Viimane täispikk surfipäev Tarifal pidi kõikide ennustuste kohaselt olema päev täis rõõmu, kuna ennustused näitasid idatuult 15m/s. Seda enam, et paar päeva olid olnud suhteliselt tuulevaesed (kuigi ka kolmapäeval sai paar tundi väga ühtlase ponientega sõita). Seega olid ootused suured ja kui öösel kella 3 ajal maja katus kolisema hakkas, oli tunne väga hea. Reedene hommik tervitas aga vihmasaju ja tõeliselt tugevate pagidega, telkides ööbijad olid sunnitud loobuma vabaõhu hommikusöögist ja leidsid vihmavarju meie rõdul.Käik mere äärde kinnitas, et 30 sõlmene ennustus oli paika pidanud vaid numbriliselt, tegelikult oli tuult puhangute ajal isegi kuni 30 meetrit. Siiski oli merel näha paari väikest purje ja nii ma rigasingi üles oma kõige väiksema, 4,2 m2 purje. Juba ainuüksi kaldale jõudmine oli keeruline, puhangute ajal tuli kamad maha suruda ja oodata. Sama asi oli ka vette minekuga, selle asemel, et purje tuules hoides oodata sobivat lainete vahet, tuli seda lihtsalt vette suruda. Pärast mõningasi katseid sellistele tingimustele ebasobivalt suurte asjadega sõita loobusin. Randa oli jõudnud ka Kent, matsime minu laua osaliselt liiva alla (kuna see ei seinud lihtsalt maas) ja jalutasime veidi üles, et välja selgitada, millega kohalikud peal olid. Selgus, et see kutt, kes maha tuli ja arvas, et ka tema asjad on liiga suured, oli peal 3,3 purje ja 59l lauaga.
Pärast kiiret koosolekut otsustasime seada suuna kohalikku kultus-veivikohta Trafalgari poolsaarel. Laadisime minu rendikautosse kahe inimese kamad ja juba tunni pärast olime kohal- samaaegselt ülejäänud tiimiga, kes juba hommikul startis. Caños de Meca on vaikne külake, 2 km ida pool Trafalgari poolsaarest, nende vahel on väike kiviste kallastega laht, kus idatuulega keerab üles päris korraliku laine. Kahjuks oli ka seal tuul väga tugev, kuid tundus, et siiski veidi vaiksem, kui Tarifal. Vette astudes sai kinnitust kohalike info, et paljajalu sisseminek on väga valus. Eriti kõva tuulega. Umbes 20 meetri ulatuses käis vesi üle teravate kivide (mis tavaolukorras pidid veest väljas olema). Siis läks veidi sügavamaks, aga lainete vahel turritasid endiselt veest välja kivid. See ala oli kõige lihtsamini ületatav bodydrag asendis. Sõiduvette jõudes oli kohe selge, et tuult on minu komplektile ikkagi liiga palju. Ning see tuul puhus kergelt üle maa ja oli väga pagiline. Panin kohe esimesel triibul ka päris valusa katapuldi, pagi tuli peale, ja sellele järgnes veelgi tugevam pagi. Hüppamisele sellise ülepurjestusega ei saanud mõeldagi. Samuti oli väga raske jõuda lainele, sest kogu sõit toimus praktiliselt „uks lahti“ asendis. Kokku sõitsin siiski ühe tunni jagu. Lootuses, et tuul vaibub ja sisseminek on selline porno. Tuul siiski ei vaibunud, kaldale tulles õnnestus ka varbad veriseks tõmmata.
Kokkuvõtteks, ei midagi mõnusat aga tore, et saime ka selle koha ära proovida. Laine oli meie sõidu ajal liiga kalda all ja loomulikult oli tuult liiga palju. Lõplikku hinnangut ei julge siiski anda, kuna kohalike jutu järgi oli see üks kehvemate tingimustega päevi. Muidu pidi tuul olema rohkem side ja seetõttu ka laine olema kaldast oluliselt kaugemal. Ka pidi tavaline veeseis olema madalam, mis oleks sissemineku teinud oluliselt lihtsamaks. Ja kõva levantega peab ilmtingimata 3 ruudune puri kotis olema!
Laupäeva hommikul, enne äralendu, ärkasin varakult, et veel tunnike sõita. Sain teha paar triipu 4,2 purjega 76 l laual aga kuna tuul oli ebaühtlane, siis ei hakanud perele lisastressi tekitama ja läksin aegsasti asju pakkima. Seda enam, et sõita olin saanud neljateistkümnest kohal veedetud päevast kümnel. Pole paha!
PS. Tulin just arsti juurest ja selgus, et olin Tarifal poolteist nädalat mõranenud pöialuuga merel käinud.
No comments:
Post a Comment