TEAM JAHE 1969: PWA slall on poole peal

Nüüd on siis esimesed kolm päeva viiest selja taga. Sel korral on tuulega väga hästi ja mingit passimist pole olnud. Tänaseks on peetud juba kuus ringi, nii meestele kui naistele. Ja järgnevad kaks päeva on ka väga sobiv prognoos, ehk ilmselt saab kindlasti peetud veel neli ringi, kokku siis ilmselt tuleb vähemalt kümme sõitu. Nii hästi polegi üle tüki aja PWA slallidel läinud. Seega saab Annika päris palju sõita, kogu raha eest, mis on väga hea.

Kaldal on päris palju asju, millele tähelepanu pöörata. Ma ei mõtle siin kauneid naisterahvaid, vaid seda, kuidas sõitjad hiitideks valmistuvad ja varustust valivad. Vettemineku ala on siin kõrge sadamamuuli varjus ja tegelikult on päris raske aru saada, kui palju tuult võistlusalas on. Väiksema eelarvega sõitjad teevad proovisõite, aga see on siiski riskantne, sest tuuleolud muutuvad päris kiiresti ja päris suures ulatuses. Seega kõige kindlam viis stardi hetkel õiged asjad saada, on kasutada caddy teenust. Selleks peab siis caddy merele kaasa sõitma alternatiivse komplektiga ja siis viimasel hetkel, juba stardialas vahetatakse vajadusel varustus. See on muuseas reeglitega lubatud, caddy ei tohi viibida stardialas ja rajal, ning purje tohib vahetada vähemalt kaks minutit enne starti. Sellisel tasemel teenust saavad endale lubada kohalikud Türgi sõitjad, kes on seotud kohalike klubidega, Björn Dunkjerbeck ja siis vahelduva eduga ka prantsalsed. Nimelt on prantslasi siin palju ja need, kes eelsõitudes edasi ei saa, aitavad siis võimalusel oma kaasmaalasi.
Kohalik staar Bora Kozanoglu, kellel kuulub kohalik surfiklubi, omab kahte kaldacaddyt ja veel siis seda, kes temaga merel kaasas käib. Need kaks surfiklubist pärit noort abilist ei saa muidugi väga aru, mida tegema peab ja et vältida peapesu, on nad ülipüüdlikud ja jooksevad iga kord, kui Bora kalda poole sõidab, nabani vette, et ta asjad rabada ja juhtnööre saada.
Lena Erdil, kellel samuti tundub päris korralik eelarve olevat, omab caddyt, kes temaga merele kaasa sõidab. Lisaks on tal ka kaldal üks kutt abiks.
Kõige impresiivsem on muidugi Dunki caddy-teenus. Umbes sama suur koll, nagu ta isegi, rigab hommikul purjed, tassib need vee äärde ja pärast siis tagasi telki. Samas on Dunkil ka vee peal abiline. Ilmselt on mõlemad tema palgal, päris kallis lõbu, aga eks staarid saavad seda endale lubada. Väga professionaalne oli see, kui täna esimeses ringis Dunkerbeck märgis crashis ja purje lõhkus, siis hetke pärast oli tema juures vee peal asja jälginud abiline. Dunkil nimelt oli vaja kiiresti uut purje, sest ta protestis midagi (mida küll lõpuks arvesse ei võetud ja sõitu ei sõidetud uuesti). Kuna vee peal kaasas olnud puri oli hetkeoludele ebasobiva suurusega, siis seda ära ei vahetataud ja Björn tuli kalda alla. Vees ootas teda juba kalda-caddy uue, õige purjega, puri vahetati ära ja caddy läks pika sammuga telki uut purje rigama. Kogu protseduur purje lõhkumisest uuesti merele siirdumiseni võttis aega umbes kolm minutit!!
Vot niimoodi käivad siin asjad!

Ise olen ka merele saanud, õhtuti peale võistluste lõppu. Väga hea sõidukoht, suhteliselt flat ja tuul puhub kogu aeg. Ning soe on! Merel on tunne muidugi umbes nagu Räikkoneni isal, kui ta F1 kvalifikatsiooni ja põhisõidu vahel läheks Kimi vormeliga küla vahele kiiremaid otsi tegema. Tahaks lasta täiega, aga kogu aeg käib peas mõte, et ei tohi asju ära lõhkuda. Boksis nimelt on tagavaraosadega päris kitsas käes.