PWA AVAMINE

Tänane päev algas veelgi paremini, kui olin oodanud. Juba pisut peale kuut hommikul koputati väga nõudlikult uksele, koridoris karjuti türgi keeles (vist?). Tundus juba, et on käimas suur politseioperatsioon, aga see oli hoopis korraldajatepoolne mure meie, õhtumaa laiskade osas, et me mingil juhul sisse ei magaks ja ikka õigel ajal (7.30, ööbimiskohast 5 minutit jalutada) kohal oleksime. Kõik olid ülivihased,  aga mulle see sobis, väga põnev. Allpool siis mõned fotod sellest suurepärasest päevast.

Armu ei antud kellelegi, PWA teletiim eesotsas John Carteriga kell 6.30 transporti ootamas

Teele jäävad kümnete kaupa villad, kus keegi ei ela

Liivaskulptorid on andnud endast parima, kui õigelt poolt vaadata, siis on OK, aga tagant on ikka nagu hunnik s..a

Türgi tüdrukud juba rigavad, kuigi ma oma arvates kiiresti kohale jõudsin. Aga ju nad teavad kohalikke tavasid kõige paremini. Ühtegi vana maailma esindajat kohal pole. Teisena saabusid jaapanlannad.

Vaatamata varasele kellaajale harjutasid veesuusatajad kolmest sünkroonhüpet, ilmselt oleks harjutama jäänudki, kui president poleks kohale tulnud.

Kõikjal on väljas pisut hirmuäratavad sildid, selle kohta, mis saab siis, kui keegi mõne reegli vastu eksib- kohati väga huvitavas inglise keeles. Kuna siin ühtegi välismaalast ei käi siis jääb pisut arusaamatuks, kellele need sildid on mõeldud. Äkki on nii lihtsalt popim?

 Lõpuks saabusid kohale ka pealtvaatajad,

 Ja lipukandjad,

samal ajal kui luuad ja rehad veel viimaseid liivariismeid kokku kraapisid.

Hommikul olid kohal ka lendavad delfiinid, kes tegelikult osutusid  Kandast kohale toodud flyboard kuttideks- need, kes jeti taga londi otsas hõljuvad. Need olid muidugi oluliselt osavamad kui meie Pirita asjaarmastajad, tegid kahekordseid saltosid jne- eks neil olid ka oluliselt pikemad londid:)

Vabatahtlikud küll, aga toidukonkurents oli kõva, et saanudki löögile.

Kuna on tegemist ikkagi presidendi  vastuvõtuga, siis meedia huvi (osaliselt siiski kohustuslik) on meeletu, ma kujutan ette, et seda sündmust oli üles võtmas umbes 30 kaamerameest, kes kõiki heledama nahavärviga inimesi taga ajasid ja intervjuud nõudsid. 

Lavakujunduse keskne element ei kustunud kordagi- oleks võinud ka plakati tellida, oleks oluliselt odavam olnud. 

Presidendiga kohtumise libedaks sujumiseks oli vaja ikkagi veel üks koosolek korraldada, kus kõik veelkord üle räägiti- kus keegi seisab ja mida teeb. Seista tuleb rohelisel vaibal, presidendi jaoks on selle keskele veel eraldi rada tõmmatud teist värvi vaibaga. Sellele soovitati soojalt mitte astuda- turvatsoon- kusagil on püssimehed, kes seda jälgivad,

Jimmy Diaz, sõitjate esindaja teab täpselt kuidas asjad käivad. Ta teab isegi seda, kuidas tuleb presidenti tervitada- ulatada talle mõlemad käed ja pisut kummarduda. 

 Avamisel on väljas kõikide osalejate rahvuslipud ja sildid. Annika saatjaga (Tal oli täpselt  selline nägu nagu Karmol Hiiusurfi laagris kaks aastat tagasi- isegi peakate on samast mütsiliste sugukonnast:)

Kui lõpuks oli käes aeg presidendi ees sõita, siis muidugi tuult polnud. Samas suurem osa sõitjatest läksid ikkagi peale ja tiksusid, tiksusid. Lohed igatahes õhus ei püsinud, aga Itaaliast eksporditud lohemehed seda asja südamesse ei võtnud. Need on väga lahedad kujud, paistavad kaugelt silma. Kohalikel on nendega pidevalt tegemist sest nad käivad seal kus ei tohi siis kui ei tohi ja teevad seda mida ei lubata. Näiteks suitsetavad igal pool. Siin on aga avalikus kohas suitsetamine keelatud. Kohalikud peavad sellest rangelt kinni (suitsetamiseks lähevad siseruumidesse, mida ei loeta avalikuks kohaks, näiteks restoranid jne), aga itaallastel on ükskõik.  Kuna see on kinnine kuurort, siis ei viitsita sellega võidelda, aga väljaspool pidi avalikus kohas suitsetamise eest olema umbes korralik trahv.

Lõpuks selgus, et lendavate delfiinide etteaste tunnistati kõige paremaks, purjelauasõit ei tundunud väga põnev.

President on lahkunud ja ka Rossi tervis on oluliselt paremaks läinud. Kaua sa ikka jõuad tühja kõhtu kannatada :)

Võistlustel osalevad ka kaks kohalikku sõitjat, varustus on neil limiteeritud ühe laua ja ühe purjega mis pärit kohalikust rendist ja on kõige tavalisem freeride varustus. Aga ega asjad ei sõida ja numbri aitasid ka PWA sõbrad mustast teibist peale kleepida. Eile sõitsid nad veel svertidega laudadel, aga alguses ongi areng kiirem:)

Õhtul toimus vägev kontsert, esitati kohalikke hitte, sekke rahvatantsu ja mida iganes veel. Üks eurolaul järgnes teisele (ikka sellised, mis Balkani riikidelt saaks 12 punkti ja milliste tegemisest Sven Lõhmus ainult unistab). Lood tulid fono pealt, aga kõik esinesid siiski väga veenvalt, keelpilliorkester tõmbas viiuleid iga laulu taustaks, vahet polnud, kas selles loos viiuleid kasutati või mitte. 

 Ühesõnaga, kõik oli väga tore, sellist nalja poleks osanud oodata, paremat sünnipäeva poleks küll suutnud ette kujutada. Igal maal on oma kombed ja pole minu asi neid arvustada. Tegelikult on siin kuurortis väga tore, teenindus on eeskujulik ja toidud on ka väga head. Kõik kohalikud, kellega olen kokku puutunud on heatujulised ja väga viisakad, loodetavasti on ka ülejäänud Turkmeenia inimeste elu selline, et tuju püsib hea.  Võib olla tahaksin siia isegi tagasi tulla.

Lõpetuseks ka mõned näited esitatud programmist. Umbes siis sellised lugusid esitati, publikuks 100% ainult naised (hotellide töötajad):

Kohalik  Turkmeenia spordimeeste laul, mida esitasid kaks dressides kutti, väga lahe:

Ja üks eriti kurb lauluke, mida lisaks lauljale käis ette kandmas ka vilemees. Kepil, mida ta suus hoidis, polnud ühtegi auku, ilmselt läks kiireks:)