Izmiri jõudsime kell 22, Turkish Airlines oli suutnud muidugi ühe koti (kõige ebaolulisema, kus olid Annika riided ja trapetsid ja kalipsod) ära kaotada. Õnneks olid olemas lauad, purjed ja kott uimede ning muu rigiga. Annika oli muidugi riides nagu eskimo, higi voolas ojadena.
Öömaja saamine kulges samuti eriti libedalt. Kuna Dagan sooritas Liepajas harakiri (lõi oma jäsemed vastu Z uime päris koledasti katki), siis oli tema esialgne otsus Alacatisse mitte tulla. Tänu sellele tekkis võimalus tema tuba endale sebida. Tänu Timo reisikorraldajateenusele see ka õnnestus ja juba kell 2 öösel saime silmad looja lasta (väga hea asukoht, umbes 50 meetrit võistluskeskusest). Esimene mees, keda täna hommikul nägime oli Arnon, ta oli siiski otsustanud kohel tulla, ei ole just lihtne sponsoritele seletada, mis Liepajas suhtus. Aga igatahes hommikul tal veel elamist polnud:)Asi näeb siin väga uhke välja, umbes 200 meetrile rannale on ehitatud väga impressiivne võistluskeskus, teleülekandejaama ja muude kõikvõimalike sponsortelkide, söögikohtade ja baaridega. Võistlejatele on püstitatud varustuse hoidmiseks telgid, üks telk kahepeale (osalevad kutsutud 64 meest ja 26 naist). Täitsa uskumatu tase ikka.
Täna tuult polnud, kasutasime aega asjade sättimiseks. Tuvastasime, et varustuse osas materiaalseid kahjusi polnud. Sel korral kulutasin Tallinnas pisut rohkem aega laudade pakkimisele, vooderdasin laudade servad veetoru isolatsioonimaterjaliga ja laudade põhjad tugeva plastiklehega. Kaks lauda läksid ühte kotti, väikesm laud oli omaette kotis. Tundub, et oli õige otsus, sest asjade transa käigus kukkus Annika lauakott umbes 2 meetri kõrguselt autokastist maha asfaldile- aga kõik jäi terveks. Kui kellelgi on huvi, siis võin teavet jagada.
Umbes keskpäeval toimus kiprite koosolek, midagi väga erilist ei räägitud. Rada on nelja jibega, kaks siis vastavalt parema ja kaks vasaku poordiga. Stardiprotseduur on neli minutit, mitte kolm, nagu IFCA reeglites kirjas ja nagu me kõik harjunud oleme.Võistlejad vedelesid rannas ja otsisid tegevust. PWA reeglid näevad ette, et kuni "no more races" lipu tõusmiseni peavad kõik viibima võistluskeskuses ja lahkuda võib vaid sellest teatades, seega kõik kuulsused olid kohal, vaatamata tuule puudumisele. Meestest ei teagi, kes selle hooaja tegijatest puudu oleks, sama ka naiste osas, v.a. Alice Arutkin.
Josh Angulo tegeles ilusamatele jaapani naisturistidele surfitundide andmisega. Ta oli selle päris eesmärgiks võtnud. Kuna kohalikus laenutuses surfiõpetaja ei lubanud Joshil õpilastega tegeleda (kuigi ta küsis seda mitu korda!!), siis ta valis sellise taktika, et ujus tuulega alla vajunud algajani ja aitas ta tagasi randa. Ja nii, uskumatu järjekindlusega, mitu korda järjest. Millegipärast valis ta vaid naisalgajaid:) Päris hea kino! Josh on selles ajast, kui teda viimati Cabo Verde laenutuses kohtasin, päris korralikult juurde võtnud ja on kaugelt vaadates Papast eristamatu. Kõik suurema kiiruse nimel!Uskumatu on veel ka see, et täna oli kogu laht täis algajaid. Lugesin mingil hetkel ära 50 purje, tundus, et umbes sama palju jäi lugemata. Kõigil olid alagajapurjed ja -lauad. Tähendab, need asjad on siin pidevalt kasutuses, igatahes oli pilt nagu aastaid tagasi Tarifal, kus vees oli sadu purjesid ja mitte ühtegi lohet. Windsurf on siin populaarne!
Prognoosid on väga head, järgmiseks paariks päevaks lubatakse tuult 15 meetrit, edasi pisut vähem, aga tundub, et puhub kõik võistluse päevad. Loodetavasti saab Annika oma 100se lauaga hakkama (väiksemat pole), vesi on sile! Purjede ja uimede osas peaks kõik klappima. Ülejäänu on tema enda teha. Esimese ringi tabelid on igatahes loositud!Ülehomme jõuavad siia Timo ja Herkki, siis ehk saan ka ise merele. Timo leppis Gonzaloga kokku, et saame 2013 Northi kamasid veidi testida. Tuuleprognoos, nagu juba öeldud, on igatahes paljulubav, kahjuks pole GPSi kaasas.
No comments:
Post a Comment