Tarifa 2008

Üle kolme aasta sai siis taas käima tõmmatud mõte sügispuhkusest Tarifa surfisuvilas.
Plaani panime idanema juba varakevadel ja mõttekaaslaslaste ring muudkui kasvas.
Ideed teostama hakates tegime Maarikaga pisut kodutööd ööbimise, kama laenutuse, lennumarsruutide, autorendi ja muu osas, nii kujunes välja sobiv pilt sügispuhkusest sõprade ja surfiga vanas heas Las Dunase kämpingus.
Sõpradele uuring laiali saadetud, leidis see üleskutse palju positiivset vastukaja ja nii see pall sai veerema lükatudki.
Varakult broneeritud lend Riia-Vilnius-Malaga-Vilnius-Riia FlyLaliga
läks maksma 2300 eeku, kohapeal siis kokku kolm nädalat.
Öine sõit Riiga hispaania keeleõppeplaadi saatel oli lust.Autoga jätsime hüvasti Riia lennujaamas.
Lennust siis niipalju: ümberistumised ladusad ja ooteajad lühikesed.Lennud laabusid ka meie noorsurfar Aleksandril, kes otsustas magada tõusud ja maandumised maha.
Malaga lennujaama oli meile vastu tellitud sume suveõhk koos minu armsa surfibussi ja Jaanoga mis oli kolm päeva varem Tallinnast teele asunud.Omaette loo võiks kirjutada bussi pakkimisest 23 laua ja taglaste, kottide-telkide ja muu hädatarvilikuga Käosaare (suured tänud) kärusse. Kogu autorong oli võimas ja sohvrid tublid, kütuse kulu suudeti hoida alla 11 liitri.SUPER.
Niisiis Jaano kes lahkelt oli nõus ohverdama oma surfipäeva oli meil vastas ja sõit Tarifale algas. Esimeses peatuses degusteeritud kauaoodatud külma Tinto de Verano maitse oli täis meelaid mälestusi aastatetagustest elamustest ja pani mõmisema hispaania keelseid raadiost tulevaid helindeid.
Las Dunase kämpingus oli meile juba bungalo valmis broneeritud(tänud Merritile).Tundsime end nö suvilas end kauaoodatutena ( mõnus on ju nii mõelda)
Üldpilt võrreldes eelmiste aastatega oli paranenud, uued omanikud, kasse vähem, vahelduva eduga toimiv wifi, suures dushiruumis normaalsemad kraanid(vanasti sai ju kahe käega „hand jive“ tantsida), teid puhastas puhastusmasin, adminnid rääkisid inglise keeles, vajadusel lasi turva ka öösel autoga sisse-välja jne.
Järgnevad päevad olid tõesti toredad, iga päev tuli keegi Eestimaalt juurde, tiimi lipp lehvis pea igapäev rannas, argimured ununesid kuhugi kaugusesse, õhtul väike vein mis odavam kui vesi, rumm, vesipiip, ning pillimäng sõprade ringis. Manjaana elustiili omaks võtmine ei ole üle jõu käiv ju kellelegi.
Tuuled olid äärest äärde ja ilmad samuti. Päris iga päev sõita ei saanud erinevalt kergkaalu meestest aga puudu ka ei jäänud. Minu väike jõnglane tegi rannas varustuse kontrolli ja nautis liiva söömist. Kaks düüni õhtut mis sai peetud olid ekstra lahedad, esimesel korral oli au jahedal Rain&co-l kidraga särada ,teine kord tuletas Meelis meelde rahvusmänge(päris naljakas oli) ja laulis Triinuga(kaduma läinud talent) öö otsa. Hakkajamad nagu Jüri ja teised valmistasid lõkkes küüslaugukartulit ja peekonijuustushampinjoni.
Tähistaevas, ööhelid, Aafrika siluett, raagus puud, lõke, sõbrad – seda oli unustamatult tore jälle kogeda.Vahva oli ka Merriti organiseeritud ühine piduõhtu ranna kõrtsus pika laua taga, mariska-paella valmistajaks kohalik vaatamisväärsus-kapten Papi. Õhtu kujunes lisaks rohkele veinile tekiila mekkimiseks ja vennastumiseks.

Kalalkäik. Äratus varapimedas, kogunemine 7.00 ,kaluriteks Karmo,Rain,Ülo,Jevgeni,Sulev ja mina.Rain oli ennast varustanud Tarifalt ostetud spinna ,konksude ja raskustega,Karmol –Jevgenil kalipso,lestad,harpuun(?),minul kodunt kaasavõetud saartematka spinna,Ülo ja Sulev olid kaasa tulnud kalatransportöörideks.Lonkisime läbi pimeda öö üle düünide õige kaljunuki juurde, mida Karmo pidas õigeks kohaks.Ja tal oli õigus, kohe peale meid saabusod samasse kohta kaks kohalikku millest järeldasin, et Karmo ikka jagab kalaasjandust.Selleks ajaks kui päike tõusma hakkas sukeldusid Karmo ja Jevgeni vee alla ja meie Rainiga hakkasime spinnat loopima.Kohaliku kombe kohaselt oli tamiili otsas landi asemel tinaraskus ja väikeste vahedega kolm konksu ehk nagu põhjaõng.Söödaks oli meil krevett,tegelikult selgus hiljem et krevetid oleks tulnud ise ära süüa ja kalu püüda kalmaariga.Kuna meil Rainiga kohavalik ebaõnnestus siis suutsime mõlemad oma konksud põhja kinni visata kaljude vahele. Õnneks oli Karmo vee all kes meid päästis tamiili purunemisest ja konsud valla päästis. Tegelikult oli pilt ikka vinge,vesi kihas kaladest ja kohalikud meie kõrval tõmbasid neid välja kolme kaupa.Korra sai ka Ülo Andaluusia varustust proovida ja tõmbas kohe kaks kala korraga. Meie tulemuseks Rainiga kadunud raskused,Karmo nägi kalu eemalt ja Ülo pani oma püütud kalad hispaanlaste ämbrisse.Järgmistel päevadel Karmo vilumus paranes ja vee all harpuuniga püütud kalade hulk aina kasvas.

Bolonia
Super kihvt oli Karmo eestvedamisel allatuult matk ühest rannast teise. Ehk siis Las Dunasest Boloniasse. Lahe jibetrenn ilma krüssamata, millele taustaks maaliline vaade rannajoonele. Bolonias, mis on hubasem koht kui kämpa rand, veetsime terve päeva, ka päevitajad ja muud supoorterid olid platsis ja proovisid Bolonia päikese omadusi.
Minu jaoks oli veel päeva ekstra boonuseks üks väga ilusti välja tulnud paaris jibe koos Papaga, mis oli olnud pealtvaatajate aplausi väärt.
Ronda. Kes veel pole käinud maalilises Rondas siis tehke seda kindlasti.Meie pere jaoks unustamatu elamus,eriti päikeseloojang mägede vahel.Ronda asub 750m üle merepinna ja linna läbib 120m sügavune kanjon millest üle läheb kivisild. Kitsad tänavad vanade hoonetega, Hispaania vanim toimiv härjavõitlusareen, väidetavalt ka flamenkopealinn ja palju muud.Varuge selle linna jaoks vähemalt pool päeva ja te ei kahetse.Tagantjärgi pilte vaadates tõestavad need selle maalilise mägilinna unustamatust.
Sõita sinna on lihtne, üks tee viib Algecirasest umbes 100 km ja teine Marbella lähedalt umbes 50 km.Teed on heasti mägikurvilised ja vaated kaunid.
Kõigest ei jõua kirjutada aga Canos de Meca peab ära mainima.
Eelviimasel päeval hakkas ikka väga ägedalt puhuma, Tallinnasse jõudnud Papa helistas kadestades, ka tema ilmanäidu tuul puhus võimsalt. Enamus, eesotsas Jaanus Reega olid otsustanud autodega otsida paremaid tingimusi kui Las Dunases ja õieti tegid.Andres üritas kämpa rannas vette minna aga purje üles ta ei saanudki, puhangud lennutasid juba mööblit ja prügikonteinereid.Paar kohalikku üritasid sõita laud 59 l ja puri 3,3 !!! ning kommentaar tingimuste kohta kõlas „it`s a war“.Toppisime siis oma kamad Andrese rendikasse ja kihutasime Canose poole. Pilt mis avanes koha peal oli võimas.
Rigasin 4,0 Manicu ja lauaks 90 l Syncro, mõlemad osutusid liiga suurteks. Kõhklesin ikka tükk aega minemisega ja otsisin endale vabandusi, et põlv ei pea vastu ja võõras koht ja liiga karmid tingimused, tuul mis minu jaoks pole kunagi nii vali olnud ja lained ei ole mu põlvele eriti sobinud(Väänas ja Ristnas ma veel sõitnud ei ole)
Julgete päralt on tulevik(keegi ütles),tuli ikka minna.Oli ju randa vaatama kogunenud terve hulk meie laagrirahvast eesotsas oma perega, näitasin vähemalt lastele eeskuju. Sisseminek üksi oli juba omaette katsumus, paarikümmne meetri ulatuses kaldast oli vee all libe ja terav kalju, milles jalalaba jaoks sobivad augud ja tuul mis asjad käest viia tahtis ning laine sind kaldale tagasi ajas.Proovisin body dragiga edasi liikuda mis õnnestus vaevaliselt, kulutas peamiselt varbaküüsi ja trapetsi konksu.Tõenäoliselt oli see kalda pealt päris lõbus vaadata aga lõpuks purje üles saades tuli endale ka rõõmus irve suule. Lained olid ikka väga suured ja tuul võimas, kuna ma hüpata ei saa siis proovisin lihtsalt üle lainete sõita aga laud tahtis vägisi lennata. Kui minu kaalu(95kg) juures 4,0 paljuks jääb siis kaua ma vastu ei pidanud, pisut triibutamist ja kaldale puhkama.Kaldal oli adrekas ikka väga kõrgel ja tundsin et olen mingit piiri enda jaoks kaugemale lükanud.Lahe.
Surfisuvilas sai siis kokku kohal oldud 21 päeva, sõidetud sai piisavalt, ise jäin terveks ja kamad ka. Ptüi,ptüi,ptüi. Pere jäi ka rahule. Elasime kõik päevad Las Dunases bungalos kaks nädalat neljakesi ja nädala viiekesi 10 euri päev/inimene, söögi peale läks umbes 115 eeku päev koos veini ja rummiga, kamad toodi kohale 2500 eegu eest. Tasub veel mainida, et söök-jook Hispaanias on soodsam kui Eestis, võisime lubada endale nii mõnelgi õhtul gurmeeõhtusööke hiidkrevettide ,sinikarpide ja muu hõrguga.Odavaim pudelivein mida manustasime maksis 0,79euro senti. Minu rahakott ja kõht jäi igatahes väga rahule.
Suured tänud Merritile, tänu kellele kõik eestlased said kämpingus 30 % soodustust.

Läbi käis kolme nädala jooksul üle 80-ne eestlase (P.S.Jaano ,Merrit ei saa selle eest boonust).Tänud Maarikale ja Aleksandrile kes jaksasid mind kaldal oodata.Tänud tolerantsetele majakaaslastele Jürile ja Triinule.Tänud köögimeeskond Timile ja Kadrile. Tänud Jaanole kes bussimeeskonna komplekteeris ja teistele sohvritele Tarmole , Andresele, Hardcorele ja Meelisele.
Ja lõpuks tänud kõikidele surfisõpradele kes erinevaid radu pidi kohale tulid ja selle kolm nädalat meeldivalt seltskondlikuks tegidJ
Surfisuvilasse tahaks naasta iga kell teiega jälle.