Tarifa 2008

Üle kolme aasta sai siis taas käima tõmmatud mõte sügispuhkusest Tarifa surfisuvilas.
Plaani panime idanema juba varakevadel ja mõttekaaslaslaste ring muudkui kasvas.
Ideed teostama hakates tegime Maarikaga pisut kodutööd ööbimise, kama laenutuse, lennumarsruutide, autorendi ja muu osas, nii kujunes välja sobiv pilt sügispuhkusest sõprade ja surfiga vanas heas Las Dunase kämpingus.
Sõpradele uuring laiali saadetud, leidis see üleskutse palju positiivset vastukaja ja nii see pall sai veerema lükatudki.
Varakult broneeritud lend Riia-Vilnius-Malaga-Vilnius-Riia FlyLaliga
läks maksma 2300 eeku, kohapeal siis kokku kolm nädalat.
Öine sõit Riiga hispaania keeleõppeplaadi saatel oli lust.Autoga jätsime hüvasti Riia lennujaamas.
Lennust siis niipalju: ümberistumised ladusad ja ooteajad lühikesed.Lennud laabusid ka meie noorsurfar Aleksandril, kes otsustas magada tõusud ja maandumised maha.
Malaga lennujaama oli meile vastu tellitud sume suveõhk koos minu armsa surfibussi ja Jaanoga mis oli kolm päeva varem Tallinnast teele asunud.Omaette loo võiks kirjutada bussi pakkimisest 23 laua ja taglaste, kottide-telkide ja muu hädatarvilikuga Käosaare (suured tänud) kärusse. Kogu autorong oli võimas ja sohvrid tublid, kütuse kulu suudeti hoida alla 11 liitri.SUPER.
Niisiis Jaano kes lahkelt oli nõus ohverdama oma surfipäeva oli meil vastas ja sõit Tarifale algas. Esimeses peatuses degusteeritud kauaoodatud külma Tinto de Verano maitse oli täis meelaid mälestusi aastatetagustest elamustest ja pani mõmisema hispaania keelseid raadiost tulevaid helindeid.
Las Dunase kämpingus oli meile juba bungalo valmis broneeritud(tänud Merritile).Tundsime end nö suvilas end kauaoodatutena ( mõnus on ju nii mõelda)
Üldpilt võrreldes eelmiste aastatega oli paranenud, uued omanikud, kasse vähem, vahelduva eduga toimiv wifi, suures dushiruumis normaalsemad kraanid(vanasti sai ju kahe käega „hand jive“ tantsida), teid puhastas puhastusmasin, adminnid rääkisid inglise keeles, vajadusel lasi turva ka öösel autoga sisse-välja jne.
Järgnevad päevad olid tõesti toredad, iga päev tuli keegi Eestimaalt juurde, tiimi lipp lehvis pea igapäev rannas, argimured ununesid kuhugi kaugusesse, õhtul väike vein mis odavam kui vesi, rumm, vesipiip, ning pillimäng sõprade ringis. Manjaana elustiili omaks võtmine ei ole üle jõu käiv ju kellelegi.
Tuuled olid äärest äärde ja ilmad samuti. Päris iga päev sõita ei saanud erinevalt kergkaalu meestest aga puudu ka ei jäänud. Minu väike jõnglane tegi rannas varustuse kontrolli ja nautis liiva söömist. Kaks düüni õhtut mis sai peetud olid ekstra lahedad, esimesel korral oli au jahedal Rain&co-l kidraga särada ,teine kord tuletas Meelis meelde rahvusmänge(päris naljakas oli) ja laulis Triinuga(kaduma läinud talent) öö otsa. Hakkajamad nagu Jüri ja teised valmistasid lõkkes küüslaugukartulit ja peekonijuustushampinjoni.
Tähistaevas, ööhelid, Aafrika siluett, raagus puud, lõke, sõbrad – seda oli unustamatult tore jälle kogeda.Vahva oli ka Merriti organiseeritud ühine piduõhtu ranna kõrtsus pika laua taga, mariska-paella valmistajaks kohalik vaatamisväärsus-kapten Papi. Õhtu kujunes lisaks rohkele veinile tekiila mekkimiseks ja vennastumiseks.

Kalalkäik. Äratus varapimedas, kogunemine 7.00 ,kaluriteks Karmo,Rain,Ülo,Jevgeni,Sulev ja mina.Rain oli ennast varustanud Tarifalt ostetud spinna ,konksude ja raskustega,Karmol –Jevgenil kalipso,lestad,harpuun(?),minul kodunt kaasavõetud saartematka spinna,Ülo ja Sulev olid kaasa tulnud kalatransportöörideks.Lonkisime läbi pimeda öö üle düünide õige kaljunuki juurde, mida Karmo pidas õigeks kohaks.Ja tal oli õigus, kohe peale meid saabusod samasse kohta kaks kohalikku millest järeldasin, et Karmo ikka jagab kalaasjandust.Selleks ajaks kui päike tõusma hakkas sukeldusid Karmo ja Jevgeni vee alla ja meie Rainiga hakkasime spinnat loopima.Kohaliku kombe kohaselt oli tamiili otsas landi asemel tinaraskus ja väikeste vahedega kolm konksu ehk nagu põhjaõng.Söödaks oli meil krevett,tegelikult selgus hiljem et krevetid oleks tulnud ise ära süüa ja kalu püüda kalmaariga.Kuna meil Rainiga kohavalik ebaõnnestus siis suutsime mõlemad oma konksud põhja kinni visata kaljude vahele. Õnneks oli Karmo vee all kes meid päästis tamiili purunemisest ja konsud valla päästis. Tegelikult oli pilt ikka vinge,vesi kihas kaladest ja kohalikud meie kõrval tõmbasid neid välja kolme kaupa.Korra sai ka Ülo Andaluusia varustust proovida ja tõmbas kohe kaks kala korraga. Meie tulemuseks Rainiga kadunud raskused,Karmo nägi kalu eemalt ja Ülo pani oma püütud kalad hispaanlaste ämbrisse.Järgmistel päevadel Karmo vilumus paranes ja vee all harpuuniga püütud kalade hulk aina kasvas.

Bolonia
Super kihvt oli Karmo eestvedamisel allatuult matk ühest rannast teise. Ehk siis Las Dunasest Boloniasse. Lahe jibetrenn ilma krüssamata, millele taustaks maaliline vaade rannajoonele. Bolonias, mis on hubasem koht kui kämpa rand, veetsime terve päeva, ka päevitajad ja muud supoorterid olid platsis ja proovisid Bolonia päikese omadusi.
Minu jaoks oli veel päeva ekstra boonuseks üks väga ilusti välja tulnud paaris jibe koos Papaga, mis oli olnud pealtvaatajate aplausi väärt.
Ronda. Kes veel pole käinud maalilises Rondas siis tehke seda kindlasti.Meie pere jaoks unustamatu elamus,eriti päikeseloojang mägede vahel.Ronda asub 750m üle merepinna ja linna läbib 120m sügavune kanjon millest üle läheb kivisild. Kitsad tänavad vanade hoonetega, Hispaania vanim toimiv härjavõitlusareen, väidetavalt ka flamenkopealinn ja palju muud.Varuge selle linna jaoks vähemalt pool päeva ja te ei kahetse.Tagantjärgi pilte vaadates tõestavad need selle maalilise mägilinna unustamatust.
Sõita sinna on lihtne, üks tee viib Algecirasest umbes 100 km ja teine Marbella lähedalt umbes 50 km.Teed on heasti mägikurvilised ja vaated kaunid.
Kõigest ei jõua kirjutada aga Canos de Meca peab ära mainima.
Eelviimasel päeval hakkas ikka väga ägedalt puhuma, Tallinnasse jõudnud Papa helistas kadestades, ka tema ilmanäidu tuul puhus võimsalt. Enamus, eesotsas Jaanus Reega olid otsustanud autodega otsida paremaid tingimusi kui Las Dunases ja õieti tegid.Andres üritas kämpa rannas vette minna aga purje üles ta ei saanudki, puhangud lennutasid juba mööblit ja prügikonteinereid.Paar kohalikku üritasid sõita laud 59 l ja puri 3,3 !!! ning kommentaar tingimuste kohta kõlas „it`s a war“.Toppisime siis oma kamad Andrese rendikasse ja kihutasime Canose poole. Pilt mis avanes koha peal oli võimas.
Rigasin 4,0 Manicu ja lauaks 90 l Syncro, mõlemad osutusid liiga suurteks. Kõhklesin ikka tükk aega minemisega ja otsisin endale vabandusi, et põlv ei pea vastu ja võõras koht ja liiga karmid tingimused, tuul mis minu jaoks pole kunagi nii vali olnud ja lained ei ole mu põlvele eriti sobinud(Väänas ja Ristnas ma veel sõitnud ei ole)
Julgete päralt on tulevik(keegi ütles),tuli ikka minna.Oli ju randa vaatama kogunenud terve hulk meie laagrirahvast eesotsas oma perega, näitasin vähemalt lastele eeskuju. Sisseminek üksi oli juba omaette katsumus, paarikümmne meetri ulatuses kaldast oli vee all libe ja terav kalju, milles jalalaba jaoks sobivad augud ja tuul mis asjad käest viia tahtis ning laine sind kaldale tagasi ajas.Proovisin body dragiga edasi liikuda mis õnnestus vaevaliselt, kulutas peamiselt varbaküüsi ja trapetsi konksu.Tõenäoliselt oli see kalda pealt päris lõbus vaadata aga lõpuks purje üles saades tuli endale ka rõõmus irve suule. Lained olid ikka väga suured ja tuul võimas, kuna ma hüpata ei saa siis proovisin lihtsalt üle lainete sõita aga laud tahtis vägisi lennata. Kui minu kaalu(95kg) juures 4,0 paljuks jääb siis kaua ma vastu ei pidanud, pisut triibutamist ja kaldale puhkama.Kaldal oli adrekas ikka väga kõrgel ja tundsin et olen mingit piiri enda jaoks kaugemale lükanud.Lahe.
Surfisuvilas sai siis kokku kohal oldud 21 päeva, sõidetud sai piisavalt, ise jäin terveks ja kamad ka. Ptüi,ptüi,ptüi. Pere jäi ka rahule. Elasime kõik päevad Las Dunases bungalos kaks nädalat neljakesi ja nädala viiekesi 10 euri päev/inimene, söögi peale läks umbes 115 eeku päev koos veini ja rummiga, kamad toodi kohale 2500 eegu eest. Tasub veel mainida, et söök-jook Hispaanias on soodsam kui Eestis, võisime lubada endale nii mõnelgi õhtul gurmeeõhtusööke hiidkrevettide ,sinikarpide ja muu hõrguga.Odavaim pudelivein mida manustasime maksis 0,79euro senti. Minu rahakott ja kõht jäi igatahes väga rahule.
Suured tänud Merritile, tänu kellele kõik eestlased said kämpingus 30 % soodustust.

Läbi käis kolme nädala jooksul üle 80-ne eestlase (P.S.Jaano ,Merrit ei saa selle eest boonust).Tänud Maarikale ja Aleksandrile kes jaksasid mind kaldal oodata.Tänud tolerantsetele majakaaslastele Jürile ja Triinule.Tänud köögimeeskond Timile ja Kadrile. Tänud Jaanole kes bussimeeskonna komplekteeris ja teistele sohvritele Tarmole , Andresele, Hardcorele ja Meelisele.
Ja lõpuks tänud kõikidele surfisõpradele kes erinevaid radu pidi kohale tulid ja selle kolm nädalat meeldivalt seltskondlikuks tegidJ
Surfisuvilasse tahaks naasta iga kell teiega jälle.

Jahe "Kuum Surf(ph)erlaager" läbi

... hakkan minema nüüd oma kitsast rada! (J.Tätte)

Pärast 2008 aasta Tarifa reisi on on meeled veelkord kindlust saanud, et see on koht, kus tuleb käia, ... mida rohkem jala või surfates... ... seda rohkem Sa tajud, näed ja mõistad elumõtet.

Tarifa 2008 algas tänu ettevõtlikule JaheKentile, kes juba märtsis viskas tuulde lause, "lähme sügisel Tarifale!" Tähelepanelikud märkasid tuulde visatud vihjet ja haakisid end mõttega kaasa - (teostuseni oli jäänud vaid pool aastat)
Kui soovid saada vabaks ja õndsaks, siis pead ära käima"Surfimekas"(Tarifa "Capital of Wind"on kindlasti tuule euromaise olemise parim kehastus.) Tarifa on koht kus mered ja ookean kohtuvad ja kus aafriklaste unistuste Euroopa on käega katsutav ning Eesti lipuvärvid on saanud oma tähenduse. Eesti suvele "maheda" pikenduse otsimine võttis kaasa ka meile kõigile tuntud EPL-i talismani Hr.Hardcore alias A.Kajakas-e ise, kes kontrollis tähelepanelikult capitali olusid ja tutvus põhjalikult Andaluusia kunsti- ning väärtustega.
(Härra surfas kõikidel päevadel ja mitte ainult tra-petsis:-)

Kokkuvõtteks võin pärast 5-dat Tarifa reisi öelda:
1. "Midagi pole Tarifal muutunud!"
2. "Tuult puhub endiselt ühtlaselt palju!"
3. "Sõbrad on endiselt sõbrad - loodus samuti!"
4. "Väga hästi sõita meist keegi ikka veel ei oska!"
5. "Ülikond ei päästa, aga treening - küll!"(pildil)
6. "1 L bensiini on veinist 2x kallim!"
7. "Ostukorv ca 20% Eesti omast odavam!"
8. "8 kuu pärast algab Eestis suvi !"
9. "2009 Tarifa laager toimub imselt samal ajal!"
10.Team Jahe tänab T. Käosaar-t EST 17 ja J. Ree-d EST 975

TARKUSETERA:
Kui oled ära käinud Tarifal, siis ära enam jonni: "Tuult ei näinud?!"

"TUUL OLI KIIREM KUI SINA!"

Pildi- ja mõttemälestuse salvestab Sulle omaraamat

Tarifa pildid

Pilte ja videot tegid seekordses Tarifa laagris mitmedki. Kui need kuhugi üles saavad, paneme siia ka lingid.
Jaanuse tehtud Tarifa fotod leiab Jaanuse albumist.

Camping Las Dunas vargabande rikkus Tarifa laagri

Tahaks kirjutada Tarifa päikesest ja tuulest, super-surfipäevadest ja meeleolukatest laagriõhtutest. Või väljasõitudest Andaluusia loodus- ja kultuuriväärtuste juurde. Kirjutaks headest sõpradest ja maitsvast veinistki. Aga ei saa, sest viimane elamus laagrist oli nii sitt.

Nostalgia pärast valitud majutusasutus Camping el Jardin de las Dunas osutus halvaks valikuks. Väga mitmes mõttes. Hinnad olid vaatamata suurtele allahindlusprotsentidele siiski üsna kallid, neli telkijat saanuks telkimistasud kokku pannes linnas korteri võtta. Randa on Las Dunas’est pikk maa, eriti kui vaja mitu lauda-purje randa kanda. Kämpingu territoorium oli räpane, turvamehed ülbed, ebaviisakad ja tüütud. Kahes majas lõhkesid kuumaveetorud, internet puudus pooltel päevadel.

Kakahunniku kukutas tordi tippu aga lahkumispäev. Nimelt toimus nädal enne laagri lõppu väike intsident, üks turvameestest otsustas pisut külastajate järelvalveta jäänud asju endale võtta. Muidugi raaliti kiiresti välja, kes ja millal asjad võttis ning ega kämpingu juhtkond suurt vastu ka ei puigelnud. Jah, turvamees tõi asjad siia, et nendega midagi ei juhtuks, seletati receptionist. Aga millal tagasi saab, ei osanud keegi öelda. Ka eestlastele „soodsad” tingimused välja kaubelnud endine kämpingu töötaja Merrit seletas, et jah, seal kämpingus nii käibki, et turvatöötajad varastavad külastajate asju, kuid et politseinikud on kämpinguomaniku head sõbrad, siis polevat avalduse tegemisest mingit kasu, tulevat hoopis püüda läbi rääkida.

Käisime siis iga päev küsimas, et kas on selgunud, kus kadunud asjad on, aga alati öeldi, et seda inimest, kes teab, parasjagu pole. Sõbralikult soovitati hiljem tulla ja kui vajalik inimene kohal oligi, väideti, et tegelikult on veel keegi hoopis järgmine, kes teab. Nii lahkumispäevani, kui otsustasime, et enne raha ei maksa, kui asjad tagastatud. Kuid siis saabus kohale Merrit, kes soovitas raha ikkagi ära maksta ja lubas pärast seda aidata kadunud asju kätte saada. Maksimegi. Kuid seejärel ütles Merrit, et leppige kaotusega ja ärge hakake probleeme tekitama, sest politsei on igal juhul kämpingu poolel.

Tõenäoliselt oli Merritil õigus. Endise Camping Las Dunas töötajana teab ta neid asju kindlasti paremini. Ning arusaadavalt ei olnud tema huvides hakata tülitsema majutusasutusega, kust tal saada komisjonitasu üle 70 eesti kliendi toomise eest. Justnagu kompensatsiooniks kahju saanud klientidele palus Merrit administraatoril meie arves lahkumispäeva mitte arvestada, seega saime „kingituseks” tervelt kahe inimese ühe päeva telkimistasu.

Tegelikult oli see mulle tuttav lugu, mõni aeg tagasi elasin midagi sarnast läbi ühe teise Hispaaniasse elama läinud eesti blondiiniga asju ajades. Teadmine, et ohver peab kindlal päeval kodumaale tagasi minema ega saa sealt enam oma huvisid kaitsta, teeb röövlite elu lihtsaks. Isegi ilmselgete juhtumite puhul tuleb pättidel lihtsalt ohvrit rahustada ja oodata, kuni lennukirattad rajalt õhku tõusevad ning probleem ongi minema lennanud. Seepärast oli meie suurim viga Merritit uskuma jääda ja kämpingutasu ära maksta. Sest samuti nagu ei saa kämpingutöötajate varguse ohver kodumaalt enam oma vara tagasi nõutada, ei tasu kämpingul hakata tegelema külma arve rahvusvahelise sissenõudmisega.

Seepärast soovitan edaspidi Camping el Jardin de las Dunas vargakampa vältida ning öömaja ise korraldada. Tuleb odavam, mugavam ja kokkuvõttes jääb ka meeldivam elamus.

Tarifa laager lõppes suure pauguga- Los Caños de Meca con viento de levante 30 metres en segunda

Viimane täispikk surfipäev Tarifal pidi kõikide ennustuste kohaselt olema päev täis rõõmu, kuna ennustused näitasid idatuult 15m/s. Seda enam, et paar päeva olid olnud suhteliselt tuulevaesed (kuigi ka kolmapäeval sai paar tundi väga ühtlase ponientega sõita). Seega olid ootused suured ja kui öösel kella 3 ajal maja katus kolisema hakkas, oli tunne väga hea. Reedene hommik tervitas aga vihmasaju ja tõeliselt tugevate pagidega, telkides ööbijad olid sunnitud loobuma vabaõhu hommikusöögist ja leidsid vihmavarju meie rõdul.

Käik mere äärde kinnitas, et 30 sõlmene ennustus oli paika pidanud vaid numbriliselt, tegelikult oli tuult puhangute ajal isegi kuni 30 meetrit. Siiski oli merel näha paari väikest purje ja nii ma rigasingi üles oma kõige väiksema, 4,2 m2 purje. Juba ainuüksi kaldale jõudmine oli keeruline, puhangute ajal tuli kamad maha suruda ja oodata. Sama asi oli ka vette minekuga, selle asemel, et purje tuules hoides oodata sobivat lainete vahet, tuli seda lihtsalt vette suruda. Pärast mõningasi katseid sellistele tingimustele ebasobivalt suurte asjadega sõita loobusin. Randa oli jõudnud ka Kent, matsime minu laua osaliselt liiva alla (kuna see ei seinud lihtsalt maas) ja jalutasime veidi üles, et välja selgitada, millega kohalikud peal olid. Selgus, et see kutt, kes maha tuli ja arvas, et ka tema asjad on liiga suured, oli peal 3,3 purje ja 59l lauaga.

Pärast kiiret koosolekut otsustasime seada suuna kohalikku kultus-veivikohta Trafalgari poolsaarel. Laadisime minu rendikautosse kahe inimese kamad ja juba tunni pärast olime kohal- samaaegselt ülejäänud tiimiga, kes juba hommikul startis. Caños de Meca on vaikne külake, 2 km ida pool Trafalgari poolsaarest, nende vahel on väike kiviste kallastega laht, kus idatuulega keerab üles päris korraliku laine. Kahjuks oli ka seal tuul väga tugev, kuid tundus, et siiski veidi vaiksem, kui Tarifal. Vette astudes sai kinnitust kohalike info, et paljajalu sisseminek on väga valus. Eriti kõva tuulega. Umbes 20 meetri ulatuses käis vesi üle teravate kivide (mis tavaolukorras pidid veest väljas olema). Siis läks veidi sügavamaks, aga lainete vahel turritasid endiselt veest välja kivid. See ala oli kõige lihtsamini ületatav bodydrag asendis. Sõiduvette jõudes oli kohe selge, et tuult on minu komplektile ikkagi liiga palju. Ning see tuul puhus kergelt üle maa ja oli väga pagiline. Panin kohe esimesel triibul ka päris valusa katapuldi, pagi tuli peale, ja sellele järgnes veelgi tugevam pagi. Hüppamisele sellise ülepurjestusega ei saanud mõeldagi. Samuti oli väga raske jõuda lainele, sest kogu sõit toimus praktiliselt „uks lahti“ asendis. Kokku sõitsin siiski ühe tunni jagu. Lootuses, et tuul vaibub ja sisseminek on selline porno. Tuul siiski ei vaibunud, kaldale tulles õnnestus ka varbad veriseks tõmmata.

Kokkuvõtteks, ei midagi mõnusat aga tore, et saime ka selle koha ära proovida. Laine oli meie sõidu ajal liiga kalda all ja loomulikult oli tuult liiga palju. Lõplikku hinnangut ei julge siiski anda, kuna kohalike jutu järgi oli see üks kehvemate tingimustega päevi. Muidu pidi tuul olema rohkem side ja seetõttu ka laine olema kaldast oluliselt kaugemal. Ka pidi tavaline veeseis olema madalam, mis oleks sissemineku teinud oluliselt lihtsamaks. Ja kõva levantega peab ilmtingimata 3 ruudune puri kotis olema!

Laupäeva hommikul, enne äralendu, ärkasin varakult, et veel tunnike sõita. Sain teha paar triipu 4,2 purjega 76 l laual aga kuna tuul oli ebaühtlane, siis ei hakanud perele lisastressi tekitama ja läksin aegsasti asju pakkima. Seda enam, et sõita olin saanud neljateistkümnest kohal veedetud päevast kümnel. Pole paha!

PS. Tulin just arsti juurest ja selgus, et olin Tarifal poolteist nädalat mõranenud pöialuuga merel käinud.

Tarifa laagris saartematka radadel

TeamJahe Tõusulaine aasta viinakuu viiendamal päeval sai suurema viinata teoks Tarifa-laagri suursündmus – Bolonia-matk. Tõsi, eelmise õhtu viinad takistasid üksikuid heledate favoriidipükstega sportlasi starti jõudmast.

Start anti kell 13.15 ning rajale asus TeamJahe laiendatud koosseis: tempot aitas teha „Kõige Kiirem Jaanus” EST975 ning surfitüdrukute rollis astusid üles Annika ja Lisette. Purjed 5.0 kuni 6.4 ning lainete lamedamaks sõitmiseks kaasas Karmo vana hea kuulikindla saartematka-Techno. Laine ja tuul siiski hüperhulluks ei läinud, sest valiti allatuul ja tavaline kohalik Levante. Tarifalt Boloniasse sõit seega puhas downwind, kokku alla laskmist umbes 8 km jagu. Alguses ei saanud käima, pärast ei saanud pidama, esimesed paarsada meetrit tuli Las Dunase alt välja tiksuda, siis aga läks sõit edasi täies glissis. Et lõbu liiga ruttu läbi ei saaks, kasutati „downwind interruptus” meetodit ja päris bakstaagi asemel valiti leebemaid allatuulekursse. Mis lubas kõikvõimalikes laineoludes ohtralt jibesid loopida ning vahepeal Punta Paloma ilusaid randu imetleda.

Kõige Kiirem Jaanus tegi tempot, aga kuna sõit polnud tegelikult kiiruse peale, võitsid hoopis need, kes aeglasemalt sõitsid. Papal, kel igaks juhuks rosinad taskus, õnnestus koguni boksipeatus teha, mille käigus ta tutvus kohaliku elanikkonna, loomastiku ja taimestikuga. Eriti huvitasid teda laialehelised taimed, millel head pühkimisomadused ja võimalikult vähe okkaid.

Esimesed randujad Bolonias fikseerisid sõiduajaks 50 minutit ning bussidega vastu tulnud tehnilise toe tiim tervitas maabujaid värske vee ja aplausiga. Järgnes senise laagri parim surfipäev Bolonias, autodel saabusid ka värvilisemate pükstega sportlased. Tuul püsis, vesi oli soe ning pühapäeva puhul oli avatud ka Bolonia ranna eelviimane restoran.


Fotol: Bolonia-matka team, tehniline abi ja fännklubi VIP-baaris esitlust jälgimas

PS1. Rohkem fotosid ilmub Jaanuse saidile. Jälgige jutukat.
PS2. Pärast Raini lahkumist pole lobisemiseks aega jäänud, tuul on olnud vaja ära sõita. Polegi nagu midagi kirjutada. Iga ilma 5.7 ja üksikutel karmimatel hetkedel 4.2.