No ei kisu kuidagi surfilaagrisse, kuigi mingi tuuleprognoos isegi oli sel aastal olemas. Õnneks kutsusid Pärnu sõbrad reedel pikamaasurfile liinil Pärnu Salacgriva. Kuigi kogu eesrindlik surfikogukond Roostal surfi propageerib, otsustasin propagandale mitte alluda ja liituda tagurlastega, et tegeleda surfiga:) Ei kaotanud surfilaager sellest küll midagi, EPLil on ilma minutagi piisavalt propagandatööst huvitatud poliittöötajaid ja partorge.
Reedel startisin Piritalt klubist kell 9.30, Tallinnas oli meri täielik plekk. Kõne Pärnusse kinnitas, et seal on tuul. No las siis olla, meil on jälle kõige parem linnapea, pärast seda, kui Pärnu omal maha võeti.
Pärnust startisime kell 12 20, 8,4 puri ja 122 slallikas. Alguses tundus, et tuult on isegi vaata et liiga palju. Kahjuks oli tuul otse Pärnu lahte sisse, seega saagisime lahest väljasaamiseks üle kolme tunni ühest lahe servast teise. Sest tuult just liiga palju tegelikult polnud ja väga suur meie krüssunurk ei saanud olla. Mingil hetkel suure krüssamise käigus suutis Jürka meile märkamatult Pärnusse tagasi sõita. Meie oma plaane ei muutnud, õnneks päeva peale keeras ka tuule pisut rohkem läände, mis tähendas, et krüss jätkus, kuid enam polnud vajadust edasi tagasi lasta. Ei teagi, kas see oli halb või hea, igatahes nii pikalt ühel halsil krüssata pole kunagi enne põhjust olnud. Nurk oli täpselt selline, et sõitsime umbes 500 meetri kaugusel rannast. Seega siis elu pikim triip, nii ajaliselt kui kilometraazilt- Liu rannast Salacgrivasse, kokku umbes 70 km, aega kulus 2,5 h.
Kusagil Läti piiri kohal läks trapetsikonksu toru pooleks. Olin hommikul nii kodust välja tulnud, et unustasin isegi telefonile veekindla koti kaasa võtmata, rääkimata muudest vajalikest asjadest nagu jupike nööri. Seega olin rohkem kui murelik, sest teised sõitsid edasi ja mul polnud telefoni, et kedagi endale vastu kutsuda. Aga nagu ikka, kui häda kõige suurem, seal abi kõige lähemal- Peterson oli mulle umbes viis minutit enne trapetsi purunemist oma seljakoti kanda andnud ja nüüd leidsin sealt vajamineva jupi nööri. Sidusin konksu tagant kuidagi purunenud toru kokku ja sõitsin teistele järele. Remont isegi õnnestus, kuigi sõita oli päris ebamugav, sest kuna trapetsi toru oma kuju ei hoidnud, siis surus trapets kuidagi eriti vastikult ribide alla ja segas hingamist. Aga kohale ma niimoodi jõudsin.
Kokku sai siis täpselt 6 tundi sõiduaega (umbes 170 km), millest vast 20 minutit puhkasime. Pärnakad on selles suhtes väga radikaalsed mehed, et kuigi ma tahtsin mitu korda teha ettepaneku kaldale minna, et pisut sirutada, ei avanenudki mulle seda võimalust, sest sellist hetke, kus oleks üle kahe mehe korraga kokku saan, et tekkinudki. Kõik oli väga tore, saime lõpuks Tommi bussiga Pärnu tagasi. Kahju oli ainult 6 tunniga kogutud kõrgusest mis nüüd bussiga maha sõideti. Oleks nüüd olnud vaid jaksu ja aega tagasi sõita! Aga meritsi poleks vist keegi meist jõudnud seda teha, ka tuul oli Salacgrivas päris glissi piiri peal.
1 comment:
Müts maha, väga tubli, igaljuhul.
Post a Comment