RED BULL EGEUSE KROSS

Täna sattusin täiesti juhuslikult võistlusele, mille nimi kõlab uhkelt- Egeuse kross. Ja mis on siis PWA Alacati etapi satelliitvõistlus. Tegelikult muidugi üle Egeuse mere ei sõideta, distants on linnulennult "ainult" 32 km pikk, aga kuna tuleb sõita slalli asjadega ja üks ots kõvasti vastu tuult, siis võib olla päris keeruline.

See on siis umbes kohalik Aegna maraton, loomulikult on siin tegemist ikkagi kõva tuule kohaga ja igasugused svertlauad ja Formulad ei ole lubatud. Registreerunuid on üle 150, tõenäoliselt on homme rajal oluliset vähem inimesi, sest kohalikel pole nii vaikse prognoosi jaoks sobilikke asju.

Olen siin Türgis, Alacatis juba teist nädalat, peaaegu iga päev olen teinud  merel mõned otsad. Alacati on selles suhtes uskumatu koht, et vaatamata tuuleprognoosi täielikule puudumisele puhub siin ikkagi iga päev. Kuigi jah, ega tuule tugevus väga kiita pole- vahemikus 4-8 meetrit- just paras (kohati) kõige suurematele asjadele, mis kaasas- 129 Manta ja 8.6 Vapor. Pole just kõige lõbusamad tingimused (slalliks),  aga kui paremat pole, käivad needki.


Üksi (Annika ei jõudnud PWA ajal  peale võistluspäeva merele tulla) selliste tingimustega merd triikida on muidugi üli-igav. Nii igav, et kohati tekib tunne, et surf (vähemalt slalliasjadega) polegi väga lõbus. Ja nii ongi tegelikult, kui üksi sõita. Tänane võistlussõit tõi õnneks tuju tagasi. Hoopis teine tunne on koos teistega kõrvuti pingutada.

Süsteem on siin selline, et pikale, 32 km distantsile lubatakse ainult 13 meest ja 7 naist (PWAast saavad sinna automaatselt 8 asetatud staari, kes ei pidanud täna kvalifikatsioone sõitma ja lisaks siis veel lisaks 5 sõitjat kahest kvalifikatsioonist, naistel on eelasetatud sõitjaid 6 ja lisaks siis tuleb üks kvalifikatsioonist). Ülejäänud mass sõidab 10 kilomeetrilist  distantsi.

Kvalifikatsioonisõiduks oli tunnislaalom, kusjuures turvalisuse tagamiseks  tuli vasakul halsil märki võtta pautides, paremaga tuli halssida- selline vorst siis. Kogu punt oli jaotatud neljaks, kaks lohe- ja kaks purjesurfarite kvalifikatsiooni. Õnneks saime korraldajatega ära rääkida selle, et me Annikaga ei sõidaks ühes sõidus et ma saaks ka kõige suuremate asjadega sõita (millegipärast pidi Annika ikkagi kvalifikatsiooni sõitma, kuigi alguses oli jutt, et kõik PWA sõitjad on automaatselt pikal sõidul, aga kuna tal olid tänaseks väga sobivad asjad, siis tundus tema edasisaamine nii kindel, et ta isegi ei viitsinud vaidlema minna).

Igal juhul Annikal polnud edasisaamisega mingeid probleeme.

Vahetult enne minu sõidu algust tõstis kõvasti tuult ja paar minutit enne (kalda)starti vahetasin uime väiksema (44) vastu. Ja alguseks oligi see väga õige otsus. Super hea kiirus, kõik lendas. Kuna osad võistlejad,  vist kogemata, ei võtnud kõige esimest märki, siis olin teises märgis, kus pidi pautima, umbes neljas. Aga kuna siin keegi race asjadega kiiresti pautida ei oska, siis sain märgist esimesena minema. Ja umbes poole tunni jooksul sõitsin teistelt eest ära.  Lõpuks olin ees kahe märgi vahe jagu (2km). Siis langes tuul oluliselt ja järjest rohkem oli tiksumise kohti. Ja enne lõppu seisin lausa terve märgivahe. Lõpuks saidki kaks kohalikku kirpu mu ikkagi kätte, aga jäin siiski kolmandaks. Homme saan siis minna pikale otsale. Koos Dunkerbeki, Alleni, Diethelmiga ja veel mõned PWAst. Vaevalt et mul veel elus õnnestub selliste meestega samasse sõitu kvalifitseeruda- slaalomis kindlasti mitte (kuigi ma muidugi nendega ju päriselt ikkagi võidu ei sõitnud).


Samas on see edasisaamine muidugi kahe otsaga asi. Homme nimelt pean kasutama oluliselt väiksemat komplekti- 113, z41 ja 7.9. Loodetavasti jään ellu (täna tekkis janu juba umbes 10 minuti sõidu järel) ja  jõuan ka lennuki väljumise ajaks Kreekast tagasi.