Esimene võistluspäev Gruissan'is

Eilne õhtu oli rohkem kui lõunamaine. Temperatuuri ca 12 kraadi. Kebabis õhtustasime kõleda tuule ja külma käes. Isegi lauale toodud vein oli alla normaalse temperatuuri ja joomiseks tuli Andresel seda põues soojendada.

Täna algas Grussanis Defi Wind võistlus. 13.00 oli Kipprite koosolek. 1h seletati prantsuskeeles kuidas sõita ja kuidas teistele teed anda. Inglise keelne tekst oli väga lühike. Ju siis prantslastele tuleb 10x asju selgitada enne kui nad asjast aru saavad.

Tuult oli justkui piisavalt 8-9m/s. Raja üks ots oli 10km, sõideti kaks ringi ehk kokku ca 40 km. Start õnnestus kõige paremini Andres Kasel, tema on ka Defi Windi esimese päeva Eestlaste võitja. Sõiduaeg alla 1h. Tom natuke tagapool aga ka 1h kandis, siis tükk maad konnasööjaid ja siis meie mehed, vahemikus 1.30-1.50h.
Tuul oli väga puhanguline. Esimeses märgis tuul kukkus, kogu algajate porukas ujus seal vees, ca 100 tk. Tiksudes tuli võtta märki. Tagasi tulles oli väike krüssu ots ning paljud pidid tegema veel paudi et teise märki tagasi jõuda.
Esimeste aeg oli ca 40 min. kandis. Andres Valkna läks alt lauavalikuga, võttis 100-se laua. Kõigil olid purjed natuke väikesed, kuid saime hakkama. Väga omapärane kogemus ja kõik meie mehed sõitsid raja läbi. Õhtul algab ametlik võistluste avamine, show ja LIVE bandid. Väga äge jazz muusika, tipptegijad Prantsusmaalt. Starti filmis ka kopter nii et loodame varsti ka uusi videosid näha. Korraks tuli ka päike välja ja temperatuur tõusis 18 kraadini. Peaageu juba nagu lõunamaa.

Päevakangelane oli Kent kes hoolimata oma jalavigastusest, sõitis raja läbi ja oli tulemusega igati rahul. Kaldal oli meile kaasa elamas ka kohalik hispaanlane Henri. Leidis meid üles lippude järgi. Võtsime õhtul päeva kokku: väga mõnus päev. Suurepärane ürituse organiseeritus ja prantslaste kohta üllatavalt täpne ajakava. Ka turva on omal kohal. Väljas oli ligi 50 kaatrit ja jetti, kes tagasid võistlejate tsoonis püsimise ja aitasid hädasolijad kaldale. Täpeset võistlejate arvu ei õnnestunud välja uurida kuid ca 900 ja 1000 vahel.

Aegna Maratoni korraldajatel oleks siit palju õppida.

1.päeva kokkuvõte:  http://www.continentseven.com/2011/06/03/defi-wind-2011/

Tervitused kõigile Eestimaal.

Rain EST188

Gruissan, ootame tuule vaibumist

Kolmapäev 01.06.11. Gruissan, Lõuna-Prantsusmaa

Teisipäev: Jõudsime õnnelikult varahommikul kohale. Puhus korralik maatuul. Hang Loose mehed olid juba kohal ning peale väikest sekeldust tsehhidega saime meile reserveeritud kohal laagri püstitatud. Peale väikest puhkust pakkisime asjad lahti ja rigasime 6.5 kandis purjed ja väiksemad lauad. Peale lõunat tuul tõusis, olime kõik kuuekesi merel. Adres Kask sai tippkiiruseks 64km/h. Jätsin ise GPS kaela panemata aga kindlasti sõitsin ka enda parima tulemuse välja. Puhanguline tuul kuni 19 m/s. Sellistes oludes võistlus oleks väga karm. Kokkuvõttes väga mõnus päev. Õhul kohalik Kebab ja mõned joogid. Poes hea vein 2 EUR-i.

Kolmapäev: Ärkasime Campi kõikumise peale. Tuul oli väga tugev. Sõideti 4-5m purjedega, sajab vihma. Tundub et tegu on põhjamaaga. Registreerisime endid ka ära. Numbrid järgmised: Andres Valkna 125, Toomas 334, Rain 336, Kent 337, Arved 338, Andres Kask 484.

Passime ja ootame inimlikemaid tingimusi. Sätime varustust ja ootame tuule nõrgenemist. Kent ehitab poomile reguleeritavat outhauli. Laagris püstitatakse kontsertlava. Elu hakkab vaikselt käima. Tom rigas üles 5.5 ja läks veele. Oletan et Eestis on parem ilm kui siin. Kohale on jõudnud ka PWA naised.

15.34 kohalik aeg: Jätkuvalt rõve ilm, keegi normaalselt sõita ei saa. Ka Kent ja Andresed otsustasid vette minna. Pagitab, keerutab ...... koerailm.

Raini jutule veel lisaks. Oleme saanud kaks head sõidupäeva, esimesel päeval sain sõita uue 6.5 GTX-ga. Väga hea puri, kannatas päris tugevaid puhanguid. Lõpuks, kui puhus kuni 19 meetrit, siis jäi muidugi veidi suureks. Kolmap sõitsime Kentiga pärsatlõunal paar tundi, mina 5,3 Manicuga, Kent 6,3 Loft Bladega. Jällegi väga head tingimused, tuult 12-15 meetrit, sile vesi. Tuul oli ühtlasem kui eile. Homme on siis esimene start kell 15.

Raini postitatud pealkiri on muidugi nali, tegelikult võikski niimoodi puhuda, aga tundub, et järgnevatel päevadel on pisut vaiksem tuul! Andres V.

Mõned pildid:

https://picasaweb.google.com/lh/sredir?uname=102975559700620567865&target=ALBUM&id=5613245074394252577&authkey=Gv1sRgCPKmovnTgsGVtgE&feat=email

Rain
EST188

Team Jahe matkal Defile, Leedu, Vente

Pärnu Rimist proviandi hankimine, Papa viimased manitsused sportlikest eluviisidest ja reis võisgi alata. 

Jõudsime reede öösel Nida lähedale Vente Campi, mis on nädalavahetuseks kokku meelitanud ligi 50 Baltikumi, Poola ja Soome Formulisti. 

Toimub Formula Baltic Cup. Vaade Nida poolsaarele, rohukamaraga rand ja hea tuul: see oli üllatus mis meid hommikul ootas. Kerge hommikueine ja kohe rigama, sest tuult oli 9-10m/s. Formula võistlulus meid ei seganud. Kasutasime raja poisid oma slaalomitriipudes pöörete harjutamiseks. Kent ja mina olime sellel aastal esimest korda vees. 7.7m2 Bleidid olid omal kohal ja Manta 125 on ikka super hea laud.

Hoidsime Kendiga ennast tagasi, et käsi mitte ära lõhkuda.

Kokku vees ca 3 tundi. Kõik olid rahul. Ahjaa, tegin ka selle aasta ja kogu päeva suurima katapuldi. Teistel oli olnud päris äge vaatepilt. Olevat olnud midagi Front Loobi sarnast aga jalad ei olnud aasas ja laud oli ka vees ehk kogu vaatemäng palju graatsilisem. Õnneks kõik asjad ja kondid ka terved.

Homme ilmaprognoos sama ehk loodame ka head trennipäeva. Ja siis edasi sõit Prantsusmaa poole.

Rain EST188

Pärnu Slall 1. etapp

Pärnu Slall saab sel aastal väga varajase stardi. Esimene osavõistlus toimub juba homme, kolmap. 18. mail. Jüri andis teada, et Pärnus on vesi juba nii soe, et surfatakse paljajalu!

Start siis homme kell 13, Kullipesas. Võistluste NOR asub siin.

Lähme laulupeole!

Slaalom 2011

Ilmselt soovib nii mõnigi surfihuviline juba teada, millal toimub selle hooaja esimene Papaslalli etapp. On ju see võistlusformaat paljudele slaalomihuvilistele väga sobilik olnud. Tänu Papaslalli sarjale on nii mõnigi uus tegija võistlema meelitatud. Oleks ju loogiline eeldada, et selline tore sari nagu Papaslall jätkub ka 2011 aastal samas mahus.

Hea uudis ongi see, et sel hooajal toimuvad slaalomivõistlused vähemalt 2010 hooajaga sarnases mahus. Samas tuleb tunnistada, et Teamjahe ei planeeri sel hooajal Papaslalli harjumuspärases mahus. Kuidas see võimalik on?

Esiteks on slaalom kui distsipliin pärast kahel hooajal toimunud Papaslalli sarja väga populaarseks muutunud. Ja seda ka korraldamise poole peal. Plaanide kohaselt korraldab Pärnu Surfiklubi sel hooajal igakuised Pärnu slallid. Esineme etapp on planeeritud juba mai kuusse. EPL kalendris on kaks kahepäevast slaalomietappi, juunis ja septembris. Loodetavasti korraldavad ka Chicad slaalomivõistluse. Seega, slaalomis on võistlemine võimalik regulaarselt läbi kogu hooaja. Teamjahe Papaslalli korraldamise team hoiab olukorral silma peal ja vajadusel lisab sellesse loetellu sobiliku arvu Papaslalle. Teamjahel pole kavas võistelda slaalomivõistluste korraldamises. Kui Pärnakad, Chicad või keegi kolmas korraldab hea võistluse, siis oleme sellega meeleldi päri, sest ka meie enda tagasihoidlikuks sooviks on tegelikult võistlustel osaleda, mitte neid korraldada. Andke meile vaid teada. Siinkohal soovime jaksu kõikidele korraldajatele!

Meil oleks väga hea meel, kui erinevad klubid ja meeskonnad korraldaksid võistlusi. See avardaks Eesti surfigeograafiat ja ühendaks surfikogukonda.

Me pole püssi põõsasse visanud. On paar ideed, mida sel hooajal korraldada, praegu on sellest veel pisut liiga vara rääkida. Vihjeks niipalju, et Teamjahe sõidab mai lõpus õppereisile Prantsusmaale, sealt saadud kogemused plaanime realiseerida juba sel hooajal. Jägige mängu!

Miks EPL midagi ei tee?

Ehk võitlus tuuleveskitega.

Olen olnud EPL-i ametnik 2 aastat ja enne seda juhatuse liige. Nüüdseks on see möödas ja mul on hea võimalus jälle eraisiku poolt vaadata, et kuidas see siis välja näeb, et "miks EPL midagi ei tee". Väga lihtne. olemasolevate nappide vahenditega ei ole kokkuvõttes ühegi huvigrupi asja võimalik lõplikult ja tulemuslikult ajada. Kedagi aga päris tähelepanu alt välja jätta ei saa - pole poliitiliselt korrektne ja kes siis seda kisa jaksaks ära kuulata.

EPL-i juhatuse poolt (milles ise osalesin) põhjalikult koostatud strateegia püüab õiglaselt rahuldada kõikide huvirühmade vajadusi - kuigi teoreetiliselt väga põhjalik ja õige - on sellisena suures osas deklaratiivne: kuni ühegi konkreetse probleemi lahendamiseks ei leita konkreetset rahastamist. Seega saab kõigi fookusvaldkondadega tegeleda ainult karjuvas ressursipuuduses, üritades seda kompenseerida entusiasmi ja vabatahtliku tööga. Mis muidugi tekitab igas kõrvalseisva huvirühma liikmes trotsi ja kahtlustusi - aga äkki nad ikkagi kellelegi teisele, näiteks Ernole annavad kuidagi mingeid soodustusi.

Surfajad on väga egotsentrilised inimesed, teisiti purjelaual ju ei saagi. Aga meeskonnatöös ja eriti veel üldise ühise asja ajamisel see kaugele ei vii. Vastupidi, konfliktid ja niigi napi teki enda poole kiskumine kulutavad märkimisväärse osa ajast ja tekitavad vaenutsevaid grupeeringuid, kelle koostöö on edaspidi väga vaevaline, kui mitte päris võimatu.



Viimase näitena on esile kerkinud süüdistused, et miks Purjelaualiit piisavalt aktiivselt ei võitle Ristna unikaalse surfikoha lähedusse planeeritava Neupokojevi madala tuulepargi vastu. Võitleb, päris põhjalikult on tegeldud. Aga ilmselt tundub konkreetse huvigrupi esindajatele, et liiga palju kulutab EPL auru näiteks noorte purjelauaõppe korraldamisele või harrastajate võistlussarjale, selmet et pühenduda Kärdlas, Kuressaares, Pärnus ja mujal toimuvate jutukoosolekute väisamisele - kus saaks protokolli kirja, et EPL on igasuguste rajatiste vastu, mis võivad halvendada surfitingimusi ükskõik millises surfikohas, sealhulgas Ristnas. Jah, EPL on nende vastu. Sellele seisukohale on EPL saanud kinnituse ka kõiki Eesti purjetajaid ühendavalt Eesti Jahtklubide Liidult ning seisukoht on edastatud ministeeriumidele ja ametitele.

Surfaja Taavi Tiirik (est-414) alustas diskussiooni minu isiku panuse teemadel tuulikutega võitlemisel ja kuna talle "meeldib läbipaistvus oluliste küsimuste arutamisel", avaldas minu poolt talle adresseeritud e-kirja oma tiimi lehel.

Nüüd on ta ilmselt vastupidisel seisukohal ja soovib diskussiooni jälle summutama hakata, vähemalt saatis ta mulle selleteemalise palve või ähvarduse. Kahjuks ei saa nüüd enam suhtlust kalevi alla suunata, ajame selle asja avalikult lõpuni. Alljärgnevalt minu tänane vastus Taavile ja veel allpool tema algne süüdistus.
- - -
Tere Taavi.
Kui mu blogis kusagil mingit laimu näed, siis palun viita korrektselt, milline osa on laimav ja millise seadusepügala alusel. Mu eesmärk ei ole olnud seadust rikkuda, nii et kui korrektselt viitad, kõrvaldan hea meelega tahtmatult tekitatud seaduserikkumise. Või kaeba laimu eest kohtusse. Vastasel juhul soovin, et esineksid avaliku vabandusega ja tunnistaksid, et oled mind alusetult laimamises süüdistanud.
Tänan vihje eest, et sa mind isiklikult ei ründa. Surf.ee/chat jutukasse sinu kasutajanime alt postitatud kirjutistest jäi justnagu teistsugune mulje. Sinu kommentaar oli ka otseselt hinnanguline, et ma edastan "valet signaali". Ehk teatad siis, kust ja kellelt saan ma selle "ainuõige signaali"?
Sa justkui ei taha aru saada, et mul on ehk ka õigus isiklikule arvamusele. Olen EV kodanik, eraisik, MTÜ EPL liige. Mu leping peasekretäri kohuste täitmiseks on lõppenud ning ma ei ole EPL-i juhatuse liige ega muu ametlik isik. Kas sul on mingi probleem, et ma sinupoolsele e-maili teel saadetud kirja veebi üles riputamisele vastasin samamoodi avalikult? Kuigi sa ise alustasid, usun ka mina läbipaistvusse oluliste teemade arutamisel, seega püüa nüüd välja kannatada ja viime selle asja eesmärgipärase lõpuni, avalikkuse ees loomulikult.
Mina ka ei taha, et Ristnasse tuulepark tuleks. Ehk kunagi tekib mul veel võimalus endalgi seal jälle sõita. Aga ma ei ole ka (endise EPL-i ametnikuna) süüdi kõigi eesti surfajate kõigis hädades. Kui sina küsid avalikult, et miks EPL-st ei jõutud Hiiumaal toimunud kõnekoosolekule, siis mina küsin sama avalikult, miks ei jõudnud sina Tartust Tallinna EPL-i juhatuse koosolekutele? Mina Pärnust näiteks jõuan. Kas ei jää mul muud üle kui järeldada, et sinu soov Ristna küsimusega tegeleda ei ole siiras?
Kui sul on raskusi asjadest aru saamisega ning sulle tundub mingis suhtluses kõik nagu puder ja kapsad, palun teata, millal suhtlesin sinuga kui EPL-i esindaja? Ehk saan siis natuke aidata sul asjadest aru saada, tervitus, jmo jätkuvalt est-35

On 4.05.2011 20:24, Taavi Tiirik wrote:
Tere, Jaano, ole nüüd palun kena, ära ole lapsik ja palun eemalda see teravmeelne laim oma blogist:
* "Kirjutan Taavile siin, sest erakirjavahetuse kopeerib ta nagunii kusagile internetti ning seega pole mul mõtet oma kirja e-mailis dubleerima hakata."
* "Võibolla vastas, aga pani oma vastuse mõnele sellisele veebilehele, mida ma ei ole igapäevaselt harjunud külastama ja seega ei saanud ma seda kätte." http://jaanomartin.blogspot.com/2011/05/ristna-peab-jaama-puutumatuna.html Sinuga suhtluses on kõik nagu puder ja kapsad. Kord oled jaano@ots.ee aadressilt kirjutades justkui lihtsalt Jaano, siis jälle EPL-i esindaja. Mul, ausalt öeldes, ei ole soovi sinu isiklike probleemidega hetkel tegeleda. Soovin, et olulise infona jõuaks sinuni teadmine, et ma ei ründa ega kritiseeri sind, kui ma ka kõiges sinuga ühel meelel ei ole.
tervisi,
Taavi

Kevadised mõtted abivahendite teemal

Panen kirja mõned mõtted Veerpalu juhtumi kohta. Miks ma seda teen? Esiteks, tegemist on minu erialaga väga tihedalt seotud teemaga. Ja seetõttu paljud tuttavad on minu arvamust küsinud. Kuna teema on väga emotsionaalne, siis olen tavaliselt olukorras, kus kuulajad ei suuda ühekordsest selgitusest aru saada. Võib olla ma ise teen seda ka liiga keeruliselt. Seetõttu panen mõned punktid siia kirjalikult, siis on võimalik need asjad kasvõi mitu korda üle lugeda ja mõelda. Teiseks, saan ise edaspidi seletamisest vabaks, sest nüüd on need asjad kirjas ja saan sellele viidata.

Ma olen ise hariduselt biokeemik ja rakubioloog. 1999 kaitsesin doktorikraadi ühe hormoonisarnase signaalmolekuli toimest. Alates sellest ajast olen tegelenud ravimite väljatöötamisega. Ja just eelkõige valguliste ravimite, nagu seda on ka kasvuhormoon. Seega usun, et mul on piisav kompetents nende küsimuste käsitlemiseks.

Esiteks meetodist, mille alusel saadi Veerpalu vereproovist rekombinantse (ehk kehaväliselt toodetud) kasvuhormooni kasutamisele viitav tulemus. Tegemist on väga hästi valideeritud testiga (ei ole uus test vaid juba üle 10 aasta arendatud test, mis hiljuti valideeriti ja eelmisel aastal ka WADA ametliku heakskiidu sai), mis kasutab ära asjaolu, et kunstlikult toodetud kasvuhormooni süstimise järgselt väheneb kehaomase kasvuhormooni tase. See toimub seetõttu, et verre viidud kunstliku kasvufaktori taseme suurenemine on signaaliks ajuripatsile, et kasvuhormooni tase on kõrge ja selle eritamine verre tuleb lõpetada. Seega tekib olukord, kus kunstliku kasvuhormooni tase on veres väga kõrge, kehaomaste vormide tase on aga madalam, kui normaalselt. Ja seda mõõdetaksegi. Mõõtmisel kasutatakse reaktiive (antikehi), mis on kas kunstlikule kasvuhormoonile iseloomuliku vormi või muude kehaomase kasvuhormooni vormide suhtes tundlik. Mõõtmistulemus esitatakse kunstlikult toodetud kasvuhormooni ja muude kehaomase kasvuhormooni vormide taseme omavahelise suhtena. Uuringute käigus on määratud ka selle suhtarvu normväärtus, kui see suhtarv on oluliselt tõusnud, siis on see viide kunstlikult manustatud kasvuhormoonile.

Eelnevalt teostatud uuringud viitavad sellele, et füüsilise pingutuse järgselt suurenevad just need kasvuhormooni isovormid, mis ei ole sarnased kunstlikule kasvuhormoonile. Ehk pingutuse järgselt peaks määratav suhtarv vähenema (viide neile, kes tahavad süüvida vastava artikli peensusteni, aga see vist nõuab vastavat erialast ettevalmistust). Meie juhul aga oli tulemus vastupidine. Ehk väidetel, et testi tulemus oli positiivne, kuna proov võeti pärast füüsilist pingutust, pole alust, sest see oleks pidanud määratud suhtarvu vähendama, mitte tõstma. Kui Veerpalul on kehaomase kasvuhormooni isovormide suhe ebanormaalne (ehk tema ajuripats toodaks oluliselt rohkem kunstlikule kasvufaktorile sarnast isovormi), siis poleks midagi lihtsamat, kui seda eksperimentaalselt määrata.

Seega, WADA kasutatav meetod ei mõõda tegelikult kasvuhormooni taseme tõusu veres. Huvitav, et meie paljukiidetud teadlased pole viitsinud selle testi olemust endale selgeks teha, isegi täna hommikul oli veel neid, kes väitsid, et kasvuhormooni normväärtuse taset pole võimalik kehtestada. Täiesti õige, aga see ei puutu üldse asjasse. Kasvuhormooniga on sellised lood, et selle tase kõigub ööpäevaselt kordades ja seetõttu pole kehtestatud kasvuhormooni normväärtust. Seetõttu polegi kirjeldatud testis oluline, milline on kasvuhormooni tase. Oluline on see, et veres poleks oluliselt suurenenud selle kasvuhormooni isovormi osakaal mis on identne kunstlikule kasvuhormoonile, mis viitaks selle kasutamisele. Aga just sellele testi tulemused otseselt viitavad.

Kõige huvitavam on asja juures üks detail, millele seni keegi väga tähelepanu pole pööranud. Nimelt, Veerpalu pressikonverentsil selgus, et kasvuhormooni küsimus on suusakoondises juba pikemat aega fookuses olnud. Laasiku sõnul näitavad pikaajalised kasvuhormooni määramised Eesti suusakoondise juures, et kasvuhormooni näidu tõus kolmetunnise treeningu käigus võib tõusta kuni 20 korda . Minul tekib küsimus, miks on suusakoondis pikaajaliselt (kui pikalt?) uurinud kasvuhormooni taset sportlaste veres? Seda ei tehta rutiinselt, kuna see pole mingi markermolekul hindamaks sportlase seisundit. On ju kõik siiani üksmeelselt kinnitanud, et kasvuhormooni tase on väga varieeruv ja individuaalne. Juhul, kui seda on tehtud teaduslikust huvist, peaks väga lihtne olema näidata, millised on tulemused, kes sellega tegeles ja mis allikatest sellist uurimistööd finantseeriti. Kui seda tehti ka lähtudes mingist teaduslikus mõttes irratsionaalsest huvist, siis peaks olema võimalik näidata, millises laboris need testid tehti, millises mahus ja milliste finantsvahendite eest. Ja muidugi dokumentaalselt tõestada ka laborist väljastatud tulemused. Kasvuhormooni mõõtmine on muidugi vajalik ka juhul, kui monitooritakse dopingu kasutamist, aga sellisel juhul on kogu tegevus salajane ja puuduvad igasugused ametlikud dokumendid ja aruanded. Ootan huviga, millal ajakirjandus need küsimused suusaliidule suunab. Suusaliidul pole ju siis midagi lihtsamat teha, kui need dokumendid esitada. Huvitaval kombel esitleti eelpoolnimetatud pressikonverentsil mitte Veerpalu vaid sportlase X andmeid, hilisemate selgituste järgi oli tegemist Jaak Mae andmetega. Huvitav, kas kõikide eesti suusakoondise liikmete kasvuhormooni taset on monitooritud. Ja veelkord, miks?

Paljud suusasõbrad teavad, et läbi aastate on just Andrus Veerpalu olnud dopinguküttide suurendatud tähelepanu objekt. Kas tõesti FIS või WADA kiusab mõnda sportlast? Tõepoolest, on olemas nimekiri sportlastest, keda tihedamini testitakse. Sinna satuvad need, kelle vereanalüüsi tulemused kõiguvad rohkem, kui keskmiselt eeldatakse. See võib olla füsioloogiline eripära, aga ilmselt rohkem on neid, kes on seal mingil dopingu tarvitamisele viitaval põhjusel. Ma usun, et suusaliidu inimesed teavad, mis põhjusel Veerpalu selles nimekirjas on, huvitav oleks seda nende käest kuulda. Ei usu, et siin on tegemist pahatahtliku vandenõuga väikeriigi sportlase vastu. Väike väljavõte ajakirjandusest:"FIS võrdleb pidevalt sportlaste vereanalüüse ja selle põhjal kogutakse andmeid. Mustas nimekirjas olevad sportlased peavad olema valmis, et neid testitakse iga päev," on öelnud Jörg Capol FISist. FISi peasekretär Sarah Lewis on rääkinud, et dopinguvastases võistluses on muudetud taktikat - varasemast rohkem pannakse rõhku "üllatusvisiitidele". "MK-etappidel suurt arvu sportlasi korraga testida pole probleem. See on ka kõige odavam moodus. Aga see pole enam põhitaktika. Isegi, kui kahtlase sportlase ootamatuks testimiseks on vaja teha neli lennusõita ja jännata viisadega, siis teeme pigem seda kui läheme MK-etapile. Kui vaja, sõidame testi tegemiseks kas või kuule!"

Lõpetuseks, ma olen kaugel, et mõista tänase seisuga Veerpalu süüdi dopingukasutamises. Esitaks pole minu kasutuses vereproovide analüüsil saadud näite ja seega on väga raske hinnata, kas seal on midagi kahtlast või vaidlustatavat. Ma usun, et need andmed on olemas Laasikul ja oleks väga tore, kui juba selle tasemel oleks võimalik kogu lugu umber lükata. Aga ma väga kahtlen selles. Sest kui oleks olemas kindlad viited, et testi tegemisel on tehtud protseduurilisi või metodoloogilisi vigu, siis oleks me sellest juba kuulnud.

On olemas ka veel rida muid selgitusi, alates sellest, et Veerpalu kasvuhormooni bioloogia on oluliselt erinev, kui seni uuritud sportlastel. Või näiteks, et meetod ei ole spetsiifiline ja on olemas ka muud vere komponendid või lisandid, mis annavad valepositiivseid tulemusi, ehk test pole usaldusväärne. Aga selliste väidete tõestuseks on vaja uuringute tulemusi. Ma kahtlen, et sellised on olemas. Samas olen valmis selliste uuringute läbi viimises osalema, iseenesest päris standartne uuring, mille tegemiseks saan pakkuda välja ka meie akrediteeritud laboratooriumi. Muuseas, WADA käest saaks ka selliste uuringu läbiviimiseks raha küsida (selle aasta grantitaotluse esitamise tähtaeg 22 aprill). Sobilikke tulemusi ma kahjuks garanteerida ei saa.

Suusaliidu taktika kogu skandaali vältel on olnud enam kui ebaadekvaatne. Ma pole kordagi kuulnud nende avaldust, et nad pooldaksid dopinguvaba sporti. Sellise avaldusega oleks pidanud kogu protsessi alustama.

Need on minu mõtted hetkel, ärge siis väga pahandage. Loodan, et skandaal saab meile sobiliku lahenduse ja dopingusüüdistus ikkagi maha võetakse. Täna pole selge, millele aga toetutakse.

Aprill on suusakuu

Tundub, et Mae ja Veerpalu tippspordist loobumine ei kujunegi eesti suusaspordile suureks probleemiks, sest nendest vabaneva koha on otsustanud täita Pärnu Jürka. Nii ongi ta endale eesmärgiks seadnud sel hooajal läbida 3000 suusakilomeetrit. Päris keeruline ülesanne, sest surfihooaeg on kohe hakkamas. Jüril aga on sinnani jäänud veel ligi 800 kilomeetrit. Olen otsustanud teda aidata ja annetan oma aprillikuu suusakilomeetrid talle. Oleks ju väga kahju, kui Jüri, sellal kui kõik teised merel slalli laseva, ikka Jõulumäe mändide vahel liuglema peaks. Tänase seisuga saan pakkuda 36 kilomeetrit, kogutud Pirita lörtsisel rajal. Pole just palju, aga paar päeva varem peaks need Jüri veele küll aitama. Võib juhtuda, et kui lumi nädalavahetusel päris ära ei sula, siis saan Jürit veelgi aidata.

Burriana laagri lõpp

Eelviimasel päeval puhus täitsa korralik formula tuul. Kuna laine oli endiselt kolme meetrine, siis klubi juurest läbi murdlaine vetteminek oli võimatu. Rigasime asjad Burriana sadamas, kust oli võimalik kailt vette minna, välja sai allatuult päris hästi, sadamasse sisse pidikrüsaama.

John ja Pablo läksid vette, mina jäin neid vaatama (julgust koguma). Ega tingimused

minusugusele rahvasportlastele just sobilikud polnud. John ja Pablo kord tiksusid, siis sõitsid, laine oli suur ja tuul auklik. Mina sel päeval vette ei jõudnudki, sest mingi täiesti arusaamatu tuulepuhang lõi minu purje vastu reelingu otsa ja ühe ülemise akna umbes 10 sendi pikkuselt katki. Õnneks

saab seda ilma akent vahetamata parandada.

Viimase päeva ennustuse kohaselt võis kohalik termotuul isegi tekkida, seda jäimegi ootama. Minu plaan oli startida autoga kojusõitu umbes kella kolme paiku. Paningi siis umbes sellel ajal käru kokku, pakkisin kotid autosse. Siis muidugu tuuli veidi tuult. Kuna mul olid asjad pakitud, siis ei kutsunud eriti enam veele. Ilmselt tegin õigesti, sest 12-stega noored ja kerged mehed said sõita, Neeme aga tiksus. Muuseas, Neeme ja Peeter jäid formula asjadega

murdlainesse, niimoodi, et laine tõmbas asjad käest ja need rullisid vees. Aga kõik jäi terveks? Täitsa uskumatu! Umbes pool tundi seda lõbu oligi, John jõudis ka selle ajaga oma masti pooleks pumbata. Selline asjade lõhkumise laager siis sel aastal.

Tagasitee kulges läbi Grenoble ja kuna Chamonix polnud kaugel, siis otsustasime ka tagasiteel teha väikese

suusapeatuse. Sel korral sai ette võetud Mont Blanci liustiku matk Aiguille du Midi tipu kaudu. Mingit rada muidugi polnud, see on turvamata ja märgistamata piirkond. Kuna ilm oli ilus, siis väga ei põdenud, et meil kirkasid, köisi, karabiine ja muud liustiku off-piste varustust kaasas polnud, sest jäljed läksid ees. Kui oleksimegi sattunud mõnda läbimatusse liustikulõhede labürini, siis oleksime tagasi matkanud. Seda siiski ei juhtunud.

Suured tänud Johannesele laagri organiseerimise eest. Ausalt, kõik oli väga hästi paigas. Olid olemas kaater, märgid. Johannes filmis ja pildistas võimalusel, õhtuti toimus ka filmitud materiali läbivaatus ja analüüs. Kohalikus surfiklubis olid väga head tingimused asjade

hoidmiseks, pesemiseks ja varustuse remondiks. Kohalikud toetasid väga selgelt meie tegemisi, kui midagi vaja oli, siis sai selle ka korda. Korterid olid väga heas kohas mõnesaja meetri kaugusel klubist, merevaatega, samas väga soodsa hinnaga. Kahjuks jäi vaid formula päevi pisut väheseks, aga selle asemel sai siis slalli sõita. Pole halba ilma heata!

Järgmisel aastal sooviks kindlasti Burriana laagrit võimalusel korrata. Väga hea, et ma Cadizi ei sattunud (kuigi talvel oleks ilmselt selle variandi valinud, kui oleksin saanud asjad ära saata). Seal oleksin pidanud vist üksi sõitma, sest ega ma ju Martini, Niine ja Gunnari tempot hoida poleks suutnud.

Slallipäevadel, millest Niine nii ilusti kirjutab, oleksin siis ilmselt pidanud niisama mööda saatma. Burrianas sain aga iga päev, kui tuult vähegi oli, merele.

Kuuldavasti orgunnis lõpuks ka Pirita klubi ja surfikool laagri Cadizis. Ma ise sain aru, et kõik vähegi sõitvad õpilased, kellel selles laagris midagi teha oleks olnud, liikusid koos Jaaguga Noblessnerisse. Kuna koolil surfitreenerit pole, siis ei saanudki aru, kes Cadizis laste svertlaua treeninguid oleks läbi viinud. Seega on vist hea, et osalejaid ei leidunud, sest ilmselt oleks see kujunenud algajatele suureks katsumuseks (juba Santa Maria sadamast on algajatel päris keeruline välja saada).

Räägitakse, et lõpuks suundus purjelauakooli laagrisse ainult õpilane Vettik. Kui nii, siis usun, et selle peale ei kulunud purjelauakooli,- klubi või EPL raha. Eks siis uurime seda EPL koosolekul 9. aprillil.

Loodan, et eksin, aga vägisi jääb mulje, et Purjelauakooli laagri korraldamise eesmärgiks oli Cadizis resideeruvate formulistide kamade vedu võistlustele ja Eestisse tagasi. Väga õilis eesmärk, aga siis oleks seda nii ka pidanud serveerima. EPL asjadest reaalselt huvituvate inimeste ring on nii väike, et mingeid muinasjutte pole vaja välja mõelda.

Burriana-teise nädala algus

Seitsemes päev. Lõpuks puhus kauaoodatud tuul formulale. Tuult oli 12 purjele, kuna mul sellist pole (veel) siis panin 11 ruuduse, Annika pidi leppima 10-sega. Alguses sõitsime umbes tunnikese niisama, siis pani Johannes märgid sisse ja sõitsime rada. Startisin kogu aeg vasakuga, sest tuul keeras pisut just nii, et kogu aeg oli kerge pin-endi eelis. Stardid sain kohe enam vähem käima, kahjuks jõudsin siiski alati umbes 10 sekundit enne liinile ja pidin siis mööda liini laskma ja alati kellegi paremaga startijatest läbi laskma. Vasakuga krüss oli selle lainega väga kehv. Ka Johannese tehtud piltidelt on näha, et asend on vale. Sain sellest ka ise aru, aga parandada ei saanud. Kui seda korrigeerida püüdisn, ei saanud enam üle vastu tulevate lainete. Tundus, et selles oli omajagu süüdi ka vaikne tuul. John ja Pablo igatahes sõitsid 12 purjedega täiesti teist sõitu. Samas, paremal halsil oli väga hea sõita, nurk oli OK ja piltidel ka asend hea. Kokku saime enne lõunat neli sõitu, kohati ka tiksusin hetkeliselt.

Pärast lõunat oli tuul nii vaibunud, et oli raskusi vastu tuult üle stardiliini saamisega. Teiseks sõiduks vahetasin Annikaga asjad ja tiksusin tema 10sega kaldale. Väga hea päev

Kaheksas päev. Tuul oli hommikul vaikne, aga kohalikud prognoosisid, et tugevneb päeva peale. Seda siiski ei juhtunud. John ja Pablo läksid 12ruudustega peale, Pablo sai ka sõita, John pidi kogu aeg pumpama. Seega ma ise ei viitsinud nalja tegema minna. Andsin oma asjad Annikale, ta sai ka mõned otsad 11-ga sõita.

Üheksas päev. Tõusime varakult, juba 9.30 olime klubis ja rigasime Formulaid. Sest pärastlõunal pidi tuul tõusma, aga me tahtsime enne seda ikkagi Formulatega veele saada- tegemist on ikkagi Formula laagriga. Kahjuks need plaanid ei õnnestunud, sest ühel hetkel hakkas väga tugevalt puhuma. Panime kokku slaalomi asjad ja veele. Mul 7,6 ja 100. Väga hea komplekt, kuigi vahetevahel olid tuulel augud sees. Laine oli päris mehine, välja saamiseks tuli seda hoolega jälgida. Samas, nendelt sai päris kõrgeid lende. Neemel õnnestus puri täiesti ribadeks tõmmata, sellest vist elulooma enam ei saagi. Kokku saime üle 5 tunni slalli chopisel veel. Väga hea harjutus enne eelseisvaid Eestikaid.

Kümnes päev. Ennustuse järgi pidi tulema tormituul koos kolme meetrise lainega. Öösel oligi juba kuulda, et ennustused ei peta.

Hommik algas siiski mitte surfi vaid Burriana linnapea vastuvõtuga. Kannatasime selle formaalsuse ära ja juba 11 paiku sain veele. meie pundist ainukesena, sest teistel polnud sobilikke asju. Ja laine oli ka päris suur. Kohalikest oli peal vaid Pablo, teised vaatasid autodest. Pablo arvas, et see on selle aasta suurima lainega päev ja et lainega sõidupäevi siin väga palju pole, siis ilmselt kohalikud ei tahtnud vette ronida. Ilm oli ka jahe ja vihmane. See aga päikeselise Hispaania poegadele ei sobi. Mulle sobis, 5,3 ja 97l 3S.

Laine oli väga tihe ja murdus ühe korraga, nii et päris raske oli nende vahel teed leida. Üle vahu sai vaid hüpates, aga selleks pidi muidugi enne glissi saama. Kalda alla aga kohati selleks sobilik tuul puudus. Aga kui välja sai, siis oli väga hea, oli laineid nii hüppamiseks kui ka tagasi veivamiseks. Lained olid ikka tagapool väga suured.

Mingil hetkel lükkas murduv laine mu tiksumise pealt pikali. Poom oli käes, aga puri ei tahtnud millegipäerast vee peale tõusta. Sest laud oli purjest eraldunud ja nägin seda juba kaldal. Ujusin ka ise, puri käes, murduvate lainetega võideldes kaldale. Panin purje laua külge tagasi, kõik tundus korras olevat. Seega suundusin tagasi merele. Paar otsa hiljem juhtus sama nali, aga juba sõidu peal, kui keerasin murduva laine harjalt alla. Aga see laine oli hoopis teises mõõdus, korralik koll. Kui sellest lõpuks pea välja sain, olid nii puri kui laud kadunud. Ujusin kalda poole, kui lõpuks jalad põhja sain, siis nägin purje minust umbes 50 meetrit mere pool. Sain lõpuks purje kätte, see oli isegi täiesti terve, samuti poom. Mast läks pisut katki:)

Johannes sai vist ka selle hetke pildile. Uurisin hiljem mastijalga, siis selgus ka, milles asi. Nimelt kasutan Neilpryde jalga (väga hea asi), aga kuna mul on pulgaga kardaanid, siis käib jala ja kardaani vahele veel 200 kroonine adapter- selles olid praod ja ilmselt suurema jõuga on siis võimalik kardaan sellest välja tõmmata. Vaatasin ka teise samasuguse jala üle, ka sellel on samasugused praod sees. Mõlemad on uued ostsin need eelmisel suvel, ilmselt siis mingid praak jupid?

Nüüd jääb laagri lõpuni kaks päeva, ennustuse järgi saab vist ka Formulaga sõita, kuigi tundub, et vist on rohkem slaalomi prognoos. Materiaalsed kaod on siiani ühe purje jagu liiste, puri ja mast. Eks nende kahe päeva jooksul jõuab ka mõne poomiga ühele poole- et komplekt saaks täielik.