Pagulased Pirita surfiklubis

Defi Wind Prantsusmaal on juba mitu nädalat ajalugu. Nüüd, üle kolme nädala, oli Pirital sobilik surfiilm. Avasin lauakoti ja minu imestuseks vaatasid sealt vastu kolm pagulast. Ilmselt olid nad Prantsusmaal asjade pakkimise ajal ennast parajal hetkel lauakotti nihverdanud. Oskasid olla nii vaikselt, et keegi neid tähele ei pannud.

Nad olid lauakotis suutnud olla kolm nädalat kuivas, ilma veeta- aga kui ma nad välja lasin, polnud neil häda midagi. Vaatasid kurbade silmadega otsa ja hakkasid kohe liigutama.

Pagulaste motiivid on tegelikult mõistetavad- Eestis valitsevad troopilised tingimused, aga Prantsusmaal on see kevad olnud äärmiselt külm. Ilmselt sai neil kõrini ka Prantsusmaal valitsevast ebatervest suhtumisest. "Kogu aeg mõnitatakse- eskargoo, eskargoo. Ja kõige hullem, meiesuguseid kaob tuhandete viisi! Kohalikud lihtsalt koguvad meid kokku, viivad minema ja tagasi ei tule mitte keegi. Kohutav!"

See uudis peaks rõõmustama paljusid, kasvõi Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. On ju nende põhiprobleemiks liiga väike pagulaste arv Eestis- kellega sa võitled, kui vastaseid pole. Seda enam, et tegemist pole neegrite, vaid puhastverd prantslastega.

Eestisse sattunud pagulased paigutatakse teatavasti Vägeva või Vao varjupaigataotlejate majutuskeskustesse. Leidsin klubi tagant murust küllaltki vägeva vao ja paigutasin nad sinna. Loodetavasti jäävad nad ellu ja annavad oma panuse Eesti viinamäetigude (Helix Pomatia) genofondi rikastamisse.

Oleks tore, kui nad ei pettuks ning jääksid Eestisse. Hea õnne korral on võimalik, et nad saavad isegi erialast tööd Eesti ettevõtetes.

Miks on võistlustel osalemine nii kallis?

Armeenia raadiolt küsitakse; "Kui purjelaualiit on laudurite katusorganisatsioon ja meie aastamaksu sees on ka numbrilitsents, siis miks peab veel eraldi mingi EJL litsentsi tegema? Ma saan aru, et EPL maksab ka oma katusele EJL-le liikmemaksu jne"

Jah, päris põnev küsimus! Miks see siis ikkagi nii on korraldatud?

EOK mõistes on kogu purjetamise spordialaliit Eesti jahtklubide liit (EJL), seega kogu riiklik rahastus (mis laekub suures osas riikliku tegevustoetusena ja hasartmängumaksu nõukogu jagatavate toetustena), mis liigub läbi olümpikomitee purjetamisaladele, k.a. purjelaud, kanaliseeritakse EJLi. EJL omakorda jagab noortespordi raha otse koolidele ja klubidele, vastavalt klubide suurusele ja noortetöö edukusele.  Samuti liigub läbi EJLi kogu olümpiaspordi ettevalmistusraha. Ehk kogu olümpiapurjetamine on antud jahtklubide liidu kureerida. EJL lasub sellest tulenevalt kohustus korraldada ka olümpiklasside ja -ettevalmistusklasside meistrivõistlusi. EPL on teinud kokkuleppe, et ka Formula ja Foil rajasõidudistsipliinide Eesti meistrid selgitatakse EJL võistuste raames. EPL maksab EJL liikmemaksu, et tagada oma liikmetele osalemisvõimalus EJL võistlustel (vastavalt EJL põhikirja punktile 7.1)

Aga miks on Formula ja Foil ikkagi EJL all? 

Formula ja Foil on oma olemuselt samuti rajasõidudistsipliinid ja seega saab neid korraldada sarnases formaadis, mis on EJL regatid. Kuigi sõitjaid nendes klassides napib, on EJL võimaldanud need klassid liita oma võistlustele- kuna paljud kulud jagunevad kõikide osalevate klasside vahel, siis pole lisakulu kuigi suur. Kui EPL neid ise korraldaks, siis selleks, et majanduslikult välja tulla, tuleks väga paljudes kohtades kvaliteedi arvelt mööndusi teha- kohtunikud, -paadid, turvamine jne. Muidugi oleks võimalik, et EPL maksaks nende võistluste korraldamiseks peale- aga katsu sa leida sponsoreid võistlustele, kus osaleb maksimaalselt 5-10 võistlejat.

Formula ja Foil on üldiselt täiskasvanute klassid. On väga oluline, et paadipurjetajatest noored neid näeksid  ja kaaluksid võimalust edaspidi nendega tegeleda. On küllalt näiteid, kus purjetamise noorteklassist väljakasvanud sportlased jätkavad purjelauaga- Roland Mik, Peeter Kask. Ka see on oluline argument, miks need klassid on täna EJLi sarjas

Mõned osavamad matemaatikud on läbi viinud keerulised liitmistehted ja on järeldanud: "Võistlusel osalejale on kogukulud ikka räme kirves"

Tõesti, ei saa öelda, et osalemine oleks odav. EJKl regatil osalemiseks tuleb soetada hooajaks võistluslitsents (15 eurot), kolmanda osapoole vastutuskindlustus  (18 eurot) ja ära maksta regati osalustasu (30 eurot), lisaks peavad osaleja olema ka EPL liikmed (30 eurot, noortele ja klubide liikmetele 15 eurot). Kokku siis esimesel regatil osalemiseks tuleb välja käia 78 eurot, järgmistel regattidel osalemiseks aga vaid osalustasu 30 eurot, Kui osaleda kõikidel võistlustel, siis tuleb ühel etapil kogukulu 46 eurot. 17. veebruaril 2019 toimuva Tartu Maratoni osalustasu on 55 eurot (soodusregistreerimisel mitu kuud ette), edasi aga isegi kuni 110 eurot. Tartu Maraton on ühepäevane üritus. Väga kallis mustikasupp, kui jätta valemist välja saadav emotsioon.

Lisaks annab EJL võistluslitsents ka õnnetusjuhtumikindlustuse võistlusspordiga tegelemiseks ja seda nii Eestis kui välisvõistlustel. Kui võtta eraldi reisikindlustusele (10 eurot/nädal) lisaks kindlustus, mis kehtiks ka võistlustel, siis nädalalne kindlustusmakse otse kindlustusfirmast on lisakulu 65 eurot (poliisi hind nädalaks kokku 75 eurot, iizi.ee). Seega oleks mõistlik EJK võistluslitsents soetada isegi neil, kes ei osale EJL võistlustel, aga võtavad osa välisvõistlustest.

EJK võistluslitsentsi kindlustustingimused:

1. Kindlustatud on võistluspurjetajad/purilaudurid, jääpurjetajad ja lohesurfarid, kes omavad EJL võistluslitsentsi ning osalevad Eesti Karikasarja võistlusetappidel, Eesti Meistrivõistlustel ning välisvõistlustel.

2. Kindlustuskaitse kehtib ainult purjetamisvõistluste ajal ning võistluseelsel ajal võistluspaigas kuni 7 päeva enne võistlusi. 

Aga hea küll- kas ikkagi saaks odavamalt? 

Täna on purjelauasport suurte ümberkorralduste lävel: “Üks tont käib ringi mööda maailma- foilitont! Kuna me täpselt ei tea, kas ja millal Foil hakkab purjelauaklassina prevaleerima, oleks täna väga keeruline planeerida eraldi võistlusi. Selge on see, et Foil on juba täna oluliselt vähendanud huvi muude rajasõidudistsipliinide vastu- näiteks oli SMS regatil vaid 2 Formula sõitjat. Sellises olukorras oleks EPLil majanduslikult keeruline iseseisvalt võistlusi korraldada. Ühepäevase võistluse korralduskulud on ligikaudu 800 Eurot, kahe osalejaga võistluse osalustasu peaks siis olema 400 eurot.

Kui Foili klass täna planeeritaval kujul realiseerub (ehk vaikse tuulega sõidetakse Foiliga rada, aga kõva tuulega slaalomit), võib juhtuda, et selline uus formaat on nii erinev jahtklubide võistluse formaadist, et tuleb hakata ise vastavaid võistlusi korraldama. See saab siiski aktuaalseks vaid juhul, kui on piisavalt osalejaid. Kahele-kolmele Foilisõitjale ei hakka EPL ilmselt kunagi tiitlivõistlusi korraldama.

Kui Foilst saab olümpiaklass, siis tuleb samamoodi kaaluda nende korraldamist koostöös EJLga- lähtuvalt eelnevalt öeldud kaalutlustest. 

EPL võiks ju Jahtklubide liidule võistlustega seotud litsentsid, kindlustused ja osavõtutasud  kinni maksta!

Oleks ebaeetiline need kulud kinni maksta teiste liikmete arvelt- EPLil on täna ligi 200 liiget, EJL regatil osaleb neist umbes 20  (SMS regatil eelmisel nädalavahetusel osales 18 sportlast kõigis purjelauaklassides kokku). Nende osalustasude katteks kuluks aastas 2400 eurot (umbes 15% eelarvest). 

EPL toetab rahaliselt nende võistluste korraldamist, mis pole EJL korraldada- Slaalomi sari (toetus korraldusele 1200 eurot/aastas), Fun sari (1000 eurot)- seda just selleks, et need võistlused toimuksid kvaliteetselt ja ei oleks osalejatele harjumuspärasest kallimad (umbes 30 eurot võistlus) 

Olümpiaklassi ja -ettevalmistusklassi sportlasi toetab EPL samuti, aga teiste instrumentidega. EPL toetab noortesporti varustuse toetusega ja rahvusvahelistel võistustel osalemisel ka perspektiivikamatele võistlejatele osalustasu kompenseerimisega. 2018 planeeritud kogukulu nendele tegevustele on umbes 5000 eurot, mis täna moodustab märkimisväärse osa EPL eelarvest. Seda on pea kaks korda rohkem, kui EPL liikmed maksavad liikmemaksu. Loodetavasti kannab EPL töö sponsorite ja toetajate leidmisel edaspidi veelgi rohkem vilja ja me saame  suurendada toetusi noortespordi arendamiseks.

Elus on ikka nii, et head asjad pole tasuta. Loodetavasti kompenseerib võistlustel saadav emotsioon tehtud kulutused. Ma ise olen küll selles suhtes kindlasti kõvasti plussis- vaatamata sellele, et olen aastaid lisaks enda kuludele ka ühe noorsportlase kulud kinni maksnud. 

Tegelikult sõltub kogu EPL strateegia sellest, mida EPL liikmed soovivad. Kui järgmisel aastal tehakse ettepanek, et EPL võiks tagada tasuta osalemise võistlustel kõigile huvilistele, siis on ka see võimalik. Lihtsalt tuleb oma soovid läbi mõelda, reklaamida, leida toetus liikmete hulgas, kate eelarvele jne. Igaastasel üldkoosolekul, kus kinnitatakse ka järgmise hooaja eelarve, on kõik sellised ettepanekud oodatud. Veelgi kindlam on oma soove, visioone jne. realiseerida EPL juhatuse liikmena. Ainus probleem sellisel juhul- ei saa enam küsida:"Miks EPL midagi ei tee?"

Suur veivipurjede test- milline on parim puri?

Paljud purjelaudurid on segaduses ega oska valida suure hulga eri tootjate purjede vahel. Milline on kõige parem puri? Sellisel puhul on mõistlik jälgida vastavate testide tulemusi. Sel talvel toimus Viimsis väikeste veivipurjede test. Testis osalesid Gaastra Manic, North Sails Ice ja Loftsails Purelip purjed. 

Tulemused:
Purjede pingerida maitse järgi:
1) North Sails Ice 3.7- korralik auk mastitaskus;
2) Gaastra Manic 4.7- pisut proovitud;
3) Loftsails Purelip 3,7, 4.0, 4,5 - ei pakkunud huvi.

Purjekottide pingerida:
1) Gaastra Manic 4.7-  söödud kõige suurem auk;
2) North Sails Ice 3.7-  eelmisest poole väiksem auk;
3) Loftsails Purelip 3,7, 4.0, 4,5 -ei pakkunud huvi.

Ilmselt nõustuvad kõik, et purjekoti omadused pole kuigi olulised, seega võitis testi pika puuga North Sails Ice. Loftsails jäi kõigis arvestustes konkurentsitult viimaseks.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et ka kivimaja betoonpõrandaga garaazi võivad talvel sattuda hiired. Järgmisel talvel panen neile korralikult süüa. Ja üldse on garaaz autodele, mitte purjede hoidmiseks.

Õnneks jäid ära slaalomi- ja Formulapurjede testid, kuigi vastav varustus olid testimiseks valmis pandud:)

Gruissan ja tramontane

Defiga on siis selleks aastaks ühelpool. Homme jõuame koju. Tuult jagus! Sel aastal osales võistlustel viis eestlast, kellest John Kaju saavutas väga hea 35. koha üldarvestuses (kokku osales 1133 võistlejat). Arvestades, et siinsed olud erinevad Eesti oludest kardinaalselt (maatuul tugevusega 12-20 meetrit, puhangud kuni 25, mis tõstab üles väga ebameeldiva ning harjumatu murdlainetuse ja kuna tuuletugevus on muutlik, siis on raske sobivat varustust valida), on see väga tubli saavutus. Ilmselt jäi ta soorituses ka varu, sest alles viimases sõidus, mis kahjuks katkestati, sai ta varustuse korralikult lendama. Ilmselt tasuks tal saadud kogemused tuleval aastal veelgi parema tulemusena realiseerida.

Minu enda Defi jäi sel korral lühemaks, kui plaanisin. Esimene sõit algas kehva stardiga, aga kuna varustuse valik õnnestus päris hästi, siis oli kiirus täitsa tore. Tagant tulemise suurim pluss seisneb asjaolus, et saab väga paljudest mööda sõita. Tuule kurss oli pisut liiga põhjast ja seelle tõttu oli tugev krüssukurss vasakul halsil. Kahjuks ei läinud ma mõlemal korral märki välja (päris hull, kui oled 10 km krüssanud ja märgist jääb vaid mõnikümmend meetrit puudu. Õigem oleks öelda, et märgist jäi puudu paar sentimeerit- uime). 388. koht oli arvestades neid vigu täiesti korralik.

Teises sõidus tekkis kokkupõrke vältimisel olukord, kus minuga vastaskursil paremal halsil (ja seega sõidueesõigusega) sõitja, üritas väga tugeva nurga all märgile krüssata, muutis järsult kurssi ja keeras mulle peale (mida ta ei oleks tohtinud teha, ilmselt aga juhtus see kogemata, võib-olla läks uim spinni vms.) ja kokkupõrke vältimiseks pidin järsult allatuult keerama. Sattusin vees hulpivate sõitjate vahele, sain küll kiiruse alla, aga siiski õnnestus ühele veealusele mastile pihta saada. Tulemuseks korralik katapult, väänasin ja põrutasin käe pisut ära ja sellega saidki minu jaoks Defi sõidud läbi. Õnneks midagi katki pole, vasak käsi ei ole päris valge inimese oma.

Üleüldse on sel aastal vasakutele kätele ebasoodne aasta. Toomas väänas samuti oma vasakut kätt nii hästi, et ei saanud võistlustest osa võtta. Andres Kask vigastas vasakut kätt ja -abaluud ning on juba kaks nädalat lapsehoidjana tegutsenud. Andrese kokkupõrge oli kõige imposantsem, Prantsusmaal on juba liikvel vanasõna: "Mieux porter le casque lorsque vous rencontrez Kaskque"

À toute à l'heure!

Defi Wind 2018 (Tuule väljakutse 2018)

Eelmisest Defi postitusest on möödas täpselt viis aastat! Ja rõõm on tõdeda, et siiski leidub häid asju, mis elus ei muutu. Kõik on täpselt samamoodi- sama elamiskoht rannal, sama majaperenaine, kes meile vaatide viisi koduveini pakub (vein on isegi parem, kui vanasti!), sama seltskond, sama võistlus, sama Tramontana. Paar aastat on Defi Wind surfivõistlus halbade ilmastikutingimuste tõttu ära jäänud- aga me oleme siin viimasel ajal kohal viibinud 2+ nädalat ja seega on igal aastal siiski korralikult sõita saanud. Mis oleks veel parem surfihooaja avapauk- kaks nädalat korralikku surfi ajal, kui Eestis veel vette minna ei tahaks.

Oleks tore, kui meiega liituks ka uusi ja nooremaid- vanadel olijatel ilmnevad füüsilise kulumise märgid ja on mõningaid kaotusi elavjõus. Nagu ütlevad Iisraeli klassikud: "The spirit indeed is willing, but the flesh is weak." Kes on huvitatud, uurige asja, võtke ühendust ja hakake plaane pidama. Juhul, kui on huvi soodsa eelarvega väga hea surfireisi vastu 2019 aasta maikuus.

Hetkel tundub, et võistlus sel aastal toimub sest prognoos on olemas. Minu jaoks 8. aasta järjestikku. Let's go!

http://www.windmag.com/defi-wind