Panen kirja mõned mõtted Veerpalu juhtumi kohta. Miks ma seda teen? Esiteks, tegemist on minu erialaga väga tihedalt seotud teemaga. Ja seetõttu paljud tuttavad on minu arvamust küsinud. Kuna teema on väga emotsionaalne, siis olen tavaliselt olukorras, kus kuulajad ei suuda ühekordsest selgitusest aru saada. Võib olla ma ise teen seda ka liiga keeruliselt. Seetõttu panen mõned punktid siia kirjalikult, siis on võimalik need asjad kasvõi mitu korda üle lugeda ja mõelda. Teiseks, saan ise edaspidi seletamisest vabaks, sest nüüd on need asjad kirjas ja saan sellele viidata.
Ma olen ise hariduselt biokeemik ja rakubioloog. 1999 kaitsesin doktorikraadi ühe hormoonisarnase signaalmolekuli toimest. Alates sellest ajast olen tegelenud ravimite väljatöötamisega. Ja just eelkõige valguliste ravimite, nagu seda on ka kasvuhormoon. Seega usun, et mul on piisav kompetents nende küsimuste käsitlemiseks.
Esiteks meetodist, mille alusel saadi Veerpalu vereproovist rekombinantse (ehk kehaväliselt toodetud) kasvuhormooni kasutamisele viitav tulemus. Tegemist on väga hästi valideeritud testiga (ei ole uus test vaid juba üle 10 aasta arendatud test, mis hiljuti valideeriti ja eelmisel aastal ka WADA ametliku heakskiidu sai), mis kasutab ära asjaolu, et kunstlikult toodetud kasvuhormooni süstimise järgselt väheneb kehaomase kasvuhormooni tase. See toimub seetõttu, et verre viidud kunstliku kasvufaktori taseme suurenemine on signaaliks ajuripatsile, et kasvuhormooni tase on kõrge ja selle eritamine verre tuleb lõpetada. Seega tekib olukord, kus kunstliku kasvuhormooni tase on veres väga kõrge, kehaomaste vormide tase on aga madalam, kui normaalselt. Ja seda mõõdetaksegi. Mõõtmisel kasutatakse reaktiive (antikehi), mis on kas kunstlikule kasvuhormoonile iseloomuliku vormi või muude kehaomase kasvuhormooni vormide suhtes tundlik. Mõõtmistulemus esitatakse kunstlikult toodetud kasvuhormooni ja muude kehaomase kasvuhormooni vormide taseme omavahelise suhtena. Uuringute käigus on määratud ka selle suhtarvu normväärtus, kui see suhtarv on oluliselt tõusnud, siis on see viide kunstlikult manustatud kasvuhormoonile.
Eelnevalt teostatud uuringud viitavad sellele, et füüsilise pingutuse järgselt suurenevad just need kasvuhormooni isovormid, mis ei ole sarnased kunstlikule kasvuhormoonile. Ehk pingutuse järgselt peaks määratav suhtarv vähenema (viide neile, kes tahavad süüvida vastava artikli peensusteni, aga see vist nõuab vastavat erialast ettevalmistust). Meie juhul aga oli tulemus vastupidine. Ehk väidetel, et testi tulemus oli positiivne, kuna proov võeti pärast füüsilist pingutust, pole alust, sest see oleks pidanud määratud suhtarvu vähendama, mitte tõstma. Kui Veerpalul on kehaomase kasvuhormooni isovormide suhe ebanormaalne (ehk tema ajuripats toodaks oluliselt rohkem kunstlikule kasvufaktorile sarnast isovormi), siis poleks midagi lihtsamat, kui seda eksperimentaalselt määrata.
Seega, WADA kasutatav meetod ei mõõda tegelikult kasvuhormooni taseme tõusu veres. Huvitav, et meie paljukiidetud teadlased pole viitsinud selle testi olemust endale selgeks teha, isegi täna hommikul oli veel neid, kes väitsid, et kasvuhormooni normväärtuse taset pole võimalik kehtestada. Täiesti õige, aga see ei puutu üldse asjasse. Kasvuhormooniga on sellised lood, et selle tase kõigub ööpäevaselt kordades ja seetõttu pole kehtestatud kasvuhormooni normväärtust. Seetõttu polegi kirjeldatud testis oluline, milline on kasvuhormooni tase. Oluline on see, et veres poleks oluliselt suurenenud selle kasvuhormooni isovormi osakaal mis on identne kunstlikule kasvuhormoonile, mis viitaks selle kasutamisele. Aga just sellele testi tulemused otseselt viitavad.
Kõige huvitavam on asja juures üks detail, millele seni keegi väga tähelepanu pole pööranud. Nimelt, Veerpalu pressikonverentsil selgus, et kasvuhormooni küsimus on suusakoondises juba pikemat aega fookuses olnud. Laasiku sõnul näitavad pikaajalised kasvuhormooni määramised Eesti suusakoondise juures, et kasvuhormooni näidu tõus kolmetunnise treeningu käigus võib tõusta kuni 20 korda . Minul tekib küsimus, miks on suusakoondis pikaajaliselt (kui pikalt?) uurinud kasvuhormooni taset sportlaste veres? Seda ei tehta rutiinselt, kuna see pole mingi markermolekul hindamaks sportlase seisundit. On ju kõik siiani üksmeelselt kinnitanud, et kasvuhormooni tase on väga varieeruv ja individuaalne. Juhul, kui seda on tehtud teaduslikust huvist, peaks väga lihtne olema näidata, millised on tulemused, kes sellega tegeles ja mis allikatest sellist uurimistööd finantseeriti. Kui seda tehti ka lähtudes mingist teaduslikus mõttes irratsionaalsest huvist, siis peaks olema võimalik näidata, millises laboris need testid tehti, millises mahus ja milliste finantsvahendite eest. Ja muidugi dokumentaalselt tõestada ka laborist väljastatud tulemused. Kasvuhormooni mõõtmine on muidugi vajalik ka juhul, kui monitooritakse dopingu kasutamist, aga sellisel juhul on kogu tegevus salajane ja puuduvad igasugused ametlikud dokumendid ja aruanded. Ootan huviga, millal ajakirjandus need küsimused suusaliidule suunab. Suusaliidul pole ju siis midagi lihtsamat teha, kui need dokumendid esitada. Huvitaval kombel esitleti eelpoolnimetatud pressikonverentsil mitte Veerpalu vaid sportlase X andmeid, hilisemate selgituste järgi oli tegemist Jaak Mae andmetega. Huvitav, kas kõikide eesti suusakoondise liikmete kasvuhormooni taset on monitooritud. Ja veelkord, miks?
Paljud suusasõbrad teavad, et läbi aastate on just Andrus Veerpalu olnud dopinguküttide suurendatud tähelepanu objekt. Kas tõesti FIS või WADA kiusab mõnda sportlast? Tõepoolest, on olemas nimekiri sportlastest, keda tihedamini testitakse. Sinna satuvad need, kelle vereanalüüsi tulemused kõiguvad rohkem, kui keskmiselt eeldatakse. See võib olla füsioloogiline eripära, aga ilmselt rohkem on neid, kes on seal mingil dopingu tarvitamisele viitaval põhjusel. Ma usun, et suusaliidu inimesed teavad, mis põhjusel Veerpalu selles nimekirjas on, huvitav oleks seda nende käest kuulda. Ei usu, et siin on tegemist pahatahtliku vandenõuga väikeriigi sportlase vastu. Väike väljavõte ajakirjandusest:"FIS võrdleb pidevalt sportlaste vereanalüüse ja selle põhjal kogutakse andmeid. Mustas nimekirjas olevad sportlased peavad olema valmis, et neid testitakse iga päev," on öelnud Jörg Capol FISist. FISi peasekretär Sarah Lewis on rääkinud, et dopinguvastases võistluses on muudetud taktikat - varasemast rohkem pannakse rõhku "üllatusvisiitidele". "MK-etappidel suurt arvu sportlasi korraga testida pole probleem. See on ka kõige odavam moodus. Aga see pole enam põhitaktika. Isegi, kui kahtlase sportlase ootamatuks testimiseks on vaja teha neli lennusõita ja jännata viisadega, siis teeme pigem seda kui läheme MK-etapile. Kui vaja, sõidame testi tegemiseks kas või kuule!"
Lõpetuseks, ma olen kaugel, et mõista tänase seisuga Veerpalu süüdi dopingukasutamises. Esitaks pole minu kasutuses vereproovide analüüsil saadud näite ja seega on väga raske hinnata, kas seal on midagi kahtlast või vaidlustatavat. Ma usun, et need andmed on olemas Laasikul ja oleks väga tore, kui juba selle tasemel oleks võimalik kogu lugu umber lükata. Aga ma väga kahtlen selles. Sest kui oleks olemas kindlad viited, et testi tegemisel on tehtud protseduurilisi või metodoloogilisi vigu, siis oleks me sellest juba kuulnud.
On olemas ka veel rida muid selgitusi, alates sellest, et Veerpalu kasvuhormooni bioloogia on oluliselt erinev, kui seni uuritud sportlastel. Või näiteks, et meetod ei ole spetsiifiline ja on olemas ka muud vere komponendid või lisandid, mis annavad valepositiivseid tulemusi, ehk test pole usaldusväärne. Aga selliste väidete tõestuseks on vaja uuringute tulemusi. Ma kahtlen, et sellised on olemas. Samas olen valmis selliste uuringute läbi viimises osalema, iseenesest päris standartne uuring, mille tegemiseks saan pakkuda välja ka meie akrediteeritud laboratooriumi. Muuseas, WADA käest saaks ka selliste uuringu läbiviimiseks raha küsida (selle aasta grantitaotluse esitamise tähtaeg 22 aprill). Sobilikke tulemusi ma kahjuks garanteerida ei saa.
Suusaliidu taktika kogu skandaali vältel on olnud enam kui ebaadekvaatne. Ma pole kordagi kuulnud nende avaldust, et nad pooldaksid dopinguvaba sporti. Sellise avaldusega oleks pidanud kogu protsessi alustama.
Need on minu mõtted hetkel, ärge siis väga pahandage. Loodan, et skandaal saab meile sobiliku lahenduse ja dopingusüüdistus ikkagi maha võetakse. Täna pole selge, millele aga toetutakse.
