu ei sõidetud uuesti). Kuna vee peal kaasas olnud puri oli hetkeoludele ebasobiva suurusega, siis seda ära ei vahetataud ja Björn tuli kalda alla. Vees ootas teda juba kalda-caddy uue, õige purjega, puri vahetati ära ja caddy läks pika sammuga telki uut purje rigama. Kogu protseduur purje lõhkumisest uuesti merele siirdumiseni võttis aega umbes kolm minutit!!
Vot niimoodi käivad siin asjad!
Ise olen ka merele saanud, õhtuti peale võistluste lõppu. Väga hea sõidukoht, suhteliselt flat ja tuul puhub kogu aeg. Ning soe on! Merel on tunne muidugi umbes nagu Räikkoneni isal, kui ta F1 kvalifikatsiooni ja põhisõidu vahel läheks Kimi vormeliga küla vahele kiiremaid otsi tegema. Tahaks lasta täiega, aga kogu aeg käib peas mõte, et ei tohi asju ära lõhkuda. Boksis nimelt on tagavaraosadega päris kitsas käes.
"Kohtumine Elbel", Dunki stardib uue varustusega kaldale tulemata
Tuesday, August 28, 2012
Minu esimene PWA etapp
Olen siis nüüd otsaga PWA Alacati slallil. Kahjuks küll mitte sõitjana, ei saanud kutset. Aga kutsuti caddyks, asi seegi.
Kohale saamine kulges üle ootuste lihtsalt. Startisime Liepaja Formula MMlt pühapäeva hommikul kell 10, juba 13 olime Riia lennujaamas, auto koos Formula asjadega jäi lennujaama parklasse (muuseas ainult 27 latti kümne päeva eest). Asjad said ilma probleemideta sisse tsekitud (vaatamata umbes 15-le ülekilole) ja Turkish Airlines ei küsinud isegi eripagasi tasu.
Izmiri jõudsime kell 22, Turkish Airlines oli suutnud muidugi ühe koti (kõige ebaolulisema, kus olid Annika riided ja trapetsid ja kalipsod) ära kaotada. Õnneks olid olemas lauad, purjed ja kott uimede ning muu rigiga. Annika oli muidugi riides nagu eskimo, higi voolas ojadena.
Öömaja saamine kulges samuti eriti libedalt. Kuna Dagan sooritas Liepajas harakiri (lõi oma jäsemed vastu Z uime päris koledasti katki), siis oli tema esialgne otsus Alacatisse mitte tulla. Tänu sellele tekkis võimalus tema tuba endale sebida. Tänu Timo reisikorraldajateenusele see ka õnnestus ja juba kell 2 öösel saime silmad looja lasta (väga hea asukoht, umbes 50 meetrit võistluskeskusest). Esimene mees, keda täna hommikul nägime oli Arnon, ta oli siiski otsustanud kohel tulla, ei ole just lihtne sponsoritele seletada, mis Liepajas suhtus. Aga igatahes hommikul tal veel elamist polnud:)
Asi näeb siin väga uhke välja, umbes 200 meetrile rannale on ehitatud väga impressiivne võistluskeskus, teleülekandejaama ja muude kõikvõimalike sponsortelkide, söögikohtade ja baaridega. Võistlejatele on püstitatud varustuse hoidmiseks telgid, üks telk kahepeale (osalevad kutsutud 64 meest ja 26 naist). Täitsa uskumatu tase ikka.
Täna tuult polnud, kasutasime aega asjade sättimiseks. Tuvastasime, et varustuse osas materiaalseid kahjusi polnud. Sel korral kulutasin Tallinnas pisut rohkem aega laudade pakkimisele, vooderdasin laudade servad veetoru isolatsioonimaterjaliga ja laudade põhjad tugeva plastiklehega. Kaks lauda läksid ühte kotti, väikesm laud oli omaette kotis. Tundub, et oli õige otsus, sest asjade transa käigus kukkus Annika lauakott umbes 2 meetri kõrguselt autokastist maha asfaldile- aga kõik jäi terveks. Kui kellelgi on huvi, siis võin teavet jagada.
Umbes keskpäeval toimus kiprite koosolek, midagi väga erilist ei räägitud. Rada on nelja jibega, kaks siis vastavalt parema ja kaks vasaku poordiga. Stardiprotseduur on neli minutit, mitte kolm, nagu IFCA reeglites kirjas ja nagu me kõik harjunud oleme.
Võistlejad vedelesid rannas ja otsisid tegevust. PWA reeglid näevad ette, et kuni "no more races" lipu tõusmiseni peavad kõik viibima võistluskeskuses ja lahkuda võib vaid sellest teatades, seega kõik kuulsused olid kohal, vaatamata tuule puudumisele. Meestest ei teagi, kes selle hooaja tegijatest puudu oleks, sama ka naiste osas, v.a. Alice Arutkin.
Josh Angulo tegeles ilusamatele jaapani naisturistidele surfitundide andmisega. Ta oli selle päris eesmärgiks võtnud. Kuna kohalikus laenutuses surfiõpetaja ei lubanud Joshil õpilastega tegeleda (kuigi ta küsis seda mitu korda!!), siis ta valis sellise taktika, et ujus tuulega alla vajunud algajani ja aitas ta tagasi randa. Ja nii, uskumatu järjekindlusega, mitu korda järjest. Millegipärast valis ta vaid naisalgajaid:) Päris hea kino! Josh on selles ajast, kui teda viimati Cabo Verde laenutuses kohtasin, päris korralikult juurde võtnud ja on kaugelt vaadates Papast eristamatu. Kõik suurema kiiruse nimel!
Uskumatu on veel ka see, et täna oli kogu laht täis algajaid. Lugesin mingil hetkel ära 50 purje, tundus, et umbes sama palju jäi lugemata. Kõigil olid alagajapurjed ja -lauad. Tähendab, need asjad on siin pidevalt kasutuses, igatahes oli pilt nagu aastaid tagasi Tarifal, kus vees oli sadu purjesid ja mitte ühtegi lohet. Windsurf on siin populaarne!
Prognoosid on väga head, järgmiseks paariks päevaks lubatakse tuult 15 meetrit, edasi pisut vähem, aga tundub, et puhub kõik võistluse päevad. Loodetavasti saab Annika oma 100se lauaga hakkama (väiksemat pole), vesi on sile! Purjede ja uimede osas peaks kõik klappima. Ülejäänu on tema enda teha. Esimese ringi tabelid on igatahes loositud!
Ülehomme jõuavad siia Timo ja Herkki, siis ehk saan ka ise merele. Timo leppis Gonzaloga kokku, et saame 2013 Northi kamasid veidi testida. Tuuleprognoos, nagu juba öeldud, on igatahes paljulubav, kahjuks pole GPSi kaasas.
Izmiri jõudsime kell 22, Turkish Airlines oli suutnud muidugi ühe koti (kõige ebaolulisema, kus olid Annika riided ja trapetsid ja kalipsod) ära kaotada. Õnneks olid olemas lauad, purjed ja kott uimede ning muu rigiga. Annika oli muidugi riides nagu eskimo, higi voolas ojadena.
Öömaja saamine kulges samuti eriti libedalt. Kuna Dagan sooritas Liepajas harakiri (lõi oma jäsemed vastu Z uime päris koledasti katki), siis oli tema esialgne otsus Alacatisse mitte tulla. Tänu sellele tekkis võimalus tema tuba endale sebida. Tänu Timo reisikorraldajateenusele see ka õnnestus ja juba kell 2 öösel saime silmad looja lasta (väga hea asukoht, umbes 50 meetrit võistluskeskusest). Esimene mees, keda täna hommikul nägime oli Arnon, ta oli siiski otsustanud kohel tulla, ei ole just lihtne sponsoritele seletada, mis Liepajas suhtus. Aga igatahes hommikul tal veel elamist polnud:)Asi näeb siin väga uhke välja, umbes 200 meetrile rannale on ehitatud väga impressiivne võistluskeskus, teleülekandejaama ja muude kõikvõimalike sponsortelkide, söögikohtade ja baaridega. Võistlejatele on püstitatud varustuse hoidmiseks telgid, üks telk kahepeale (osalevad kutsutud 64 meest ja 26 naist). Täitsa uskumatu tase ikka.
Täna tuult polnud, kasutasime aega asjade sättimiseks. Tuvastasime, et varustuse osas materiaalseid kahjusi polnud. Sel korral kulutasin Tallinnas pisut rohkem aega laudade pakkimisele, vooderdasin laudade servad veetoru isolatsioonimaterjaliga ja laudade põhjad tugeva plastiklehega. Kaks lauda läksid ühte kotti, väikesm laud oli omaette kotis. Tundub, et oli õige otsus, sest asjade transa käigus kukkus Annika lauakott umbes 2 meetri kõrguselt autokastist maha asfaldile- aga kõik jäi terveks. Kui kellelgi on huvi, siis võin teavet jagada.
Umbes keskpäeval toimus kiprite koosolek, midagi väga erilist ei räägitud. Rada on nelja jibega, kaks siis vastavalt parema ja kaks vasaku poordiga. Stardiprotseduur on neli minutit, mitte kolm, nagu IFCA reeglites kirjas ja nagu me kõik harjunud oleme.Võistlejad vedelesid rannas ja otsisid tegevust. PWA reeglid näevad ette, et kuni "no more races" lipu tõusmiseni peavad kõik viibima võistluskeskuses ja lahkuda võib vaid sellest teatades, seega kõik kuulsused olid kohal, vaatamata tuule puudumisele. Meestest ei teagi, kes selle hooaja tegijatest puudu oleks, sama ka naiste osas, v.a. Alice Arutkin.
Josh Angulo tegeles ilusamatele jaapani naisturistidele surfitundide andmisega. Ta oli selle päris eesmärgiks võtnud. Kuna kohalikus laenutuses surfiõpetaja ei lubanud Joshil õpilastega tegeleda (kuigi ta küsis seda mitu korda!!), siis ta valis sellise taktika, et ujus tuulega alla vajunud algajani ja aitas ta tagasi randa. Ja nii, uskumatu järjekindlusega, mitu korda järjest. Millegipärast valis ta vaid naisalgajaid:) Päris hea kino! Josh on selles ajast, kui teda viimati Cabo Verde laenutuses kohtasin, päris korralikult juurde võtnud ja on kaugelt vaadates Papast eristamatu. Kõik suurema kiiruse nimel!Uskumatu on veel ka see, et täna oli kogu laht täis algajaid. Lugesin mingil hetkel ära 50 purje, tundus, et umbes sama palju jäi lugemata. Kõigil olid alagajapurjed ja -lauad. Tähendab, need asjad on siin pidevalt kasutuses, igatahes oli pilt nagu aastaid tagasi Tarifal, kus vees oli sadu purjesid ja mitte ühtegi lohet. Windsurf on siin populaarne!
Prognoosid on väga head, järgmiseks paariks päevaks lubatakse tuult 15 meetrit, edasi pisut vähem, aga tundub, et puhub kõik võistluse päevad. Loodetavasti saab Annika oma 100se lauaga hakkama (väiksemat pole), vesi on sile! Purjede ja uimede osas peaks kõik klappima. Ülejäänu on tema enda teha. Esimese ringi tabelid on igatahes loositud!Ülehomme jõuavad siia Timo ja Herkki, siis ehk saan ka ise merele. Timo leppis Gonzaloga kokku, et saame 2013 Northi kamasid veidi testida. Tuuleprognoos, nagu juba öeldud, on igatahes paljulubav, kahjuks pole GPSi kaasas.
Saturday, May 19, 2012
Defi Wind 2012
Defi Wind võistlus on Vahemere äärses Prantsuse väikekülas Gruissan toimuv pikamaa maraton slaalomis. Distantsi pikkus on orienteeruvalt 40 km. Eelmise aasta kogemus oli nii fantastiline, et otsustasime Andrese eestvedamisel ka sellel aastal Defil osaleda. Kohal on Andres, Kent, Annika, Tom, Rain, Papa ning Hang Loosist Ivar. Lisaks võistlejatele on sellel aastal meid toetamas ka esinduslik tugiüksus Marika, Nööbi, Linda, Kristi ja Kristeli näol. Kristi täidab teami tõlgi ülesandeid. Rentisime meile ühe kohaliku majakese, pisike aga hubane, ruumi piisavalt kõigile. Tom elab oma ratastega suvilas õuel.
Küsimus suurele ringile: KES ON PILDIL koos Kristi ja Annikaga?
Teisipäev 15.05 : Puhus päris korralik maatuul, ca 16, puhandguti kuni 20 m/s. Võtsime 5-6m2 purjed, korralik trennipäev. GPS tulemused olid ka päris head. max. kiirused olid kuni 60km/h. Olime ca 3h merel. Õhtul tegi tugiüksus väga mõnusa Paella ja nautisime kohalikke suuri austreid. Suurim sündmus oli aga Kristeli sünnipäeva tähistamine. PALJU ÕNNE KRISTEL. Nööp sõbrunes kohe naabritega, Saime ka esimesed päikesekahjustused. Kellel juukseid vähem, need põlesid rohkem. Tore päev oli.
Kolmapäev 16.05. Puhus natuke vähem kui eile. Võtsime suuremad asjad, sain ise katsetada ka suurt Fanaticu 134 Falconit, kuigi mugavam oleks olnud sõita 110L Mantaga. Olin meiel ligi 2h, Andres oli merel ligi 4h. Minul andis väidetava Lofti masti praak tunda ning Papa hakkas uut masti sebima. Lofti esindatus on tarnijate poolelt suurim. Õhtul tegime kohalikus KEBAB'i baaris Kamikatzed. Öösel saabus ka Annika. Hispaaniast ostetud suured 2L Negritas rummivarud kahanevad kiiresti.
Neljapäev 17.05 EI midagi erilist, tuul keerutas, sõite ei toimunud. Annika, Andres ja Tom käisid ka varustusega ujumas. Õhtul oli ametlik võistluste avamine. Eestit esindas laval Kristi ja Annika. Kristi haaras kohe õhtujuhilt mikrofoni ja tegi mõnusa prantsuskeelse tervituse. Kaks ilusat tsikki laval oli tore kontrast. Õhtujuht arvas selle peale, et peab vist oma puhkust Eestisse veetma tulema. Õhtu naelaks oli LasVegas Weddingi väga mõnus ja vahetu lavashõu ja haarav muusika. Kent, Andres ja Papa lõpetasi päeva varahommikul.
Reede 18.05. Vastavalt prognoosile keskmine meretuul. korraldajad otsustasid teha midagi erilist: kaldalt start, lühike FUN sõit. Saime nibin nabin õigeks ajaks starti. Stardiliin oli kaldal, ATV sõitis võistlejate eest läbi ning siis läks jubedaks mölluks. Kuna kalda all oli paras rull, siis toimus seal midagi enneolematud. tuult oli ca 10m/s ringis, merel puhus natuke rohkem. starti läksid umbes pooled võistlejates, oletan 300-350 võsitlejat. Korraldajad panid välja lühikese raja. Korraldus annab aga soovida: stardijoon liiga lühike, tulemusi meie hinnangul tegelikult ei fikseeritud, väga paljud olid hädas kalda allt rullist väljasaamisega. Sain ise kalda alt tiksudes minema, kuid pidin teistele vees ulpijatele otsasõidu vältimiseks ka ennast vette poetama. Siis aga tuli mingi tegelane ja lihtsalt sõitis minu purjest julmalt üle. Kokkuvõttes täiesti räbal 6.5, mis sobib ainult mingiteks tagavaraosadeks. Päeva lohutas mõnus õhtusöök kohalikus veinimõisas. Vein, part ja kala olid suurepärased, väga mõistlik hinnatase.
Laupäev 19.05: Puhub meretuul. Lubati ka täna FUN start teha. Hetkel ca 2m rulllained. Kedagi merel ei ole. Otsustasin oma varustust sellistes tingimustes rohkem mitte lõhkuda. Õhtul on ka ametlik võistluste pidu.
Päev kujunes aga tormiks. Ühtegi sõitu ei tehtud. Õhtuks paisus torm nii maruliseks, et ujutas üle kogu laagri rannaala. Rannalava evakueeriti ning kogu grillipidu siirdus kõrgemale sadamakai osale. Vesi tungis esindustelkideni, Nailpryde telk oli lausa 1m jagu vee all, rannal ujusid mastijalad, kardaanid ja muu kergem kraam. Millalgi ärkasid ka kohalikud ning hakkasid oma kaatreid evakueerima.
Joodi-söödi telkides ja kes kus sai. Sissejuhatuseks maitsvad teokarbid, siis kana ja mingi salat + vein. Ka õhtu peaesineja mängis Carlos Santana lugusid telgis. Pidu aga ei lasknud ennast tuulest segada. Noored tansisid hommikuni.
Pühapäev 20.05: Öösel sadas vihma, väljas oli sooja 12-14 kraadi. Tuul keeras maalt merele tagasi, kuid sellest hoolimata olid rannas mega lainerullid. Anti küll iga tunni tagant uus info aga kokkuvõttes lõppes selle aasta Defi läbikukkumisega. Ühtegi ametlikku sõitu ei saanudki teha. Pakkisime asjad, sõime veel muuli otsas korralikult kõhud krabisid ja austreid täis ning siirdusime seltskonnaga edasi Hispaania ROSESE suunas, lootusega leida sooja ning päikesepaistet. Vot selline tüng.
Rain
Küsimus suurele ringile: KES ON PILDIL koos Kristi ja Annikaga?
Kolmapäev 16.05. Puhus natuke vähem kui eile. Võtsime suuremad asjad, sain ise katsetada ka suurt Fanaticu 134 Falconit, kuigi mugavam oleks olnud sõita 110L Mantaga. Olin meiel ligi 2h, Andres oli merel ligi 4h. Minul andis väidetava Lofti masti praak tunda ning Papa hakkas uut masti sebima. Lofti esindatus on tarnijate poolelt suurim. Õhtul tegime kohalikus KEBAB'i baaris Kamikatzed. Öösel saabus ka Annika. Hispaaniast ostetud suured 2L Negritas rummivarud kahanevad kiiresti.
Neljapäev 17.05 EI midagi erilist, tuul keerutas, sõite ei toimunud. Annika, Andres ja Tom käisid ka varustusega ujumas. Õhtul oli ametlik võistluste avamine. Eestit esindas laval Kristi ja Annika. Kristi haaras kohe õhtujuhilt mikrofoni ja tegi mõnusa prantsuskeelse tervituse. Kaks ilusat tsikki laval oli tore kontrast. Õhtujuht arvas selle peale, et peab vist oma puhkust Eestisse veetma tulema. Õhtu naelaks oli LasVegas Weddingi väga mõnus ja vahetu lavashõu ja haarav muusika. Kent, Andres ja Papa lõpetasi päeva varahommikul.
Reede 18.05. Vastavalt prognoosile keskmine meretuul. korraldajad otsustasid teha midagi erilist: kaldalt start, lühike FUN sõit. Saime nibin nabin õigeks ajaks starti. Stardiliin oli kaldal, ATV sõitis võistlejate eest läbi ning siis läks jubedaks mölluks. Kuna kalda all oli paras rull, siis toimus seal midagi enneolematud. tuult oli ca 10m/s ringis, merel puhus natuke rohkem. starti läksid umbes pooled võistlejates, oletan 300-350 võsitlejat. Korraldajad panid välja lühikese raja. Korraldus annab aga soovida: stardijoon liiga lühike, tulemusi meie hinnangul tegelikult ei fikseeritud, väga paljud olid hädas kalda allt rullist väljasaamisega. Sain ise kalda alt tiksudes minema, kuid pidin teistele vees ulpijatele otsasõidu vältimiseks ka ennast vette poetama. Siis aga tuli mingi tegelane ja lihtsalt sõitis minu purjest julmalt üle. Kokkuvõttes täiesti räbal 6.5, mis sobib ainult mingiteks tagavaraosadeks. Päeva lohutas mõnus õhtusöök kohalikus veinimõisas. Vein, part ja kala olid suurepärased, väga mõistlik hinnatase.
Laupäev 19.05: Puhub meretuul. Lubati ka täna FUN start teha. Hetkel ca 2m rulllained. Kedagi merel ei ole. Otsustasin oma varustust sellistes tingimustes rohkem mitte lõhkuda. Õhtul on ka ametlik võistluste pidu.
Päev kujunes aga tormiks. Ühtegi sõitu ei tehtud. Õhtuks paisus torm nii maruliseks, et ujutas üle kogu laagri rannaala. Rannalava evakueeriti ning kogu grillipidu siirdus kõrgemale sadamakai osale. Vesi tungis esindustelkideni, Nailpryde telk oli lausa 1m jagu vee all, rannal ujusid mastijalad, kardaanid ja muu kergem kraam. Millalgi ärkasid ka kohalikud ning hakkasid oma kaatreid evakueerima.
Joodi-söödi telkides ja kes kus sai. Sissejuhatuseks maitsvad teokarbid, siis kana ja mingi salat + vein. Ka õhtu peaesineja mängis Carlos Santana lugusid telgis. Pidu aga ei lasknud ennast tuulest segada. Noored tansisid hommikuni.
Pühapäev 20.05: Öösel sadas vihma, väljas oli sooja 12-14 kraadi. Tuul keeras maalt merele tagasi, kuid sellest hoolimata olid rannas mega lainerullid. Anti küll iga tunni tagant uus info aga kokkuvõttes lõppes selle aasta Defi läbikukkumisega. Ühtegi ametlikku sõitu ei saanudki teha. Pakkisime asjad, sõime veel muuli otsas korralikult kõhud krabisid ja austreid täis ning siirdusime seltskonnaga edasi Hispaania ROSESE suunas, lootusega leida sooja ning päikesepaistet. Vot selline tüng.
Rain
Subscribe to:
Posts (Atom)