Burriana laagri lõpp

Eelviimasel päeval puhus täitsa korralik formula tuul. Kuna laine oli endiselt kolme meetrine, siis klubi juurest läbi murdlaine vetteminek oli võimatu. Rigasime asjad Burriana sadamas, kust oli võimalik kailt vette minna, välja sai allatuult päris hästi, sadamasse sisse pidikrüsaama.

John ja Pablo läksid vette, mina jäin neid vaatama (julgust koguma). Ega tingimused

minusugusele rahvasportlastele just sobilikud polnud. John ja Pablo kord tiksusid, siis sõitsid, laine oli suur ja tuul auklik. Mina sel päeval vette ei jõudnudki, sest mingi täiesti arusaamatu tuulepuhang lõi minu purje vastu reelingu otsa ja ühe ülemise akna umbes 10 sendi pikkuselt katki. Õnneks

saab seda ilma akent vahetamata parandada.

Viimase päeva ennustuse kohaselt võis kohalik termotuul isegi tekkida, seda jäimegi ootama. Minu plaan oli startida autoga kojusõitu umbes kella kolme paiku. Paningi siis umbes sellel ajal käru kokku, pakkisin kotid autosse. Siis muidugu tuuli veidi tuult. Kuna mul olid asjad pakitud, siis ei kutsunud eriti enam veele. Ilmselt tegin õigesti, sest 12-stega noored ja kerged mehed said sõita, Neeme aga tiksus. Muuseas, Neeme ja Peeter jäid formula asjadega

murdlainesse, niimoodi, et laine tõmbas asjad käest ja need rullisid vees. Aga kõik jäi terveks? Täitsa uskumatu! Umbes pool tundi seda lõbu oligi, John jõudis ka selle ajaga oma masti pooleks pumbata. Selline asjade lõhkumise laager siis sel aastal.

Tagasitee kulges läbi Grenoble ja kuna Chamonix polnud kaugel, siis otsustasime ka tagasiteel teha väikese

suusapeatuse. Sel korral sai ette võetud Mont Blanci liustiku matk Aiguille du Midi tipu kaudu. Mingit rada muidugi polnud, see on turvamata ja märgistamata piirkond. Kuna ilm oli ilus, siis väga ei põdenud, et meil kirkasid, köisi, karabiine ja muud liustiku off-piste varustust kaasas polnud, sest jäljed läksid ees. Kui oleksimegi sattunud mõnda läbimatusse liustikulõhede labürini, siis oleksime tagasi matkanud. Seda siiski ei juhtunud.

Suured tänud Johannesele laagri organiseerimise eest. Ausalt, kõik oli väga hästi paigas. Olid olemas kaater, märgid. Johannes filmis ja pildistas võimalusel, õhtuti toimus ka filmitud materiali läbivaatus ja analüüs. Kohalikus surfiklubis olid väga head tingimused asjade

hoidmiseks, pesemiseks ja varustuse remondiks. Kohalikud toetasid väga selgelt meie tegemisi, kui midagi vaja oli, siis sai selle ka korda. Korterid olid väga heas kohas mõnesaja meetri kaugusel klubist, merevaatega, samas väga soodsa hinnaga. Kahjuks jäi vaid formula päevi pisut väheseks, aga selle asemel sai siis slalli sõita. Pole halba ilma heata!

Järgmisel aastal sooviks kindlasti Burriana laagrit võimalusel korrata. Väga hea, et ma Cadizi ei sattunud (kuigi talvel oleks ilmselt selle variandi valinud, kui oleksin saanud asjad ära saata). Seal oleksin pidanud vist üksi sõitma, sest ega ma ju Martini, Niine ja Gunnari tempot hoida poleks suutnud.

Slallipäevadel, millest Niine nii ilusti kirjutab, oleksin siis ilmselt pidanud niisama mööda saatma. Burrianas sain aga iga päev, kui tuult vähegi oli, merele.

Kuuldavasti orgunnis lõpuks ka Pirita klubi ja surfikool laagri Cadizis. Ma ise sain aru, et kõik vähegi sõitvad õpilased, kellel selles laagris midagi teha oleks olnud, liikusid koos Jaaguga Noblessnerisse. Kuna koolil surfitreenerit pole, siis ei saanudki aru, kes Cadizis laste svertlaua treeninguid oleks läbi viinud. Seega on vist hea, et osalejaid ei leidunud, sest ilmselt oleks see kujunenud algajatele suureks katsumuseks (juba Santa Maria sadamast on algajatel päris keeruline välja saada).

Räägitakse, et lõpuks suundus purjelauakooli laagrisse ainult õpilane Vettik. Kui nii, siis usun, et selle peale ei kulunud purjelauakooli,- klubi või EPL raha. Eks siis uurime seda EPL koosolekul 9. aprillil.

Loodan, et eksin, aga vägisi jääb mulje, et Purjelauakooli laagri korraldamise eesmärgiks oli Cadizis resideeruvate formulistide kamade vedu võistlustele ja Eestisse tagasi. Väga õilis eesmärk, aga siis oleks seda nii ka pidanud serveerima. EPL asjadest reaalselt huvituvate inimeste ring on nii väike, et mingeid muinasjutte pole vaja välja mõelda.

Burriana-teise nädala algus

Seitsemes päev. Lõpuks puhus kauaoodatud tuul formulale. Tuult oli 12 purjele, kuna mul sellist pole (veel) siis panin 11 ruuduse, Annika pidi leppima 10-sega. Alguses sõitsime umbes tunnikese niisama, siis pani Johannes märgid sisse ja sõitsime rada. Startisin kogu aeg vasakuga, sest tuul keeras pisut just nii, et kogu aeg oli kerge pin-endi eelis. Stardid sain kohe enam vähem käima, kahjuks jõudsin siiski alati umbes 10 sekundit enne liinile ja pidin siis mööda liini laskma ja alati kellegi paremaga startijatest läbi laskma. Vasakuga krüss oli selle lainega väga kehv. Ka Johannese tehtud piltidelt on näha, et asend on vale. Sain sellest ka ise aru, aga parandada ei saanud. Kui seda korrigeerida püüdisn, ei saanud enam üle vastu tulevate lainete. Tundus, et selles oli omajagu süüdi ka vaikne tuul. John ja Pablo igatahes sõitsid 12 purjedega täiesti teist sõitu. Samas, paremal halsil oli väga hea sõita, nurk oli OK ja piltidel ka asend hea. Kokku saime enne lõunat neli sõitu, kohati ka tiksusin hetkeliselt.

Pärast lõunat oli tuul nii vaibunud, et oli raskusi vastu tuult üle stardiliini saamisega. Teiseks sõiduks vahetasin Annikaga asjad ja tiksusin tema 10sega kaldale. Väga hea päev

Kaheksas päev. Tuul oli hommikul vaikne, aga kohalikud prognoosisid, et tugevneb päeva peale. Seda siiski ei juhtunud. John ja Pablo läksid 12ruudustega peale, Pablo sai ka sõita, John pidi kogu aeg pumpama. Seega ma ise ei viitsinud nalja tegema minna. Andsin oma asjad Annikale, ta sai ka mõned otsad 11-ga sõita.

Üheksas päev. Tõusime varakult, juba 9.30 olime klubis ja rigasime Formulaid. Sest pärastlõunal pidi tuul tõusma, aga me tahtsime enne seda ikkagi Formulatega veele saada- tegemist on ikkagi Formula laagriga. Kahjuks need plaanid ei õnnestunud, sest ühel hetkel hakkas väga tugevalt puhuma. Panime kokku slaalomi asjad ja veele. Mul 7,6 ja 100. Väga hea komplekt, kuigi vahetevahel olid tuulel augud sees. Laine oli päris mehine, välja saamiseks tuli seda hoolega jälgida. Samas, nendelt sai päris kõrgeid lende. Neemel õnnestus puri täiesti ribadeks tõmmata, sellest vist elulooma enam ei saagi. Kokku saime üle 5 tunni slalli chopisel veel. Väga hea harjutus enne eelseisvaid Eestikaid.

Kümnes päev. Ennustuse järgi pidi tulema tormituul koos kolme meetrise lainega. Öösel oligi juba kuulda, et ennustused ei peta.

Hommik algas siiski mitte surfi vaid Burriana linnapea vastuvõtuga. Kannatasime selle formaalsuse ära ja juba 11 paiku sain veele. meie pundist ainukesena, sest teistel polnud sobilikke asju. Ja laine oli ka päris suur. Kohalikest oli peal vaid Pablo, teised vaatasid autodest. Pablo arvas, et see on selle aasta suurima lainega päev ja et lainega sõidupäevi siin väga palju pole, siis ilmselt kohalikud ei tahtnud vette ronida. Ilm oli ka jahe ja vihmane. See aga päikeselise Hispaania poegadele ei sobi. Mulle sobis, 5,3 ja 97l 3S.

Laine oli väga tihe ja murdus ühe korraga, nii et päris raske oli nende vahel teed leida. Üle vahu sai vaid hüpates, aga selleks pidi muidugi enne glissi saama. Kalda alla aga kohati selleks sobilik tuul puudus. Aga kui välja sai, siis oli väga hea, oli laineid nii hüppamiseks kui ka tagasi veivamiseks. Lained olid ikka tagapool väga suured.

Mingil hetkel lükkas murduv laine mu tiksumise pealt pikali. Poom oli käes, aga puri ei tahtnud millegipäerast vee peale tõusta. Sest laud oli purjest eraldunud ja nägin seda juba kaldal. Ujusin ka ise, puri käes, murduvate lainetega võideldes kaldale. Panin purje laua külge tagasi, kõik tundus korras olevat. Seega suundusin tagasi merele. Paar otsa hiljem juhtus sama nali, aga juba sõidu peal, kui keerasin murduva laine harjalt alla. Aga see laine oli hoopis teises mõõdus, korralik koll. Kui sellest lõpuks pea välja sain, olid nii puri kui laud kadunud. Ujusin kalda poole, kui lõpuks jalad põhja sain, siis nägin purje minust umbes 50 meetrit mere pool. Sain lõpuks purje kätte, see oli isegi täiesti terve, samuti poom. Mast läks pisut katki:)

Johannes sai vist ka selle hetke pildile. Uurisin hiljem mastijalga, siis selgus ka, milles asi. Nimelt kasutan Neilpryde jalga (väga hea asi), aga kuna mul on pulgaga kardaanid, siis käib jala ja kardaani vahele veel 200 kroonine adapter- selles olid praod ja ilmselt suurema jõuga on siis võimalik kardaan sellest välja tõmmata. Vaatasin ka teise samasuguse jala üle, ka sellel on samasugused praod sees. Mõlemad on uued ostsin need eelmisel suvel, ilmselt siis mingid praak jupid?

Nüüd jääb laagri lõpuni kaks päeva, ennustuse järgi saab vist ka Formulaga sõita, kuigi tundub, et vist on rohkem slaalomi prognoos. Materiaalsed kaod on siiani ühe purje jagu liiste, puri ja mast. Eks nende kahe päeva jooksul jõuab ka mõne poomiga ühele poole- et komplekt saaks täielik.

Viies ja kuues päev, Nit de Foc

Tuult on olnud vähevõitu viimasel kahel päeval. Reede algas siiski kahjuks sellega, et pidin ka ise liistu parandama. Kõige huvitavam, et see oli katki 11 ruudusel purjel, mida ma sel aastal kotist väljagi pole võtnud. Eelmisel sügisel ei mäleta, et oleksin liistu lõhkunud. Aga katki see oli ja nii parandasingi seda käepäeraste vahenditega (neid siiski õnneks kohalikus klubis on) sellel ajal, kui teised sõitsid.

See liistude asi on ikka jama küll. Mingi nipiga peaks neid siiski originaalmõõtudes osta saama. Kuna katkine liist oli purununud painuvast esiotsast, siis pidin sellest ligi 7 cm maha võtma. Liistu tagumisse otsa läks siis sama palju toru juurde. Selleks, et paine oleks ligilähedanegi originaalile, pidin järelelejäänud peenema osa otsa õhemaks lihvima. Võib olla sai see remonditud liist isegi originaalile sarnane, aga nüüd on eesmine, painduvam osa originaalist lühem. Selge, et selline liistuparandus purje kuju originaalist paremaks ei tee. Ikka halvemaks. Tahaks parandatud liistud mingil hetkel originaalide vastu vahetada, aga neid ei saa ju tellida. Ei saagi aru, miks neid osta ei saa.

Kui remondiga valmis sain, tundus, et endiselt puhub. Kui aga muulide vahelt välja sain krüssatud, lõppes tuul ja sisuliselt mina enam sõita ei saanudki.

Õhtul käisime Valencias vaatamas L' Orena floral pidustusi, mis eelnevad suurele Fallas kulminatsioonile-kujude põletamisele. Meeletult rahvast, kui me pool kaks öösel rongile läksime, vooris ikka rahvamass veel linna sisse pidu pidama.

Laupäeval tuult polnud. Annika oli testisõitja ja tiksus pisut, asi oli ikka glisseerivatest tingimustest väga kaugel. Ülejäänud punt nautis samal ajal Pablo (Pablo Ania Barrachina, ESP 16) vanaema tehtud mereandidega paellat. Õhtul toimus suur kujude põletamine linnatänavatel. Seda peab ise nägema- täitsa uskumatu möll.

Tallinn-Burriana

Tundub, et vägisisuusatamisega sai 3. märtsil selleks aastaks ühele poole. Sest 5. märtsil startisime Burriana poole, eesmärgiks formula suunitlusega kahenädalane laager. Kuna ees ootas 3500 km väsitavat autosõitu, poolitasime selle suusanädalaga Mayrhofenis.

Sel aastal pole Alpides lund väga palju sadanud, seega kahjuks puuderlund ei saanud. Aga rada on ju ka väga lahe sõita ja tegelikult saab rajast väljas ka

nende tingimuste juures matku teha. Nii ka tegime, paar korda lõppes lumi enne tõstukiteni jõudmist päris otsa ja siis tuli metsa vahel mööda rohetavat muru suusad seljas matkata. Kokkuvõtteks oli päikest täis suusanädal, hea seltskonnaga, soovitan!

Edasi kulges reis marsruudil Milano-Genoa-Aix en Provence. Milanos panime mittesurfava osa reisiseltskonnast lennukile. Ööbisime tuttavate juures Aix-en Provences, John Malkovichi ei näinud

Järgmise päeva eesmärgiks oli jõuda Andorra kaudu reisi lõppkohta. Sest laagrit korraldav Johannes Kaju ja Co pidid sinna saabuma alles järgmisel päeval. Seega oli meil just üks päev, et üle pika aja testida ka selle mägise riigi suusanõlvu. Seda enam, et ilmateade lubas värsket lund. Kuna sõita oli ligi 400 km, siis startisime juba 6.30.

Teel Andorrasse möödusime Gruissianist. Liiklusteated “vent violent” õigustasid ennast, sest päikesepaistelise ilmaga kaasnes Püreneedelt laskuv tõeliselt tugev tuul. Seega siin kevadeti toimuv Defi Wind korraldatakse tõesti tuulises kohas.

Andorrasse jõudes selguski, et öösel oli sadanud lund ja nii saime siiski ka sel aastal pisut pehmes lumes lõbutseda. Seda lõbu küll ei kestnud teab mis kaua, sest pärastlõunaks tegi kevadine päike oma töö ja lumi muutus raskeks. Tehtud!

Burrianasse jõudsime pisut peale südaööd, keset vihmahoogusid ja puhumas tugev tuul. Heiko Viilop oli perega juba varem kohale jõudnud, saime tema käest korteri võtmed.

Esimese nädala algus

Ärgates selgus, et oodatud päikeseline Hispaania oli hoopis pilvine ja vihmane. Aga puhus suhteliselt korralikult. Hommikune osa päevast kulus toidukraami ja muu vajaliku muretsemiseks. Üheks vajalikumaks asjaks on gaasiballoonid, sest korteri kütmine käib gaasipõletiga. Ja kütta on vaja, sest üürikorter on talv läbi tühi seisnud, ja niiskust täis.

Pärastlõunal läksime kohalikku surfilklubisse asju rigama. Tuult oli ligi 12 meetrit, seega sai kokku pandud hoopis komplekt 5,3 purjest ja 100 l Tabou freeride lauast. Kõi klappis väga hästi, kokku sai siis umbes 2 tundi surfi lainetes. Päris hea algus laagrile

Teise päeva algus oli väga sarnane eelmisele- kõik mis puudutab niiskust ja pilvi. Ainuke asi, mis puudus, oli tuul. Aga eilse tormi poolt liikumapandud vesi tekitas korralikke laineid. Hommikune lainelaud. Pärastlõunal tuul pisut tõusis, panime Formulad kokku, kuid veele siiski ei läinud, sest tuul oli selleks siiski liiga nõrk. Õhtul käisime linna peal vaatamas ettevalmistusi Las Fallas festivaliks. Siin piirkonnas st. Valencia ümbruses peetakse igal aastal talve lõpu pidustusi. Traditsioon on jõus juba keskajast, kui kohalikud puusepad põletasid talve lõppedes Joosepipäeval (Joosep on puuseppade pühak) talviseid jääke, et nii tähistada valge aja saabumist. Tänaseks on see transformeerunud suurteks ülelinnalisteks festivalideks, mis tipnevad “La Nit de Foc” pidustustega pühapäeval, kus tänavatel süüdatakse polüuretaanist tehtud mitme meetri kõrgused kujud. Nende kujude ettevalmistus kestab terve aasta, siin on isegi spetsiaalne 150 töötajaga ettevõte, kes neid kujusid läbi aasta valmis treib. Teisipäeva õhtuks peavad need kujud üleval olema ja seda tähistatakse suure ilutulestikuga.

Kolmas päev oli samuti pilvine ja niiske. Tuul aga oli pööranud ja puhus korralikult. Tundus, et on paras teha selle aasta esimesed otsad Formulaga. Kuna tuul oli tugev, siis rigasin 10 ruuduse purje. See oli igati mõistlik otsus, sest vee peal selgus, et tuul on ülipuhanguline. Johannes mõõtis kaatrist 0-25 knotsi. Probleemiks madalad pilved. Seega sõita sai, aga kahjuks mingist trimmide sättimisest, koos sõitmisest, rääkimata rajasõidust midagi välja ei tulnud.

Päev lõppes suure liistude parandamise aktsiooniga. Nende murdmise põhjuseks oli see, et olime nagu vasikad kes saavad esimest korda karjamaale, keegi ei viitsinud sadamast muulilt vette minna, vaid ikka kiirustades läbi korraliku murdlaine. See siis lõppeski sellega, et John murdis ära 11 purje kõik liistud v.a ülemine, Neeme ka ühe liistu. Seega siis kokku purjetäis liiste. Neemel murdis list ka puruks liistutasku ja ta pidi siis selle käsitsi uuesti kinni õmblema. Õmblus sai nii hea, et visuaalselt ei jäänud see kuidagi alla õmblusmasina tööle. Õnneks mul ja Annikal möödus see päev materiaalsete kadudeta.

Neljas päev, esimene päikesega hommik, puhumas korralik tuul. Selle päeva märksõnad: slaalom, slaalom, slaalom. Kokku umbes 5 tundi, 8.4 ja 120. Lõpuks oleks muidugi olnud mõistlik 7,6 ja 100, aga see oli Annika käes. Väga head tingimused, soovitan soojalt!

Õhtul käisime vaatamas Villareal-Bayer Leverkuseni Meistrite liiga mängu. Sel korral 2:0 kohalike kasuks.