Pagulased Pirita surfiklubis

Defi Wind Prantsusmaal on juba mitu nädalat ajalugu. Nüüd, üle kolme nädala, oli Pirital sobilik surfiilm. Avasin lauakoti ja minu imestuseks vaatasid sealt vastu kolm pagulast. Ilmselt olid nad Prantsusmaal asjade pakkimise ajal ennast parajal hetkel lauakotti nihverdanud. Oskasid olla nii vaikselt, et keegi neid tähele ei pannud.

Nad olid lauakotis suutnud olla kolm nädalat kuivas, ilma veeta- aga kui ma nad välja lasin, polnud neil häda midagi. Vaatasid kurbade silmadega otsa ja hakkasid kohe liigutama.

Pagulaste motiivid on tegelikult mõistetavad- Eestis valitsevad troopilised tingimused, aga Prantsusmaal on see kevad olnud äärmiselt külm. Ilmselt sai neil kõrini ka Prantsusmaal valitsevast ebatervest suhtumisest. "Kogu aeg mõnitatakse- eskargoo, eskargoo. Ja kõige hullem, meiesuguseid kaob tuhandete viisi! Kohalikud lihtsalt koguvad meid kokku, viivad minema ja tagasi ei tule mitte keegi. Kohutav!"

See uudis peaks rõõmustama paljusid, kasvõi Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. On ju nende põhiprobleemiks liiga väike pagulaste arv Eestis- kellega sa võitled, kui vastaseid pole. Seda enam, et tegemist pole neegrite, vaid puhastverd prantslastega.

Eestisse sattunud pagulased paigutatakse teatavasti Vägeva või Vao varjupaigataotlejate majutuskeskustesse. Leidsin klubi tagant murust küllaltki vägeva vao ja paigutasin nad sinna. Loodetavasti jäävad nad ellu ja annavad oma panuse Eesti viinamäetigude (Helix Pomatia) genofondi rikastamisse.

Oleks tore, kui nad ei pettuks ning jääksid Eestisse. Hea õnne korral on võimalik, et nad saavad isegi erialast tööd Eesti ettevõtetes.

Miks on võistlustel osalemine nii kallis?

Armeenia raadiolt küsitakse; "Kui purjelaualiit on laudurite katusorganisatsioon ja meie aastamaksu sees on ka numbrilitsents, siis miks peab veel eraldi mingi EJL litsentsi tegema? Ma saan aru, et EPL maksab ka oma katusele EJL-le liikmemaksu jne"

Jah, päris põnev küsimus! Miks see siis ikkagi nii on korraldatud?

EOK mõistes on kogu purjetamise spordialaliit Eesti jahtklubide liit (EJL), seega kogu riiklik rahastus (mis laekub suures osas riikliku tegevustoetusena ja hasartmängumaksu nõukogu jagatavate toetustena), mis liigub läbi olümpikomitee purjetamisaladele, k.a. purjelaud, kanaliseeritakse EJLi. EJL omakorda jagab noortespordi raha otse koolidele ja klubidele, vastavalt klubide suurusele ja noortetöö edukusele.  Samuti liigub läbi EJLi kogu olümpiaspordi ettevalmistusraha. Ehk kogu olümpiapurjetamine on antud jahtklubide liidu kureerida. EJL lasub sellest tulenevalt kohustus korraldada ka olümpiklasside ja -ettevalmistusklasside meistrivõistlusi. EPL on teinud kokkuleppe, et ka Formula ja Foil rajasõidudistsipliinide Eesti meistrid selgitatakse EJL võistuste raames. EPL maksab EJL liikmemaksu, et tagada oma liikmetele osalemisvõimalus EJL võistlustel (vastavalt EJL põhikirja punktile 7.1)

Aga miks on Formula ja Foil ikkagi EJL all? 

Formula ja Foil on oma olemuselt samuti rajasõidudistsipliinid ja seega saab neid korraldada sarnases formaadis, mis on EJL regatid. Kuigi sõitjaid nendes klassides napib, on EJL võimaldanud need klassid liita oma võistlustele- kuna paljud kulud jagunevad kõikide osalevate klasside vahel, siis pole lisakulu kuigi suur. Kui EPL neid ise korraldaks, siis selleks, et majanduslikult välja tulla, tuleks väga paljudes kohtades kvaliteedi arvelt mööndusi teha- kohtunikud, -paadid, turvamine jne. Muidugi oleks võimalik, et EPL maksaks nende võistluste korraldamiseks peale- aga katsu sa leida sponsoreid võistlustele, kus osaleb maksimaalselt 5-10 võistlejat.

Formula ja Foil on üldiselt täiskasvanute klassid. On väga oluline, et paadipurjetajatest noored neid näeksid  ja kaaluksid võimalust edaspidi nendega tegeleda. On küllalt näiteid, kus purjetamise noorteklassist väljakasvanud sportlased jätkavad purjelauaga- Roland Mik, Peeter Kask. Ka see on oluline argument, miks need klassid on täna EJLi sarjas

Mõned osavamad matemaatikud on läbi viinud keerulised liitmistehted ja on järeldanud: "Võistlusel osalejale on kogukulud ikka räme kirves"

Tõesti, ei saa öelda, et osalemine oleks odav. EJKl regatil osalemiseks tuleb soetada hooajaks võistluslitsents (15 eurot), kolmanda osapoole vastutuskindlustus  (18 eurot) ja ära maksta regati osalustasu (30 eurot), lisaks peavad osaleja olema ka EPL liikmed (30 eurot, noortele ja klubide liikmetele 15 eurot). Kokku siis esimesel regatil osalemiseks tuleb välja käia 78 eurot, järgmistel regattidel osalemiseks aga vaid osalustasu 30 eurot, Kui osaleda kõikidel võistlustel, siis tuleb ühel etapil kogukulu 46 eurot. 17. veebruaril 2019 toimuva Tartu Maratoni osalustasu on 55 eurot (soodusregistreerimisel mitu kuud ette), edasi aga isegi kuni 110 eurot. Tartu Maraton on ühepäevane üritus. Väga kallis mustikasupp, kui jätta valemist välja saadav emotsioon.

Lisaks annab EJL võistluslitsents ka õnnetusjuhtumikindlustuse võistlusspordiga tegelemiseks ja seda nii Eestis kui välisvõistlustel. Kui võtta eraldi reisikindlustusele (10 eurot/nädal) lisaks kindlustus, mis kehtiks ka võistlustel, siis nädalalne kindlustusmakse otse kindlustusfirmast on lisakulu 65 eurot (poliisi hind nädalaks kokku 75 eurot, iizi.ee). Seega oleks mõistlik EJK võistluslitsents soetada isegi neil, kes ei osale EJL võistlustel, aga võtavad osa välisvõistlustest.

EJK võistluslitsentsi kindlustustingimused:

1. Kindlustatud on võistluspurjetajad/purilaudurid, jääpurjetajad ja lohesurfarid, kes omavad EJL võistluslitsentsi ning osalevad Eesti Karikasarja võistlusetappidel, Eesti Meistrivõistlustel ning välisvõistlustel.

2. Kindlustuskaitse kehtib ainult purjetamisvõistluste ajal ning võistluseelsel ajal võistluspaigas kuni 7 päeva enne võistlusi. 

Aga hea küll- kas ikkagi saaks odavamalt? 

Täna on purjelauasport suurte ümberkorralduste lävel: “Üks tont käib ringi mööda maailma- foilitont! Kuna me täpselt ei tea, kas ja millal Foil hakkab purjelauaklassina prevaleerima, oleks täna väga keeruline planeerida eraldi võistlusi. Selge on see, et Foil on juba täna oluliselt vähendanud huvi muude rajasõidudistsipliinide vastu- näiteks oli SMS regatil vaid 2 Formula sõitjat. Sellises olukorras oleks EPLil majanduslikult keeruline iseseisvalt võistlusi korraldada. Ühepäevase võistluse korralduskulud on ligikaudu 800 Eurot, kahe osalejaga võistluse osalustasu peaks siis olema 400 eurot.

Kui Foili klass täna planeeritaval kujul realiseerub (ehk vaikse tuulega sõidetakse Foiliga rada, aga kõva tuulega slaalomit), võib juhtuda, et selline uus formaat on nii erinev jahtklubide võistluse formaadist, et tuleb hakata ise vastavaid võistlusi korraldama. See saab siiski aktuaalseks vaid juhul, kui on piisavalt osalejaid. Kahele-kolmele Foilisõitjale ei hakka EPL ilmselt kunagi tiitlivõistlusi korraldama.

Kui Foilst saab olümpiaklass, siis tuleb samamoodi kaaluda nende korraldamist koostöös EJLga- lähtuvalt eelnevalt öeldud kaalutlustest. 

EPL võiks ju Jahtklubide liidule võistlustega seotud litsentsid, kindlustused ja osavõtutasud  kinni maksta!

Oleks ebaeetiline need kulud kinni maksta teiste liikmete arvelt- EPLil on täna ligi 200 liiget, EJL regatil osaleb neist umbes 20  (SMS regatil eelmisel nädalavahetusel osales 18 sportlast kõigis purjelauaklassides kokku). Nende osalustasude katteks kuluks aastas 2400 eurot (umbes 15% eelarvest). 

EPL toetab rahaliselt nende võistluste korraldamist, mis pole EJL korraldada- Slaalomi sari (toetus korraldusele 1200 eurot/aastas), Fun sari (1000 eurot)- seda just selleks, et need võistlused toimuksid kvaliteetselt ja ei oleks osalejatele harjumuspärasest kallimad (umbes 30 eurot võistlus) 

Olümpiaklassi ja -ettevalmistusklassi sportlasi toetab EPL samuti, aga teiste instrumentidega. EPL toetab noortesporti varustuse toetusega ja rahvusvahelistel võistustel osalemisel ka perspektiivikamatele võistlejatele osalustasu kompenseerimisega. 2018 planeeritud kogukulu nendele tegevustele on umbes 5000 eurot, mis täna moodustab märkimisväärse osa EPL eelarvest. Seda on pea kaks korda rohkem, kui EPL liikmed maksavad liikmemaksu. Loodetavasti kannab EPL töö sponsorite ja toetajate leidmisel edaspidi veelgi rohkem vilja ja me saame  suurendada toetusi noortespordi arendamiseks.

Elus on ikka nii, et head asjad pole tasuta. Loodetavasti kompenseerib võistlustel saadav emotsioon tehtud kulutused. Ma ise olen küll selles suhtes kindlasti kõvasti plussis- vaatamata sellele, et olen aastaid lisaks enda kuludele ka ühe noorsportlase kulud kinni maksnud. 

Tegelikult sõltub kogu EPL strateegia sellest, mida EPL liikmed soovivad. Kui järgmisel aastal tehakse ettepanek, et EPL võiks tagada tasuta osalemise võistlustel kõigile huvilistele, siis on ka see võimalik. Lihtsalt tuleb oma soovid läbi mõelda, reklaamida, leida toetus liikmete hulgas, kate eelarvele jne. Igaastasel üldkoosolekul, kus kinnitatakse ka järgmise hooaja eelarve, on kõik sellised ettepanekud oodatud. Veelgi kindlam on oma soove, visioone jne. realiseerida EPL juhatuse liikmena. Ainus probleem sellisel juhul- ei saa enam küsida:"Miks EPL midagi ei tee?"

Suur veivipurjede test- milline on parim puri?

Paljud purjelaudurid on segaduses ega oska valida suure hulga eri tootjate purjede vahel. Milline on kõige parem puri? Sellisel puhul on mõistlik jälgida vastavate testide tulemusi. Sel talvel toimus Viimsis väikeste veivipurjede test. Testis osalesid Gaastra Manic, North Sails Ice ja Loftsails Purelip purjed. 

Tulemused:
Purjede pingerida maitse järgi:
1) North Sails Ice 3.7- korralik auk mastitaskus;
2) Gaastra Manic 4.7- pisut proovitud;
3) Loftsails Purelip 3,7, 4.0, 4,5 - ei pakkunud huvi.

Purjekottide pingerida:
1) Gaastra Manic 4.7-  söödud kõige suurem auk;
2) North Sails Ice 3.7-  eelmisest poole väiksem auk;
3) Loftsails Purelip 3,7, 4.0, 4,5 -ei pakkunud huvi.

Ilmselt nõustuvad kõik, et purjekoti omadused pole kuigi olulised, seega võitis testi pika puuga North Sails Ice. Loftsails jäi kõigis arvestustes konkurentsitult viimaseks.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et ka kivimaja betoonpõrandaga garaazi võivad talvel sattuda hiired. Järgmisel talvel panen neile korralikult süüa. Ja üldse on garaaz autodele, mitte purjede hoidmiseks.

Õnneks jäid ära slaalomi- ja Formulapurjede testid, kuigi vastav varustus olid testimiseks valmis pandud:)

Gruissan ja tramontane

Defiga on siis selleks aastaks ühelpool. Homme jõuame koju. Tuult jagus! Sel aastal osales võistlustel viis eestlast, kellest John Kaju saavutas väga hea 35. koha üldarvestuses (kokku osales 1133 võistlejat). Arvestades, et siinsed olud erinevad Eesti oludest kardinaalselt (maatuul tugevusega 12-20 meetrit, puhangud kuni 25, mis tõstab üles väga ebameeldiva ning harjumatu murdlainetuse ja kuna tuuletugevus on muutlik, siis on raske sobivat varustust valida), on see väga tubli saavutus. Ilmselt jäi ta soorituses ka varu, sest alles viimases sõidus, mis kahjuks katkestati, sai ta varustuse korralikult lendama. Ilmselt tasuks tal saadud kogemused tuleval aastal veelgi parema tulemusena realiseerida.

Minu enda Defi jäi sel korral lühemaks, kui plaanisin. Esimene sõit algas kehva stardiga, aga kuna varustuse valik õnnestus päris hästi, siis oli kiirus täitsa tore. Tagant tulemise suurim pluss seisneb asjaolus, et saab väga paljudest mööda sõita. Tuule kurss oli pisut liiga põhjast ja seelle tõttu oli tugev krüssukurss vasakul halsil. Kahjuks ei läinud ma mõlemal korral märki välja (päris hull, kui oled 10 km krüssanud ja märgist jääb vaid mõnikümmend meetrit puudu. Õigem oleks öelda, et märgist jäi puudu paar sentimeerit- uime). 388. koht oli arvestades neid vigu täiesti korralik.

Teises sõidus tekkis kokkupõrke vältimisel olukord, kus minuga vastaskursil paremal halsil (ja seega sõidueesõigusega) sõitja, üritas väga tugeva nurga all märgile krüssata, muutis järsult kurssi ja keeras mulle peale (mida ta ei oleks tohtinud teha, ilmselt aga juhtus see kogemata, võib-olla läks uim spinni vms.) ja kokkupõrke vältimiseks pidin järsult allatuult keerama. Sattusin vees hulpivate sõitjate vahele, sain küll kiiruse alla, aga siiski õnnestus ühele veealusele mastile pihta saada. Tulemuseks korralik katapult, väänasin ja põrutasin käe pisut ära ja sellega saidki minu jaoks Defi sõidud läbi. Õnneks midagi katki pole, vasak käsi ei ole päris valge inimese oma.

Üleüldse on sel aastal vasakutele kätele ebasoodne aasta. Toomas väänas samuti oma vasakut kätt nii hästi, et ei saanud võistlustest osa võtta. Andres Kask vigastas vasakut kätt ja -abaluud ning on juba kaks nädalat lapsehoidjana tegutsenud. Andrese kokkupõrge oli kõige imposantsem, Prantsusmaal on juba liikvel vanasõna: "Mieux porter le casque lorsque vous rencontrez Kaskque"

À toute à l'heure!

Defi Wind 2018 (Tuule väljakutse 2018)

Eelmisest Defi postitusest on möödas täpselt viis aastat! Ja rõõm on tõdeda, et siiski leidub häid asju, mis elus ei muutu. Kõik on täpselt samamoodi- sama elamiskoht rannal, sama majaperenaine, kes meile vaatide viisi koduveini pakub (vein on isegi parem, kui vanasti!), sama seltskond, sama võistlus, sama Tramontana. Paar aastat on Defi Wind surfivõistlus halbade ilmastikutingimuste tõttu ära jäänud- aga me oleme siin viimasel ajal kohal viibinud 2+ nädalat ja seega on igal aastal siiski korralikult sõita saanud. Mis oleks veel parem surfihooaja avapauk- kaks nädalat korralikku surfi ajal, kui Eestis veel vette minna ei tahaks.

Oleks tore, kui meiega liituks ka uusi ja nooremaid- vanadel olijatel ilmnevad füüsilise kulumise märgid ja on mõningaid kaotusi elavjõus. Nagu ütlevad Iisraeli klassikud: "The spirit indeed is willing, but the flesh is weak." Kes on huvitatud, uurige asja, võtke ühendust ja hakake plaane pidama. Juhul, kui on huvi soodsa eelarvega väga hea surfireisi vastu 2019 aasta maikuus.

Hetkel tundub, et võistlus sel aastal toimub sest prognoos on olemas. Minu jaoks 8. aasta järjestikku. Let's go!

http://www.windmag.com/defi-wind

Jõulusurf Laulasmaal 25.12.2015

Pühadetervitus kõigile surfaritele.


Minu esimene ainulaadne kogemus Eestis Detsembris purjelauaga sõita sai täna teoks.
Spot: Laulasmaa kodurand.
Juba kaks päeva tagasi kibelesin merele, kuna tuult piisavalt ja väljas hoolimata Detsembrist pea +9.
Täna sai siis kamad talvekorterist tagasi toodud ja ilm toetas suurepäraselt.


110L Manta, 6,6 Loftsails Oxygen. 13.00 läksin merele. ca 40 min. sõitu, siis kinnastes sõidust käed täitsa läbi. Tuul aina tugevnes ja merelt tagasi tulles oli päris korralik ülepurjestus. Lahes sõitis veel kolm laadurit ja trobikond lohetajaid Jõulusõitu tegemas.


Kadri tegi ka mõned pildid ja ühe klipi. Kuna veetase kõrge, siis õnnestus kaldale harjumatult lähedal ka kodurannas täiskiirusel lasta.


https://www.youtube.com/watch?v=LNZuFcfWKtQ

Rain EST188

Turkmeeniast tagasi

Kahjuks puudus ka viimasel päeval tuul kuigi isegi mingi prognoos oli olemas. Tänu prognoosile algas tänane päev eriti vara, kell 5.30 oli koosolek ja esimene start oli planeeritud juba 5.50. Seega siis ärkasime ööpimedas, rigamisega aga kiiret polnud, sest tuult lihtsalt polnud.

Paar korda aeti finaalsõidu mehed ja naised veele kuid see oli juba kaldalt vaadates täiesti lootusetu üritus. Allatuult sai tõepoolest sõita, aga võistlemiseks vajalikust +7 sõlmest jäi ikka omajagu puudu.

Asjade äravedu Ashabadi oligi organiseeritud veoautodega, seega tuli ülikiiresti pakkida. Annika sai vee pealt ära kell 10.20 ja juba 11 olid meil asjad koos (aasad maas, kämmid väljas, poomid lahti, purjed rullis).  Loodetavasti jõuavad asjad ka õigeks ajaks Ashabadi.

Meie lend on teisipäeva varahommikul. Annika proovis Turkmenibashi-Ashabad lennupileteid varemaks tõsta, aga lõpuks selgus, et ainus võimalus sinna varem jõuda on ikkagi vaid õhtuks. See oleks sobinud väga hästi, meie üllatuseks aga selgus, et Ashabadis kehtib alates kella 23st liikumikeeld ja nii otsustasime veel ka esmaspäeva Avazas veeta (kuigi ma ei tea mida me homme peaks peale hakkama, nüüd pole meil isegi surfiasju ja täna oli õues varjus +38 kraadi).

Pressi huvi on selle ürituse vastu meeletu, ka lõpetamisel sebisid ringi kümned kaameramehed paljudest telekanalitest, fotograafidest rääkimata. Jällegi olid kohal "pealtvaatajad" ja see mass tõepoolest mõjus päris võimsalt, lipud lehvisid ja puha. Meeste arvestuses ei saadudki lõpuks ühtegi täisringi lõpetatud ja 12 esimest said ühepalju punkte. Aga esikolmik tuli välja kuulutada sest autasud olid valmistatud ja pressile tuli mingi arusaadav tulemus siiski saata.  Lõpuks siis tehti selline otsus, et  etapi esikolmik hüüti välja vastavalt jooksva aasta edetabelile.  Ega see neile muidugi ei meeldinud, kes esikolmikusse ei mahtunud.

Mida siis kokkuvõtteks öelda. Päris põnev seiklus kohta, kuhu vabatahtlikult ei satuks. Oli kuulda, et korraldajad on ka edaspidi huvitatud siin, Avazas slaalomit korraldama. Ja kui muid sponsoreid ei leita, siis suure tõenäosusega etapp siin ka tuleb. Kahjuks ei olnud sellel aastal siin väga palju tuult, selle nädala peale võiks isegi öelda, et Tallinn on suvel tihti tuulisem, Pärnust rääkimata. Samas pole see koht päris juhuslikult valitud- oli jutuks, et Dunkerbeck on seda kohta paar aastat tagasi testimas käinud ja siis oli tuult olnud. Igal juhul segane seis.

Ja ilmselt võis Dunkerbeckil sel korral õigus olla ka selles, et nii naiste kui meeste esimese sõidu ajal oli tuul  kohati ilmselt alla tuuleminimumi. Dunkerbeck sai sel korral sõita täpselt ühe märgivahe- sest ta tuli stardist joonelt otse kaldale, et sõidu katkestamist nõuda, aga kuna ei püsinud klissis kuni kaldani, siis selleks ajaks kui ta kohale jõudis, oli sõit juba peetud. Aga mis siin ikka kurta, sest ka sel korral kehtis seaduspära- kui pole tuult siis on probleemid. Loodetavasti on järgmised etapid tuulisemad ja lõpptulemus kajastab objektiivsemalt  jõudude tegelikku vahekorda.

Lõpetuseks ka uudiseid uutest suundadest purjelaudade arenduses. Pildil on Starboardi uus kontseptlaud, mida on ülimugav transportida sest see koosneb kolmest  lahtivõetavast sektsioonist. Selline laud lahtivõetult peaks mõõtude järgi mahtuma ka lennuki käsipagasisse. Õige pea on oodata ka uut kokkuvolditavat purje, mis on komplektis neljast osast koosneva, nupust avaneva teleskoopmastiga. Selline komplekt kokkupakitult ei võta rohkem ruumi kui keskmist mõõtu matkatelk. Täpsem info maaletoojalt.

Täitsa plekkis!

Tuult pole juba kolmandat päeva, täna oli hommik eriti nukker- täielik plekk. Ja vist ei tule ka midagi. Homme hommikuks lubatakse küll tuult, aga see on valest suunast- otse maalt, mis tähendab ilmselt tuult liivaga. Aga kuna seis on päris hapu (mehed pole veel tulemust kirja saanud) siis planeeritakse homne start kell 5 hommikul.

Kahjuks vist ei saa ka homme väga pikalt ka sõita, sest on tekkinud logistiline probleem- kuidas saada kõikide varustus ühe lennukiga Ashabadi- sest kõik lahkuvad vahetult peale võistlust. Korraldaja lahendus on viia asjad Ashabadi veoautodega, aga see pidi olema 14 tunnine sõit. Ja kuna lennukid Ashabadist Istanbuli väljuvad hommikul alates kella kuuest, siis peavad varustuse autod startima hiljemalt keskpäeval.

Kohalik spordikeskus on tegelenud vaid aasta ja seetõttu ei oska keegi väga täpselt öelda, kas mingit tuult võiks praeguse prognoosi pealt tull või mitte. Nagu kohalikud ütlevad "everything  is possible in Turkmenistan". Osa kohalikest lubavad  tuult ka tänaseks.

Viie päeva jooksul on ainus päevategevus tõmmata hommikul kõige suurem puri peale ja õhtul jälle maha lasta. Internet on läbi loetud, õues ei saa olla sest on meeletult palav. Täna tegime wakeboardi sessiooni, aga ikka sama jama- palav!  Ainus eesmärk on veel jäänud- osta kusagilt presidendi pildiga T-särke.

Surfist pole väga midagi kirjutada. 129 ja 8.6 komplekti jaoks on uim veidi vale- 44ZSL- 2011 aasta mudel on vist jäigem kui praegused ja sellelt koorub ka lakki. Kõva tuulega ja soolases vees töötab enam-vähem, aga siin, vaikse tuulega ei taha väga lendama hakata.

Salam Alaikum

PWA AVAMINE

Tänane päev algas veelgi paremini, kui olin oodanud. Juba pisut peale kuut hommikul koputati väga nõudlikult uksele, koridoris karjuti türgi keeles (vist?). Tundus juba, et on käimas suur politseioperatsioon, aga see oli hoopis korraldajatepoolne mure meie, õhtumaa laiskade osas, et me mingil juhul sisse ei magaks ja ikka õigel ajal (7.30, ööbimiskohast 5 minutit jalutada) kohal oleksime. Kõik olid ülivihased,  aga mulle see sobis, väga põnev. Allpool siis mõned fotod sellest suurepärasest päevast.

Armu ei antud kellelegi, PWA teletiim eesotsas John Carteriga kell 6.30 transporti ootamas

Teele jäävad kümnete kaupa villad, kus keegi ei ela

Liivaskulptorid on andnud endast parima, kui õigelt poolt vaadata, siis on OK, aga tagant on ikka nagu hunnik s..a

Türgi tüdrukud juba rigavad, kuigi ma oma arvates kiiresti kohale jõudsin. Aga ju nad teavad kohalikke tavasid kõige paremini. Ühtegi vana maailma esindajat kohal pole. Teisena saabusid jaapanlannad.

Vaatamata varasele kellaajale harjutasid veesuusatajad kolmest sünkroonhüpet, ilmselt oleks harjutama jäänudki, kui president poleks kohale tulnud.

Kõikjal on väljas pisut hirmuäratavad sildid, selle kohta, mis saab siis, kui keegi mõne reegli vastu eksib- kohati väga huvitavas inglise keeles. Kuna siin ühtegi välismaalast ei käi siis jääb pisut arusaamatuks, kellele need sildid on mõeldud. Äkki on nii lihtsalt popim?

 Lõpuks saabusid kohale ka pealtvaatajad,

 Ja lipukandjad,

samal ajal kui luuad ja rehad veel viimaseid liivariismeid kokku kraapisid.

Hommikul olid kohal ka lendavad delfiinid, kes tegelikult osutusid  Kandast kohale toodud flyboard kuttideks- need, kes jeti taga londi otsas hõljuvad. Need olid muidugi oluliselt osavamad kui meie Pirita asjaarmastajad, tegid kahekordseid saltosid jne- eks neil olid ka oluliselt pikemad londid:)

Vabatahtlikud küll, aga toidukonkurents oli kõva, et saanudki löögile.

Kuna on tegemist ikkagi presidendi  vastuvõtuga, siis meedia huvi (osaliselt siiski kohustuslik) on meeletu, ma kujutan ette, et seda sündmust oli üles võtmas umbes 30 kaamerameest, kes kõiki heledama nahavärviga inimesi taga ajasid ja intervjuud nõudsid. 

Lavakujunduse keskne element ei kustunud kordagi- oleks võinud ka plakati tellida, oleks oluliselt odavam olnud. 

Presidendiga kohtumise libedaks sujumiseks oli vaja ikkagi veel üks koosolek korraldada, kus kõik veelkord üle räägiti- kus keegi seisab ja mida teeb. Seista tuleb rohelisel vaibal, presidendi jaoks on selle keskele veel eraldi rada tõmmatud teist värvi vaibaga. Sellele soovitati soojalt mitte astuda- turvatsoon- kusagil on püssimehed, kes seda jälgivad,

Jimmy Diaz, sõitjate esindaja teab täpselt kuidas asjad käivad. Ta teab isegi seda, kuidas tuleb presidenti tervitada- ulatada talle mõlemad käed ja pisut kummarduda. 

 Avamisel on väljas kõikide osalejate rahvuslipud ja sildid. Annika saatjaga (Tal oli täpselt  selline nägu nagu Karmol Hiiusurfi laagris kaks aastat tagasi- isegi peakate on samast mütsiliste sugukonnast:)

Kui lõpuks oli käes aeg presidendi ees sõita, siis muidugi tuult polnud. Samas suurem osa sõitjatest läksid ikkagi peale ja tiksusid, tiksusid. Lohed igatahes õhus ei püsinud, aga Itaaliast eksporditud lohemehed seda asja südamesse ei võtnud. Need on väga lahedad kujud, paistavad kaugelt silma. Kohalikel on nendega pidevalt tegemist sest nad käivad seal kus ei tohi siis kui ei tohi ja teevad seda mida ei lubata. Näiteks suitsetavad igal pool. Siin on aga avalikus kohas suitsetamine keelatud. Kohalikud peavad sellest rangelt kinni (suitsetamiseks lähevad siseruumidesse, mida ei loeta avalikuks kohaks, näiteks restoranid jne), aga itaallastel on ükskõik.  Kuna see on kinnine kuurort, siis ei viitsita sellega võidelda, aga väljaspool pidi avalikus kohas suitsetamise eest olema umbes korralik trahv.

Lõpuks selgus, et lendavate delfiinide etteaste tunnistati kõige paremaks, purjelauasõit ei tundunud väga põnev.

President on lahkunud ja ka Rossi tervis on oluliselt paremaks läinud. Kaua sa ikka jõuad tühja kõhtu kannatada :)

Võistlustel osalevad ka kaks kohalikku sõitjat, varustus on neil limiteeritud ühe laua ja ühe purjega mis pärit kohalikust rendist ja on kõige tavalisem freeride varustus. Aga ega asjad ei sõida ja numbri aitasid ka PWA sõbrad mustast teibist peale kleepida. Eile sõitsid nad veel svertidega laudadel, aga alguses ongi areng kiirem:)

Õhtul toimus vägev kontsert, esitati kohalikke hitte, sekke rahvatantsu ja mida iganes veel. Üks eurolaul järgnes teisele (ikka sellised, mis Balkani riikidelt saaks 12 punkti ja milliste tegemisest Sven Lõhmus ainult unistab). Lood tulid fono pealt, aga kõik esinesid siiski väga veenvalt, keelpilliorkester tõmbas viiuleid iga laulu taustaks, vahet polnud, kas selles loos viiuleid kasutati või mitte. 

 Ühesõnaga, kõik oli väga tore, sellist nalja poleks osanud oodata, paremat sünnipäeva poleks küll suutnud ette kujutada. Igal maal on oma kombed ja pole minu asi neid arvustada. Tegelikult on siin kuurortis väga tore, teenindus on eeskujulik ja toidud on ka väga head. Kõik kohalikud, kellega olen kokku puutunud on heatujulised ja väga viisakad, loodetavasti on ka ülejäänud Turkmeenia inimeste elu selline, et tuju püsib hea.  Võib olla tahaksin siia isegi tagasi tulla.

Lõpetuseks ka mõned näited esitatud programmist. Umbes siis sellised lugusid esitati, publikuks 100% ainult naised (hotellide töötajad):

Kohalik  Turkmeenia spordimeeste laul, mida esitasid kaks dressides kutti, väga lahe:

Ja üks eriti kurb lauluke, mida lisaks lauljale käis ette kandmas ka vilemees. Kepil, mida ta suus hoidis, polnud ühtegi auku, ilmselt läks kiireks:)

ERGAV KÕRBEPÄIKE

Annika palus mind endale appi PWA Turkmeenia etapile. Mõeldud-tehtud, mõtlesin, et aitan tal siis purjesid rigada ja samal ajal vaatan head showd. Praegu tundub, et olen saamas ise osaks selles suures shows,  mis siin Karakumi kõrbes, Kaspia mere ääres lahti läheb.

Võistlus toimub siin esimest korda, Yelkeni jahtklubis. Kohas kus Turkmeenia president näpuga näitas, et siia saagu sadam, ja nüüd ongi nafta- ja gaasirahade toel ja kinnisvarafirma korraldusel siia keset kõrbe kerkinud mitmest hotellist ja sadamast ning veespordikeskuset koosnev kuurort. Sajad töölised siluvad liiva, rullivad lahti vaipu, värvivad asfalti ja teevad liivaskulptuure- juba teist korda, sest tänane liivatorm viis eelmised minema. Pealtvaatajad puuduvad, sest kuurortis suvitajaid pole- kes see ikka siia, Karakumi kõrbe, liivatormi sisse, keset kõige soojemat aega (eile oli varjus +34) omast tahtest tulla tahaks. Selle eest hoolitsevad "vabatahtlikud"- tudengid, kes siia varakult kohale on toodud, et õigeaegselt kätte saada juhised sobivaks käitumiseks. Juhuslikult jäin kuulama neile peetud venekeelset loengut sellest kuidas siin, maailma parimas veespordikeskuses on kõik tehtud pealiku viljastavate näpunäidete järgi. Homme on siis see suurpäev kui Ta Ise kohale saabub.

Kuidas siis mina selle kõigega seotud olen. Nimelt on siin kõik kohaletulnud akrediteeritud kategooriatesse, korraldajaile vist tundus, et ka mulle sobib kõige paremini windsurfer (caddy või lapsevanema kategooria puudub). Ja nii peaksin ka mina homme kell 7.30 minema instruktaazhile, seljas korraldajate antud T-särk, kui selgub, mis kell pealik täpselt kohale jõuab. Nimelt peab Ta avamisel kõne ja siis suure spordisõbrana vestleb surfaritega - kusjuures surfarid peavad seisma rivistatult- kõige ees maailmameistrid ja siis kõik ülejäänud vastavalt teenetele ja saavutustele riburadapidi järgi. Kohe peale seda peaks surfarid siis tormama vette ja presidendi ees umbes poole tunni jagu meelehetlikult sõitma. Koos lohesurfarite, optimistide, jetimeeste ja lendavate delfiinidega jne. See kõik kõlab lausa uskumatult- aga ma olen tegelikult väga sarnases kohas umbes kakskümmend viis aasta tagasi olnud-peaaegu kaks aastat. Ja nii on see paberile kirjutatud ja just nii seda ka täna presenteeriti. Ma ei kujuta ette, kas tõepoolest on üks PWA etapp sellist hinda väärt. Tundub, et selles kahtlevad ka paljud teised - Rossil juba kõht valutas ja sakslased uurisid PWA reeglitest, kui suur on trahv, kui kohale mitte ilmuda (võistluste ajal on kohustuslik viibida võistlusalas ja selle reegli rikkumine on täpselt hinnastatud). Ootan huviga!

Selle show maksab kinni kinnisvarafirma oma rahadest, heast tahtest  ja suurest armastusest spordi vastu. Kõlab uskumatult, ja eks igaüks ise võib ette kujutada, kuidas korralduskulud tagasi tulevad  (eriti need kes mäletavad nõuka aega, kes ei mäleta võivad Villu Reiljanilt küsida). Ei usukski kui ei teaks ühte teist üritust, mida peaaegu tasuta on korraldatud kuni viimase ajani.

Kas Awazast saab ka hea sõidukoht- raske öelda esimese kahe päeva põhjal. Kõrbest tulev maatuuleke saab rannal kõva võimenduse. Esimesel päeval oli tuul päris tugev side-off ja keerutas ning pagitas 0-15m, täna oli eriti kõva ja otse maalt- koos liivatormiga, kus nähtavus oli umbes 40 meetrit. Olud olid nii ekstreemsed, et merele keegi ei läinud. Võistluste ajaks on ennustus väga kehv, tuul keerutab 360 kraadi ja puhub enamasti hommikuti. Juba räägiti, et kirprite koosolekud tulevad vist hommikul kell 6.  

Loodetavasti läheb postitus läbi. Bloggeri vaatamine on kinni pandud, aga saan üles laadida. Samuti  on suletud Facebook ja muud ohtlikumad internetilehed. Vot nii käib meil siin elu keset Karakumi kõrbe!

RED BULL EGEUSE KROSS II

Nagu karta oligi, siis tänane tuul oli päris lahja ja suurepärane plaan sõita kogu rada läbi, kukkus läbi. Stardist said esimesed suurte asjadega glissides minema, minu komplektile oli see tuul kõvasti alla vajalikku. Jõudsin tiksudes kolmanda väravani (umbes 4 km allatuult) Alacati lahest välja, siis lõppes tuul päris ära. Kõik lohed kukkusid alla ja ka purjelauad ei püsinud enam püsti, sest tuul puhus täiesti etteaimamatult kõikidest suundadest vaheldumisi ja see tekitas sellise tsopi nagu on Pirita muuli ees tugeva tuulega. Merelt nimelt tuli laine lahte sisse ja samas, kuna lahes puhus tuul teiselt poolt, siis lahest tuli sellele vastu ka päris hea laine.  Seisin, tuikusin ja kukkusin siis veel umbes pool tundi selles jamas lootuses, et ikkagi tuul tõuseb, aga ei midagi. Ühel hetkel, kui tuul pöördus 180 kraadi ja mul avanes võimalus taganttuulega  koju saada, siis otsustasin tagasi minema hakata. Alguses oligi väga hea. Aga ühel hetkel jõudsin kahe tuule kohtumispaika, kus tuul jällegi täiesti meelevaldselt suunda muutis. Täiesti ajuvaba oli see, et ma tulin merelt taganttuulega, minust umbes 100m allpool (üleval?) glissas keegi 180 kraadi teisest suunast puhuva tuulega. Lõpuks jõudsin siis ka tuuletsooni ja siis sain juba väga lõbusalt täisglissis koju.  Kokku olin merel 3.5 tundi, linnulennult läbisin siis selle ajaga umbes 8 km.

Nii et siis mitte väga õnnestunud katse. Enda lohutuseks võin vaid öelda, et pika distantsi läbisid ainult kaks purjelaudurit ja üks lohemees, nad lihtsalt jõudsid enne tuulejama algust juba sellest kohast mööda. Ja Dunkerbeck, kes stardist uhkelt esimeste seas minema glissis, keeras juba teisest märgist tagasi.

RED BULL EGEUSE KROSS

Täna sattusin täiesti juhuslikult võistlusele, mille nimi kõlab uhkelt- Egeuse kross. Ja mis on siis PWA Alacati etapi satelliitvõistlus. Tegelikult muidugi üle Egeuse mere ei sõideta, distants on linnulennult "ainult" 32 km pikk, aga kuna tuleb sõita slalli asjadega ja üks ots kõvasti vastu tuult, siis võib olla päris keeruline.

See on siis umbes kohalik Aegna maraton, loomulikult on siin tegemist ikkagi kõva tuule kohaga ja igasugused svertlauad ja Formulad ei ole lubatud. Registreerunuid on üle 150, tõenäoliselt on homme rajal oluliset vähem inimesi, sest kohalikel pole nii vaikse prognoosi jaoks sobilikke asju.

Olen siin Türgis, Alacatis juba teist nädalat, peaaegu iga päev olen teinud  merel mõned otsad. Alacati on selles suhtes uskumatu koht, et vaatamata tuuleprognoosi täielikule puudumisele puhub siin ikkagi iga päev. Kuigi jah, ega tuule tugevus väga kiita pole- vahemikus 4-8 meetrit- just paras (kohati) kõige suurematele asjadele, mis kaasas- 129 Manta ja 8.6 Vapor. Pole just kõige lõbusamad tingimused (slalliks),  aga kui paremat pole, käivad needki.


Üksi (Annika ei jõudnud PWA ajal  peale võistluspäeva merele tulla) selliste tingimustega merd triikida on muidugi üli-igav. Nii igav, et kohati tekib tunne, et surf (vähemalt slalliasjadega) polegi väga lõbus. Ja nii ongi tegelikult, kui üksi sõita. Tänane võistlussõit tõi õnneks tuju tagasi. Hoopis teine tunne on koos teistega kõrvuti pingutada.

Süsteem on siin selline, et pikale, 32 km distantsile lubatakse ainult 13 meest ja 7 naist (PWAast saavad sinna automaatselt 8 asetatud staari, kes ei pidanud täna kvalifikatsioone sõitma ja lisaks siis veel lisaks 5 sõitjat kahest kvalifikatsioonist, naistel on eelasetatud sõitjaid 6 ja lisaks siis tuleb üks kvalifikatsioonist). Ülejäänud mass sõidab 10 kilomeetrilist  distantsi.

Kvalifikatsioonisõiduks oli tunnislaalom, kusjuures turvalisuse tagamiseks  tuli vasakul halsil märki võtta pautides, paremaga tuli halssida- selline vorst siis. Kogu punt oli jaotatud neljaks, kaks lohe- ja kaks purjesurfarite kvalifikatsiooni. Õnneks saime korraldajatega ära rääkida selle, et me Annikaga ei sõidaks ühes sõidus et ma saaks ka kõige suuremate asjadega sõita (millegipärast pidi Annika ikkagi kvalifikatsiooni sõitma, kuigi alguses oli jutt, et kõik PWA sõitjad on automaatselt pikal sõidul, aga kuna tal olid tänaseks väga sobivad asjad, siis tundus tema edasisaamine nii kindel, et ta isegi ei viitsinud vaidlema minna).

Igal juhul Annikal polnud edasisaamisega mingeid probleeme.

Vahetult enne minu sõidu algust tõstis kõvasti tuult ja paar minutit enne (kalda)starti vahetasin uime väiksema (44) vastu. Ja alguseks oligi see väga õige otsus. Super hea kiirus, kõik lendas. Kuna osad võistlejad,  vist kogemata, ei võtnud kõige esimest märki, siis olin teises märgis, kus pidi pautima, umbes neljas. Aga kuna siin keegi race asjadega kiiresti pautida ei oska, siis sain märgist esimesena minema. Ja umbes poole tunni jooksul sõitsin teistelt eest ära.  Lõpuks olin ees kahe märgi vahe jagu (2km). Siis langes tuul oluliselt ja järjest rohkem oli tiksumise kohti. Ja enne lõppu seisin lausa terve märgivahe. Lõpuks saidki kaks kohalikku kirpu mu ikkagi kätte, aga jäin siiski kolmandaks. Homme saan siis minna pikale otsale. Koos Dunkerbeki, Alleni, Diethelmiga ja veel mõned PWAst. Vaevalt et mul veel elus õnnestub selliste meestega samasse sõitu kvalifitseeruda- slaalomis kindlasti mitte (kuigi ma muidugi nendega ju päriselt ikkagi võidu ei sõitnud).


Samas on see edasisaamine muidugi kahe otsaga asi. Homme nimelt pean kasutama oluliselt väiksemat komplekti- 113, z41 ja 7.9. Loodetavasti jään ellu (täna tekkis janu juba umbes 10 minuti sõidu järel) ja  jõuan ka lennuki väljumise ajaks Kreekast tagasi.

Väljakutse tuul 2013

Linnaosa Ayguades, Les South Seas (basseiniga) asub otse rannas, vahel kuurordid Narbonne-Plage ja Gruissan. Siin vesi, rannad ja loodus on kõikjal. Selles vaikne, ideaalne lastele, siis tunnen puhkusel.

See sõbralik, hästi möbleeritud korter  asub elukoha vaatega Püreneed. Suur päikeseline rõdu. Vastas asuv järv, peatuvad mis on sageli Flamingolased asub jalamil Rocky metsamaa - massiivne plaksutama. Gruissan koht, tüüpiline kaluriküla vana et wrapid tihedalt ümber varemed Barbarousse "Tour. Ka ilus sadam on olemas. See ala on ainulaadne ja pakub külastajatele unikaalset maastikku, kus haruldasi taimi ja ürte. Pärast vana Gruissan mitmed suured jahid ja jahisadamad. Siin, purjetamine ekskursioone ja süvamere kalapüük on olemas. Lapsed park piraat, ümmargune kaardi ja ratsakool on lähedal pakutakse. Ajal jalutuskäigu piki sadam pakub palju vaba aja ja lõõgastuda. Näiteks klaas veini või maitsev eine maitsev mereannid valdkonnas. Uus! piscine.

Väike kaubanduskeskus, sul võib olla kõik esimese vajalikkust tooteid kohapeal. Mitmed restoranid on avatud, mõned aastaringselt.

Paljud tegevused teile kättesaadavaks umbes naabrivalve Ayguades nagu kaks ranches jaoks ratsutamine, karting ja quad, jet ski rentimine, Piljard AUQUAJET, Minigolf, purjelauasõit koolis, purjesport ...

Ekskursioonid: Avasta vana küla Gruissan circulade südames Languedoc. Surrounded by põõsastikud, männimetsa ja viinamarjaistandused, Gruissan pakub miili kaugusel liivarand ja suvise varjutab tuul põhja. Asub Narbonne, jalamile Clape ja mööda Vahemerd, Gruissan tervitab teid oma mitmed restoranid, kohvikud, poed müüvad kohalikke tooteid ja käsitööd ümber jahisadam koos paljude vee tegevust.

Defi Wind 2013

Ka sel aastal on meil kavas järjekordselt osaleda legendaarsel surfifestivalil" Defi wind", mis sel aastal toimub 9-12 mail. Teadmiseks neile, kes asjast pole kuulnud- tegemist on Lõuna Prantsusmaal Gruissanis peetava pikamaa slaalomiga.

Meie plaan on kohale jõuada nädala võrra varem, et nautida sooja kevadilma ja ideaalselt siledat vett ning valmistuda võistlusteks. Varustus liigub Prantsusmaale mööda maad alates 28. aprillist ja  hakkab tagasi liikuma vahetult peale võistlust- 12 mail.

Meie surfiseiklusega on võimalik ühineda kuni märtsi lõpuni, kui saabub elamise broneerimise kuupäev. Hetkel on vabad veel paar kohta, huvilistel info saamiseks ja koha broneerimiseks saata email andres.valkna@ttu.ee. Põhimõtteliselt saab ise valida kohalviibimise aja vahemikus 30 aprill- 12 mai.

Infot ürituse kohta
Ürituse kodulehekülg ja Facebook

Rajasõit ei ole naljaasi!

Lõpuks üks asjalik purjetamiskommentaar- lõpuni vaatamine on kohustuslik! 

J. Kaldoja nimelise Tallinna Patarei suusakooli esimese lume treening

Lund on siin Viimsi ja Pirita kandis nii palju tulnud, et otsustasime siis sel aastal juba oktoobris esimesed suusakilomeetrid läbida. Täitsa uskumatu, aga kogu Pirita suur ring oli täitsa rahuldavalt sõidetav. Muidugi oli kohati ka pidamine päris hea, st liiv ja muld oma tuntud headuses. Veel andsid hea pidamise pärnalehed, samas aga kase- ja vahtralehed ei seganud üldse. Alustuseks siis umbes 10 km matkatempos.

Samas, tundub, et surfihooaeg pole veel läbi, juba järgmiseks nädalavahetuseks lubatakse taas kollaste tärnidega kõva lõunakagu tuult. Ehk siis Väike väin.

Alacati surf

Alacati slall on siis selleks korraks selja taga. Oli väga huvitav nädal, sain oma silmaga näha ja käega katsuda pea kõiki surfikuulsusi. Üldiselt on nad kõik väga sõbralikud tüübid (k.a. kõige kõvemad, Dunkerbeck, Albeau, jne.),  jagavad meelsasti infot varustuse ja tuuningu kohta, kui küsida. Kui küsisin kõrvaltelgi Lise Vidalilt, mis uimega ta peale läheb, näitas ta selle ette ja lisaks tõi välja ka veel kõik teised uimed, mida ta kasutab.

Kuidas siis läks? Võiks öelda, et tegelikult päris normaalselt. Kokkuvõttes 19. koht, PWA uustulnukate hulgas teine. Annika sai edasi kolmest ringist, parim koht 12. Kiirus on täitsa olemas, stardid on OK. Mitmes sõidus oli esimeses märgis esimene (kiirus on OK, kui suudad kolmandas märgis Karin Jaggiga kokku põrgata).  Ja halsid, mis on tegelikult probleemiks, läksid paremaks. Eriti hea oli viimase ringi eelsõit, kus Annika oli esimses märgis esimene ja sõitis pundis kogu sõidu. Halssimisega tuleb muidugi tegeleda, tuleb olla oluliselt agressiivsem ja teha see võimalikult märgi alla, et saaks puhtasse tuulde ja teistele peale. Eks sellega ta palju kohti ka kaotas. Halsis sissekäimist ei saa muidugi lubada, kui on soov eelsõidust edasi saada.

Alacati on super surfikoht. Siia on lihtne saada (Tallinn-Riia-Istanbul-Izmir lend kestab koos ümberistumistega 7 tundi, hind 350 EUR. Turkish Air lendab umbes sama hinnaga Riiast, sinna saab mõistliku hinnaga ka varustuse kaasa anda). Siin on mugav ja suhteliselt odav elada (Carc Pansyon, kus elame, maksab 32 EUR/öö, breakfast included. Alacatis ja Cesmes on veelgi odavam, aga siis on vaja rentida auto), sõidukoht on slalliks ülisobiv ja tuul on vähemalt praegu nädal aega järjest puhunud. Lähedal asuvad Alacati (3km) ja Cesme (12km), eriti viimases on vägev ööelu. Tuuletutel päevadel võib tutvuda vana-Kreeka kultuurimälestistega (Trooja jne...)  Seega soovitaks soojalt slallihuvilistele, freestyle huvilistele ja eriti algajatele, sest siin on sile vesi, hea tuul, jalad ulatuvad põhja ja rendikohti on piisavalt, kust kindlasti leiab sobiliku varustuse. Lugesin kokku, siin on vähemalt üheksa varustuse rendikohta, lisaks veel mitu tükki üle lahe teisel kaldal, hinnad saab teada internetist. Alacati ruulib!

         Alacati surf point

         Bubi surfirent

         Redline

         Myga surf center

        Alacati surf paradise center

         Club Mistral

         Active surfikeskus

         Bora Kozanoglu surfikeskus

         Surf & Action Center (Harry Nassi moodi asi)