Kuhu on jäänud Papaslallid!

Mitmed slaalomihuvilised on meie poole pöördunud sellise küsimusega. Ja ilmselt õigustatult, sest sel aastal pole veel ühtegi etappi toimunud.

Selleks on rida põhjuseid. Esiteks tundub, et slaalom kui distsipliin on pärast eelmisel suvel toimunud Papaslalli sarja väga populaarseks muutunud. Seda ka korraldamise poole peal. Sel aastal on toimunud juba Eesti meistrivõistlused slaalomis Pirital, 2 etappi Pärnu slalle, Chicade korraldatud slaalomivõistlus Pirital ja Bacardi fun slaalomirajal slaalomiks sobiliku tuulega. Kui asi nii jätkub, siis sügiseks koguneb võistlemise võimalusi slaalomis kindlasti üle kümne- mis tähendab, et huvilised saavad regulaarselt võistelda. Aga just see oligi põhjus, miks me Papaslalli eelmisel hooajal ellu kutsusime!

Kindlasti pole meil kavas hakata korraldama võistlusi slaalomivõistluste korraldamises. Kui Pärnakad, Chicad või keegi kolmas soovib slaalomit korraldada, siis oleme sellega meeleldi päri, sest ka meie enda tagasihoidlikuks sooviks on tegelikult võistlustel osaleda, mitte neid korraldada. Andke meile vaid teada. Siinkohal soovime jaksu kõikidele korraldajatele!

Oluline kriteerium, mille me enda jaoks oleme seadnud: me ei korralda üritusi paralleelselt teiste surfiüritustega. Ikka põhimõttel, kes ees, see mees! Just selle pärast, arvestades Tallinnas toimunud Formula ja Raceboard võistlusi, otsustasime juunis raske südamega Papaslalli edasi lükata. Kuigi oli selge prognoos slaalomiks ja slalomistidel hammas verel. Õnneks said huvilised siiski ka sel korral ikkagi Pärnus slaalomit sõita. Lõpp hea, kõik hea!

Samas on selge, et head asja ei tohi olla liiga palju. Kõigil meist on lisaks surfile ka muud kohustused ja ei jõuaks keegi meist võistelda tihedamini kui kord nädalas- isegi kui tegemist on ühepäevaste üritustega. Vist oli just see põhjuseks, miks Chicade väga hästi planeeritud ja läbi viidud slaalomivõistlus jäi osalejate poolest hõredaks- oli ju sellele eelnenud nädal ideaalset surfiilma. Vaim oli valmis, aga liha nõder!

Papaslallid pole kadunud. Need toimuvad vastavalt välja kuulutatud plaanile, kuni viis etappi hooaja jooksul. Eesmärgiks on naeratus võistlejate näol ja heaolu kordaläinud surfipäevast. Papaslall toimub, kui need tingimused on täidetud. Pöidlad pihku, et see päev saabuks võimalikult ruttu!

Seega, Papaslalli osas peaksid eelnevaga kõik küsimused vastatud olema. Endiselt on aga õhus küsimus, kuhu on kadunud Volots ja nüüd ka Jaanus Ree?

Head tuult kõikidele surfisõpradele, lauaklassist olenemata!

Kuul Kämp 2010 tulemused

Kuul Kämp 2010 ametlikult lõpetatud, tulemused välja arvutatud, parimad autasustatud, kingitused ja preemiad osalejate vahel välja loositud.

Senior Cup 2010 ning ka kogu Kuul Kämp 2010 võistluse võitis Matti Mik. Kõik võistlustulemused on siin.

Grillile läksid viimased vorstid-lihad, algas laagriplatsi koristus. Jälle tehtud. Tänu toetajatele, osalejatele ja korraldajatele.

Kuul Kämp 2010 pildigaleriid

Pildid esimesest võistluspäevast maal ja merel kogunevad mobiilse interneti üleslaadimise kiirusel siia galeriisse: Kuul Kämp 2010

Kes veel Topus pilte tegi ja on nõus neid jagama, antagu palun lahkelt teada kas e-mailiga või siin kommentaarides.

Kuul Kämp 2010 avatud

Topul käib Kuul Kämp 2010 kiprite koosolek, puhub hea edelatuul, paistab päike ja testisõitjad kinnitavad, et glissib küll.

Pidulik avamine toimus eile kl 17, sadas pidulikku uduvihma. Seejärel algas Vello Jurtomi kitarritund algajale surfajale ning õhtune improvisatsioonitelk.

Avaõhtu mittesportliku osa sisustasid Captain Morgan ja kapt. Kenti vesipiip. Öörahu algas sellegipoolest ettenähtud ajal ning intsidente ei esinenud.

Ilm on viimase peal, põõsaste vahel käib päevitamine, platsil jalgpall ning merel kihutamine.

Neljas päev. Saarnaki-Puise

Saartematka viimane päev osutus loodetust oluliselt aeganõudvamaks. Tuulesuund polnud prognoosi pakutud SW, vaid puhas lõunakas ja oli oluliselt tugevam, kui Papa kadakajuurikaga tuunitud poom nautida oleks lubanud. Lootused Kessulaiust lõuna poole jõuda tuli Saarnaki külalislahke onni pliidi alla jätta. Ennustajad lugesid kohvipaksust välja juba tuttavad nimed: Hobulaid ja Rohuküla. Tundus kole perspektiiv veelkord samasse kanti sattuda. Liikusime Saarnakilt mõõdukalt krüssates laid-laiu kaupa ida poole ja tegime igas maabumiskohas koosolekuid, mis püüdsid tuulesuuna muutusi ette ennustada. Ei suutnud kuidagi otsustada, kas mitte valida lõppsihiks mõni sadam, mille poole vähem krüssata vaja. Laine loopis saatepaati mehiselt vett koos viljalihaga ning ühe peatuse käigus tuli pilsipumba tagasivooluklapp vetikatest puhastada. Papa pingutas poomi rihma. Ajagraafik läks lõhki.

Lõunapausi tegime Kõrgelaiul. Kurss tundus olevat täpselt Kumari madalale ja sealt lähimaks sadamaks Puise. Kuni suppi keetsime ja kohvi jõime, kustus tuul.

Järgnes tundide kaupa tüütut tiksumist. Kui Tondirahust mööda saime, pööras tule SE-sse, mis tähendas, et suurem osa senist krüssamist oli hukka läinud ja Puisesse jõudmiseks tuli veel pingutada. Õnneks andis natuke tugevust juurde ja nii see matk jonnaka tiksumisega Puise sadamasse maabus. Kõik hea, mis hästi lõpeb. Pikem reportaaž, kui asjad lahti pakitud ja arvutid-aparaadid ära kuivatatud.

Saarnaki, kolmas päev

Hommikune Rohuküla ilmajaam väitis, et kohe läheb kõik heaks. Sellegipoolest oodati ja kaaluti pikalt, sest meri oli veelgi jahedam kui Teami liikmete meeleolu. Variandid: Vormsi, Hiiu laiud, Topu. Käidi korduvalt ilmaprognoose uurimas, lubas loodetuult, ööseks läänetuult, hommikuks lõunakat. Seega - Vormsi olnuks jälle kole krüss, pealegi ähvardas Vormsi variant kolmanda maabumisega Hobulaiul. Velts otsustas, et temperatuur ei anna Rio de Janeiro mõõtu välja ja otsustas Tallinna hääletada. Või takso võtta. One down, 5 to go. Panime Veltsi laua ja purje kindlasse kohta transat ootama ning veel enne kui meie kusagil jala maha jõudsime toetada, teatas Velts, et sai Rohukülas kogemata kokku sõbraga, kes ta otse koju ära viskas. Mis oli hea, sest ega sellist hääletajat keegi küll vist peale poleks võtnud.

Ülejäänud seltskond startis jälle Heinlaiu-Saarnaki suunale ja jõudis lõpuks õnnelikult ka kohale. Mis teel veel juhtus, kirjutab Andres ükspäev pikemalt. Saarnaki kohal tiirlev sääsepilv sundis muutma saatepaadi ajutiselt riietusruumiks, seejärel köögiks ning lõpuks ka restoraniks. Kalaroogade osas oli valida spinningu ja lihtõnge vahel. Papa võttis tuulehaugi.

Alles hilisem ringkäik laiul tõestas, et kui küsida, saab mõnikord ka parema öömaja kui paadi all või rannavalli peal. Saarnaki sõbraliku külalisonni pliidi all põleb tuli ja matkarühm naudib rummipudelit pikksilmana kasutades kena päikseloojangut. Papa tutvus tuulehaugiga, meeleolu on kurb aga pidulik.

Hobulaid, teine päev

Maailm on ümmargune ja asjad käivad ringi. Nii ka meie saartematk. Pärast starti Hobulaiult Rukkirahu suunas (puhus korralik tuul ja oli päris vinge laine), maabusime ligi tunni aja pärast... uuesti Hobulaiul. Sest sigakülm oli, näpuotsad hakkasid valutama ja osa tiimist arvas, et pole vaja tarbetuid riske võtta. Pärast lõunasööki ja lebotamist kadakate vahel hakkas tunduma, et olud on paranenud ja järgnes start nr 2. Mille käigus juhtus nii mõndagi. Purunes üks poom, esines 1 lahkarvamus, külmetas 1 ja sõidu katkestas 1 tiimiliige ja... õhtu õnnelikuks lõpuks kogunes seltskond taas ... Rohuküla sadamas.

Aga sellest kõigest kirjutame pikemalt, kui püsiva internetiühenduse juurde satume.

Hobulaid, esimene päev

Start oli surfhousist kell 12, väike moonapeatus Haapsalu Selveris ja juba olimegi tuulises Rohukülas. Rigasime asjad ja kui Jaano transpordilaev muuli tagant paistma hakkas, läks kiireks. Esimene mees veel oli Velts, ja hiljem selgus, et see oli viga. Sest kui ülejäänud porukas startis, siis Velts juba krüssas Hobulaiu suunas. Kuigi kaldal leppisime kokku, et me väga ei krüssa. Aga see selleks, tuult jagus ja kõik sõitsid naeratus näol. Suurte laudadega on tegelikult väga tore lasta, chop ei sega üldse, sest laud lihtsalt jookseb lainest läbi.

Täna siis kokkuvõttes 2 tundi lõbusat surfi, Rukkirahu ja Hobulaid on võetud! Istume lõkke ääres ja puhkame. Velts mängib mandoliinil soovilugusid. Väikese rummiga. Hommikul selgub, kui väike see sai. Homme Hiiumaa ja edasi! Kaif!

Saartematk 2010

Teamjahe läheb sel nädalal järjekordsele traditsioonilisele purjelauatripile. Kavas on külastada Väinamere saari. Sõiduvahenditeks ka sel korral jällegi selleks kõige sobilikum varustus: 200L svertidega lauad, mis lubavad ka tuuletumatel hetkedel liikuda vajalikus suunas, purjed suurustes 6,5-8 m2.

Liigume edasi nii, nagu tuul meid suunab, praeguste plaanide järgi siis Rohukülast läbi Vormsi Hiiumaale, sealt edasi Muhu, Kesselaid, Viirelaid ja Virtsu. Vastavalt tänastele prognoosidele kujuneb sõidetav distants linnulennult umbes 12o km.

Kui aega purjetamisest ja puhkamisest üle jääb, peame sel korral ka blogi. Värsked uudised jooksvalt, jälgi mängu!

Pärnu Bacardi 2010

Pärnu etapp on selja taga, väga tore võistlus oli. Ilm soosis sel korral ettevõtmist, oli tuult ja päikest- päeval oli fun ja õhtul oli kohal ka Bacardi.

Laupäeval puhus tuul umbes 8-10 meetrit, puhangud võisid isegi tugevamad olla. 101 ja 7,6 oli just sobilik komplekt. Esimeses sõidus kahjuks küll õnnestus esimeses märgis sisse käia. Silver kukkus ees ja pidin temast mööda saamiseks tagasi pöörama. Kahjuks tuult nii palju polnud, et oleksin saanud korralikult ära halssida ja tagant tulnud laine lükkas mu pikali. Puri kukkus ette ja järgmine laine lõi kohe mastitasku vett täis. Siis sõitis ka veel Otto masti sisse ja enam purje veestardi asendisse ei saanudki, taskus oli liiga palju vett. Pidin purje kätte saamiseks lauale ronima ja purje niipalju välja sikutama, et vesi välja jookseks. Selleks asjaks oli muidugi kogu rong mööda sõitnud ja kuigi sain päris mitmed kätte, oli tulemuseks vaid 16 koht. Edasi läks kõik enam vähem, 4. kohad. Viiendas sõidus jäin stardis tuuleauku koos Jürkaga, tiksusime tükk aega, kui tuul tuli, siis olime juba päris taga. Kohe pärast seda õnnetus veel ka üks katapult panna, tagumine jalg polnud veel korralikult aasas. Selle pulli peale olin nii all, et pidin ka veel esimeses märgis pautima, kokku selles sõidus siiski 11. koht, mis polegi nii paha arvestades neid vigu, mis tegin. Päeva viimases sõidus pidin jälle esimese märgi võtmiseks pautima, aga tuli ikkagi 6 koht. Kokkuvõttes- kiirus oli väga hea, startide koha peal on arenguruumi kõvasti. Kui ikka 40 osalejaga stadis taha jääd, on väga raske esiotsa uuesti kätte saada. Tegelikult oleks mulle meeldinud, kui stardiala oleks veidi pikem olnud.

Teine päeva algas tuulevaikusega, tundus juba, et sõite ei tulegi. Samas olin päris rahulik, sest mul oli kaasas ka Mistral one design palk, eelmisel öösel olin kätte saanud Formula laua. Panin kõik asjad valmis, ikka olin väga rahulik. Mingil hetkel saabus ka tuul, tundus, et on just selline piiripealne, kas saab formula käima või mitte. Seega otsustasin, et lähen siiski palgiga. Formula vennad (v.a. Aivar ja Peeter) olid päris palju taga, Kivistik ja veel mõned slallimehed ei startinud. Põhikonkurent Raivo oli eelmisel päeva kokkuvõtteks just nii taga, et pidin lihtsalt raja normaalselt läbi sõitma. Isegi kui Formulad (umbes 5 sõitjat) oleksid eest ära läinud, oleksin kindalt temast ees olnud. Tundus, et kolmas koht üldarvestuses on kindel. Aga nii siiski ei läinud. Esimese sõidu stardi sain väga hea, Formulad said siiski kohe käima, mina olin märgis kohe nende taga 4-5. Aga märgis tuletas minu laua libe tekk aga meelde tõsiasja, et sellel laual sõitmiseks peavad sussid jalas olema (olin kaldalt otse starti läinud ja seega oli esimese märgi võtmine ka ühtlasi selle aasta esimene manööver sellel laual). Kuna olin oma palki hoidnud talv otsa väljas, siis oli selle pind alguses eriti libe, talve jooksul kogunenud mustus ja vetikad tegid oma töö. Nii ma siis seal märgis kukkusin, sellili ja kõhuli lauale. Varbad libisiesid kogu aeg mastitracki vahesse, päeva lõpuks olid need päris lahedalt ilma nahata ja veritsesid. Teises märgis, kui olin oma kohustuslikud kukkumised ära teinud ja üsna tagaotsas, otsustasin, et ei viitsi jamada, jätan selle sõidu mahaviskamiseks. Jäin lauale finishit ootama. Olin veendunud, et see on päeva viimane sõit, aega väga palju polnud ja tundus, et ka tuul oli kukkumas. Kohtunike kaatrist aga öeldi, et tehakse veel üks sõit. Polnud midagi parata, kahes sõidus DNFi ei tahtnud saada ja sõitsin lõpuni. Teine sõit oli praktiliselt esimese kordus, kukerpallitasin igas märgis.

Ilmselt ei unusta ma enam kunagi palgiga sõites susse jalga panemata. Samuti on selge, et Formula 11 puri ja palk ei käi kokku. Mittegliseerivalt sõites see puri lihtsalt ei toimi, jibedes läheb tagaliik vette (kuigi see on vist harjutamise asi).Kokkuvõttes, sellist pulli, nagu teisel päeval koraldasin, ei oleks osanud isegi kõige halvemas unenäos näha. Kuna sain mõlemas sõidus kohad kolmandas kümnes, siis kokkuvõttes olin vaid kaheksas.

Täna tööl olles lonkan mõlemat jalga, puusa peal on päris lahe sinikas ja küünarnukk on verine.