Hommikul oli ainus ennustus, mis Pärnusse tuult näitas, windguru. Aga kuna Jüri kinnitas, et tuul on olemas, ja Jürit me usume, siis ei jäänud muud üle, kui Pärnu slallile minna. Kogu tee sadas vahelduva eduga ja tuult ei paistnud kusagilt. Ka Pärnu rannas ei olnud kell 13, esimese võimaliku stardi ajal erilist tuult. Aga taevas hakkas järjest selgemaks minema ja seega oli lootust, et saab kena sõidupäeva. Mõne aja pärast siis pandigi nagu lülitist tuul puhuma ja lipp lasti alla.
Pärnakad üllatavad järjest uute "formaatidega". Sel korral oli siis selline võistlus, et sõita võis kuidas iganes, aga mitte nii, nagu koosolekul teadete tahvlile joonistati. Nimelt oleks pidanud nagu vasakuga startima suunaga muuli poole (minu arust on pärnus muul ainult jõe suudmes), aga kõik võistlejad suundusid nagu üks mees stardiliinist muuli poole ja jäid vette starti ootama. See tundus isegi loogiline, sest enne starti oli rada lühemaks tõmmatud ja esimene suur punane märk oli kohe stardiliini alla toodud? Ma ise tiirutasin stardiliini lähedal, stardiliinist Raeküla pool ja ootasin, millal siis lipud lehvima hakkavad. Kuna kaatrit vees polnud, siis oli lippudega kohtunik kaldal umbes 400 m kaugusel ja nii ma need lipud esimese hooga maha magasingi (ega peale 3 minuti lipu, milleks oli suur Fanaticu lipp, teisi ei näinudki kõikides sõitudes). Ja see mind päästis, ühel hetkel hakkas kogu punt paremaga liinile sõitma. Kõige ees sõitsid Karmo ja Annika, aga nad sõitsid üle liini ja tegid jibe ning startisid vasakuga, nii nagu koosolekul räägiti ja seinale joonistati. Ülejäänud punt sõitis aga paremaga üle liini selle märgi suunas, mis pidi olema 2. märk. Kuna olin niikuinii starti hiljaks jäänud, siis sõitsin, suu ammuli, neile järele, lihtsalt, et aru saada, mis toimub. Pärast selgus, et selles sõidus polnudki vahet, kuidas sõita. Kõige lahedam oli see, et need kaks, kes õiget rada sõitsid said DNF-id, mis hiljem redressideks ümber tehti (miks tehti, kui need kaks kohtuniku arvates valet rada sõitsid??), ülejäänud, kes millegipärast rajaskeemist erinevalt sõitsid, karistada ei saanud. Ja üldse sõidetigi ülejäänud sõidud nii, mis siis, et staabis oli seinal skeem, mis sellele üldse ei vastanud . Miks kõik niimoodi üldse sõitma hakkasid, kuidas selle peale tulid, jäigi mulle lõpuni arusaamatuks. Väga kihvt see polnud, võiks ikka enne täpselt kokku leppida, mis rada sõidetakse.
Muidu oli tore, tuul puhus hästi, kokku saime siis 7 sõitu. Tagasihoidlik soovitus edaspidiseks, stadiliini märgid võiks olla pisut suuremad, jube raske on liini kaugust hinnata, kui märki näeb alles 20. sekundit enne starti. Ja siis lipud võiks pisut suuremad olla, kui kohtunik on mitmesaja meetri kaugusel, või siis veel parem ikkagi mingi kaatri variant. Muidu suur tänu Pärnakatele, ega midagi halvasti ju polnudki, v.a see rajavärk.
