Tallinn-Burriana

Tundub, et vägisisuusatamisega sai 3. märtsil selleks aastaks ühele poole. Sest 5. märtsil startisime Burriana poole, eesmärgiks formula suunitlusega kahenädalane laager. Kuna ees ootas 3500 km väsitavat autosõitu, poolitasime selle suusanädalaga Mayrhofenis.

Sel aastal pole Alpides lund väga palju sadanud, seega kahjuks puuderlund ei saanud. Aga rada on ju ka väga lahe sõita ja tegelikult saab rajast väljas ka

nende tingimuste juures matku teha. Nii ka tegime, paar korda lõppes lumi enne tõstukiteni jõudmist päris otsa ja siis tuli metsa vahel mööda rohetavat muru suusad seljas matkata. Kokkuvõtteks oli päikest täis suusanädal, hea seltskonnaga, soovitan!

Edasi kulges reis marsruudil Milano-Genoa-Aix en Provence. Milanos panime mittesurfava osa reisiseltskonnast lennukile. Ööbisime tuttavate juures Aix-en Provences, John Malkovichi ei näinud

Järgmise päeva eesmärgiks oli jõuda Andorra kaudu reisi lõppkohta. Sest laagrit korraldav Johannes Kaju ja Co pidid sinna saabuma alles järgmisel päeval. Seega oli meil just üks päev, et üle pika aja testida ka selle mägise riigi suusanõlvu. Seda enam, et ilmateade lubas värsket lund. Kuna sõita oli ligi 400 km, siis startisime juba 6.30.

Teel Andorrasse möödusime Gruissianist. Liiklusteated “vent violent” õigustasid ennast, sest päikesepaistelise ilmaga kaasnes Püreneedelt laskuv tõeliselt tugev tuul. Seega siin kevadeti toimuv Defi Wind korraldatakse tõesti tuulises kohas.

Andorrasse jõudes selguski, et öösel oli sadanud lund ja nii saime siiski ka sel aastal pisut pehmes lumes lõbutseda. Seda lõbu küll ei kestnud teab mis kaua, sest pärastlõunaks tegi kevadine päike oma töö ja lumi muutus raskeks. Tehtud!

Burrianasse jõudsime pisut peale südaööd, keset vihmahoogusid ja puhumas tugev tuul. Heiko Viilop oli perega juba varem kohale jõudnud, saime tema käest korteri võtmed.

Esimese nädala algus

Ärgates selgus, et oodatud päikeseline Hispaania oli hoopis pilvine ja vihmane. Aga puhus suhteliselt korralikult. Hommikune osa päevast kulus toidukraami ja muu vajaliku muretsemiseks. Üheks vajalikumaks asjaks on gaasiballoonid, sest korteri kütmine käib gaasipõletiga. Ja kütta on vaja, sest üürikorter on talv läbi tühi seisnud, ja niiskust täis.

Pärastlõunal läksime kohalikku surfilklubisse asju rigama. Tuult oli ligi 12 meetrit, seega sai kokku pandud hoopis komplekt 5,3 purjest ja 100 l Tabou freeride lauast. Kõi klappis väga hästi, kokku sai siis umbes 2 tundi surfi lainetes. Päris hea algus laagrile

Teise päeva algus oli väga sarnane eelmisele- kõik mis puudutab niiskust ja pilvi. Ainuke asi, mis puudus, oli tuul. Aga eilse tormi poolt liikumapandud vesi tekitas korralikke laineid. Hommikune lainelaud. Pärastlõunal tuul pisut tõusis, panime Formulad kokku, kuid veele siiski ei läinud, sest tuul oli selleks siiski liiga nõrk. Õhtul käisime linna peal vaatamas ettevalmistusi Las Fallas festivaliks. Siin piirkonnas st. Valencia ümbruses peetakse igal aastal talve lõpu pidustusi. Traditsioon on jõus juba keskajast, kui kohalikud puusepad põletasid talve lõppedes Joosepipäeval (Joosep on puuseppade pühak) talviseid jääke, et nii tähistada valge aja saabumist. Tänaseks on see transformeerunud suurteks ülelinnalisteks festivalideks, mis tipnevad “La Nit de Foc” pidustustega pühapäeval, kus tänavatel süüdatakse polüuretaanist tehtud mitme meetri kõrgused kujud. Nende kujude ettevalmistus kestab terve aasta, siin on isegi spetsiaalne 150 töötajaga ettevõte, kes neid kujusid läbi aasta valmis treib. Teisipäeva õhtuks peavad need kujud üleval olema ja seda tähistatakse suure ilutulestikuga.

Kolmas päev oli samuti pilvine ja niiske. Tuul aga oli pööranud ja puhus korralikult. Tundus, et on paras teha selle aasta esimesed otsad Formulaga. Kuna tuul oli tugev, siis rigasin 10 ruuduse purje. See oli igati mõistlik otsus, sest vee peal selgus, et tuul on ülipuhanguline. Johannes mõõtis kaatrist 0-25 knotsi. Probleemiks madalad pilved. Seega sõita sai, aga kahjuks mingist trimmide sättimisest, koos sõitmisest, rääkimata rajasõidust midagi välja ei tulnud.

Päev lõppes suure liistude parandamise aktsiooniga. Nende murdmise põhjuseks oli see, et olime nagu vasikad kes saavad esimest korda karjamaale, keegi ei viitsinud sadamast muulilt vette minna, vaid ikka kiirustades läbi korraliku murdlaine. See siis lõppeski sellega, et John murdis ära 11 purje kõik liistud v.a ülemine, Neeme ka ühe liistu. Seega siis kokku purjetäis liiste. Neemel murdis list ka puruks liistutasku ja ta pidi siis selle käsitsi uuesti kinni õmblema. Õmblus sai nii hea, et visuaalselt ei jäänud see kuidagi alla õmblusmasina tööle. Õnneks mul ja Annikal möödus see päev materiaalsete kadudeta.

Neljas päev, esimene päikesega hommik, puhumas korralik tuul. Selle päeva märksõnad: slaalom, slaalom, slaalom. Kokku umbes 5 tundi, 8.4 ja 120. Lõpuks oleks muidugi olnud mõistlik 7,6 ja 100, aga see oli Annika käes. Väga head tingimused, soovitan soojalt!

Õhtul käisime vaatamas Villareal-Bayer Leverkuseni Meistrite liiga mängu. Sel korral 2:0 kohalike kasuks.