RED BULL EGEUSE KROSS II

Nagu karta oligi, siis tänane tuul oli päris lahja ja suurepärane plaan sõita kogu rada läbi, kukkus läbi. Stardist said esimesed suurte asjadega glissides minema, minu komplektile oli see tuul kõvasti alla vajalikku. Jõudsin tiksudes kolmanda väravani (umbes 4 km allatuult) Alacati lahest välja, siis lõppes tuul päris ära. Kõik lohed kukkusid alla ja ka purjelauad ei püsinud enam püsti, sest tuul puhus täiesti etteaimamatult kõikidest suundadest vaheldumisi ja see tekitas sellise tsopi nagu on Pirita muuli ees tugeva tuulega. Merelt nimelt tuli laine lahte sisse ja samas, kuna lahes puhus tuul teiselt poolt, siis lahest tuli sellele vastu ka päris hea laine.  Seisin, tuikusin ja kukkusin siis veel umbes pool tundi selles jamas lootuses, et ikkagi tuul tõuseb, aga ei midagi. Ühel hetkel, kui tuul pöördus 180 kraadi ja mul avanes võimalus taganttuulega  koju saada, siis otsustasin tagasi minema hakata. Alguses oligi väga hea. Aga ühel hetkel jõudsin kahe tuule kohtumispaika, kus tuul jällegi täiesti meelevaldselt suunda muutis. Täiesti ajuvaba oli see, et ma tulin merelt taganttuulega, minust umbes 100m allpool (üleval?) glissas keegi 180 kraadi teisest suunast puhuva tuulega. Lõpuks jõudsin siis ka tuuletsooni ja siis sain juba väga lõbusalt täisglissis koju.  Kokku olin merel 3.5 tundi, linnulennult läbisin siis selle ajaga umbes 8 km.

Nii et siis mitte väga õnnestunud katse. Enda lohutuseks võin vaid öelda, et pika distantsi läbisid ainult kaks purjelaudurit ja üks lohemees, nad lihtsalt jõudsid enne tuulejama algust juba sellest kohast mööda. Ja Dunkerbeck, kes stardist uhkelt esimeste seas minema glissis, keeras juba teisest märgist tagasi.

RED BULL EGEUSE KROSS

Täna sattusin täiesti juhuslikult võistlusele, mille nimi kõlab uhkelt- Egeuse kross. Ja mis on siis PWA Alacati etapi satelliitvõistlus. Tegelikult muidugi üle Egeuse mere ei sõideta, distants on linnulennult "ainult" 32 km pikk, aga kuna tuleb sõita slalli asjadega ja üks ots kõvasti vastu tuult, siis võib olla päris keeruline.

See on siis umbes kohalik Aegna maraton, loomulikult on siin tegemist ikkagi kõva tuule kohaga ja igasugused svertlauad ja Formulad ei ole lubatud. Registreerunuid on üle 150, tõenäoliselt on homme rajal oluliset vähem inimesi, sest kohalikel pole nii vaikse prognoosi jaoks sobilikke asju.

Olen siin Türgis, Alacatis juba teist nädalat, peaaegu iga päev olen teinud  merel mõned otsad. Alacati on selles suhtes uskumatu koht, et vaatamata tuuleprognoosi täielikule puudumisele puhub siin ikkagi iga päev. Kuigi jah, ega tuule tugevus väga kiita pole- vahemikus 4-8 meetrit- just paras (kohati) kõige suurematele asjadele, mis kaasas- 129 Manta ja 8.6 Vapor. Pole just kõige lõbusamad tingimused (slalliks),  aga kui paremat pole, käivad needki.


Üksi (Annika ei jõudnud PWA ajal  peale võistluspäeva merele tulla) selliste tingimustega merd triikida on muidugi üli-igav. Nii igav, et kohati tekib tunne, et surf (vähemalt slalliasjadega) polegi väga lõbus. Ja nii ongi tegelikult, kui üksi sõita. Tänane võistlussõit tõi õnneks tuju tagasi. Hoopis teine tunne on koos teistega kõrvuti pingutada.

Süsteem on siin selline, et pikale, 32 km distantsile lubatakse ainult 13 meest ja 7 naist (PWAast saavad sinna automaatselt 8 asetatud staari, kes ei pidanud täna kvalifikatsioone sõitma ja lisaks siis veel lisaks 5 sõitjat kahest kvalifikatsioonist, naistel on eelasetatud sõitjaid 6 ja lisaks siis tuleb üks kvalifikatsioonist). Ülejäänud mass sõidab 10 kilomeetrilist  distantsi.

Kvalifikatsioonisõiduks oli tunnislaalom, kusjuures turvalisuse tagamiseks  tuli vasakul halsil märki võtta pautides, paremaga tuli halssida- selline vorst siis. Kogu punt oli jaotatud neljaks, kaks lohe- ja kaks purjesurfarite kvalifikatsiooni. Õnneks saime korraldajatega ära rääkida selle, et me Annikaga ei sõidaks ühes sõidus et ma saaks ka kõige suuremate asjadega sõita (millegipärast pidi Annika ikkagi kvalifikatsiooni sõitma, kuigi alguses oli jutt, et kõik PWA sõitjad on automaatselt pikal sõidul, aga kuna tal olid tänaseks väga sobivad asjad, siis tundus tema edasisaamine nii kindel, et ta isegi ei viitsinud vaidlema minna).

Igal juhul Annikal polnud edasisaamisega mingeid probleeme.

Vahetult enne minu sõidu algust tõstis kõvasti tuult ja paar minutit enne (kalda)starti vahetasin uime väiksema (44) vastu. Ja alguseks oligi see väga õige otsus. Super hea kiirus, kõik lendas. Kuna osad võistlejad,  vist kogemata, ei võtnud kõige esimest märki, siis olin teises märgis, kus pidi pautima, umbes neljas. Aga kuna siin keegi race asjadega kiiresti pautida ei oska, siis sain märgist esimesena minema. Ja umbes poole tunni jooksul sõitsin teistelt eest ära.  Lõpuks olin ees kahe märgi vahe jagu (2km). Siis langes tuul oluliselt ja järjest rohkem oli tiksumise kohti. Ja enne lõppu seisin lausa terve märgivahe. Lõpuks saidki kaks kohalikku kirpu mu ikkagi kätte, aga jäin siiski kolmandaks. Homme saan siis minna pikale otsale. Koos Dunkerbeki, Alleni, Diethelmiga ja veel mõned PWAst. Vaevalt et mul veel elus õnnestub selliste meestega samasse sõitu kvalifitseeruda- slaalomis kindlasti mitte (kuigi ma muidugi nendega ju päriselt ikkagi võidu ei sõitnud).


Samas on see edasisaamine muidugi kahe otsaga asi. Homme nimelt pean kasutama oluliselt väiksemat komplekti- 113, z41 ja 7.9. Loodetavasti jään ellu (täna tekkis janu juba umbes 10 minuti sõidu järel) ja  jõuan ka lennuki väljumise ajaks Kreekast tagasi.

Väljakutse tuul 2013

Linnaosa Ayguades, Les South Seas (basseiniga) asub otse rannas, vahel kuurordid Narbonne-Plage ja Gruissan. Siin vesi, rannad ja loodus on kõikjal. Selles vaikne, ideaalne lastele, siis tunnen puhkusel.

See sõbralik, hästi möbleeritud korter  asub elukoha vaatega Püreneed. Suur päikeseline rõdu. Vastas asuv järv, peatuvad mis on sageli Flamingolased asub jalamil Rocky metsamaa - massiivne plaksutama. Gruissan koht, tüüpiline kaluriküla vana et wrapid tihedalt ümber varemed Barbarousse "Tour. Ka ilus sadam on olemas. See ala on ainulaadne ja pakub külastajatele unikaalset maastikku, kus haruldasi taimi ja ürte. Pärast vana Gruissan mitmed suured jahid ja jahisadamad. Siin, purjetamine ekskursioone ja süvamere kalapüük on olemas. Lapsed park piraat, ümmargune kaardi ja ratsakool on lähedal pakutakse. Ajal jalutuskäigu piki sadam pakub palju vaba aja ja lõõgastuda. Näiteks klaas veini või maitsev eine maitsev mereannid valdkonnas. Uus! piscine.

Väike kaubanduskeskus, sul võib olla kõik esimese vajalikkust tooteid kohapeal. Mitmed restoranid on avatud, mõned aastaringselt.

Paljud tegevused teile kättesaadavaks umbes naabrivalve Ayguades nagu kaks ranches jaoks ratsutamine, karting ja quad, jet ski rentimine, Piljard AUQUAJET, Minigolf, purjelauasõit koolis, purjesport ...

Ekskursioonid: Avasta vana küla Gruissan circulade südames Languedoc. Surrounded by põõsastikud, männimetsa ja viinamarjaistandused, Gruissan pakub miili kaugusel liivarand ja suvise varjutab tuul põhja. Asub Narbonne, jalamile Clape ja mööda Vahemerd, Gruissan tervitab teid oma mitmed restoranid, kohvikud, poed müüvad kohalikke tooteid ja käsitööd ümber jahisadam koos paljude vee tegevust.

Defi Wind 2013

Ka sel aastal on meil kavas järjekordselt osaleda legendaarsel surfifestivalil" Defi wind", mis sel aastal toimub 9-12 mail. Teadmiseks neile, kes asjast pole kuulnud- tegemist on Lõuna Prantsusmaal Gruissanis peetava pikamaa slaalomiga.

Meie plaan on kohale jõuada nädala võrra varem, et nautida sooja kevadilma ja ideaalselt siledat vett ning valmistuda võistlusteks. Varustus liigub Prantsusmaale mööda maad alates 28. aprillist ja  hakkab tagasi liikuma vahetult peale võistlust- 12 mail.

Meie surfiseiklusega on võimalik ühineda kuni märtsi lõpuni, kui saabub elamise broneerimise kuupäev. Hetkel on vabad veel paar kohta, huvilistel info saamiseks ja koha broneerimiseks saata email andres.valkna@ttu.ee. Põhimõtteliselt saab ise valida kohalviibimise aja vahemikus 30 aprill- 12 mai.

Infot ürituse kohta
Ürituse kodulehekülg ja Facebook

Rajasõit ei ole naljaasi!

Lõpuks üks asjalik purjetamiskommentaar- lõpuni vaatamine on kohustuslik! 

J. Kaldoja nimelise Tallinna Patarei suusakooli esimese lume treening

Lund on siin Viimsi ja Pirita kandis nii palju tulnud, et otsustasime siis sel aastal juba oktoobris esimesed suusakilomeetrid läbida. Täitsa uskumatu, aga kogu Pirita suur ring oli täitsa rahuldavalt sõidetav. Muidugi oli kohati ka pidamine päris hea, st liiv ja muld oma tuntud headuses. Veel andsid hea pidamise pärnalehed, samas aga kase- ja vahtralehed ei seganud üldse. Alustuseks siis umbes 10 km matkatempos.

Samas, tundub, et surfihooaeg pole veel läbi, juba järgmiseks nädalavahetuseks lubatakse taas kollaste tärnidega kõva lõunakagu tuult. Ehk siis Väike väin.

Alacati surf

Alacati slall on siis selleks korraks selja taga. Oli väga huvitav nädal, sain oma silmaga näha ja käega katsuda pea kõiki surfikuulsusi. Üldiselt on nad kõik väga sõbralikud tüübid (k.a. kõige kõvemad, Dunkerbeck, Albeau, jne.),  jagavad meelsasti infot varustuse ja tuuningu kohta, kui küsida. Kui küsisin kõrvaltelgi Lise Vidalilt, mis uimega ta peale läheb, näitas ta selle ette ja lisaks tõi välja ka veel kõik teised uimed, mida ta kasutab.

Kuidas siis läks? Võiks öelda, et tegelikult päris normaalselt. Kokkuvõttes 19. koht, PWA uustulnukate hulgas teine. Annika sai edasi kolmest ringist, parim koht 12. Kiirus on täitsa olemas, stardid on OK. Mitmes sõidus oli esimeses märgis esimene (kiirus on OK, kui suudad kolmandas märgis Karin Jaggiga kokku põrgata).  Ja halsid, mis on tegelikult probleemiks, läksid paremaks. Eriti hea oli viimase ringi eelsõit, kus Annika oli esimses märgis esimene ja sõitis pundis kogu sõidu. Halssimisega tuleb muidugi tegeleda, tuleb olla oluliselt agressiivsem ja teha see võimalikult märgi alla, et saaks puhtasse tuulde ja teistele peale. Eks sellega ta palju kohti ka kaotas. Halsis sissekäimist ei saa muidugi lubada, kui on soov eelsõidust edasi saada.

Alacati on super surfikoht. Siia on lihtne saada (Tallinn-Riia-Istanbul-Izmir lend kestab koos ümberistumistega 7 tundi, hind 350 EUR. Turkish Air lendab umbes sama hinnaga Riiast, sinna saab mõistliku hinnaga ka varustuse kaasa anda). Siin on mugav ja suhteliselt odav elada (Carc Pansyon, kus elame, maksab 32 EUR/öö, breakfast included. Alacatis ja Cesmes on veelgi odavam, aga siis on vaja rentida auto), sõidukoht on slalliks ülisobiv ja tuul on vähemalt praegu nädal aega järjest puhunud. Lähedal asuvad Alacati (3km) ja Cesme (12km), eriti viimases on vägev ööelu. Tuuletutel päevadel võib tutvuda vana-Kreeka kultuurimälestistega (Trooja jne...)  Seega soovitaks soojalt slallihuvilistele, freestyle huvilistele ja eriti algajatele, sest siin on sile vesi, hea tuul, jalad ulatuvad põhja ja rendikohti on piisavalt, kust kindlasti leiab sobiliku varustuse. Lugesin kokku, siin on vähemalt üheksa varustuse rendikohta, lisaks veel mitu tükki üle lahe teisel kaldal, hinnad saab teada internetist. Alacati ruulib!

         Alacati surf point

         Bubi surfirent

         Redline

         Myga surf center

        Alacati surf paradise center

         Club Mistral

         Active surfikeskus

         Bora Kozanoglu surfikeskus

         Surf & Action Center (Harry Nassi moodi asi)

PWA, kuidas üks on võrdsem kui teised

Björn Dunkerbeck on legend. Ja legendile on rohkem lubatud, kui teistele. Esiteks on Dunkil oma PWA privaattelk. Väliselt samasugune, aga tegelikult  teistsugune, kui teistel. Dunki telgi esimene sein käib lahti lukuga, et selle ette saaks  vajadusel moodustada päikesevarju. Ja et varjata telgis toimuvat võõra pilgu ees. Lukk on peaaegu kogu aeg kinni. Mis seal toimub jääbki saladuseks. Ainus asi, mida tuvastasin, telgis on Red Bulli külmik (selline ümmargune, magu poodides näha võib) ja seda valvab juba tuntud kolli välimusega caddy!

Dunki saab lubada ka seda, et kui talle ei sobi, siis katkestatkse sõit. Esmapilgul uskumatu, aga nii see paraku on. Esimene selline sõidu katkestamine toimus teispäeval, kui Dunkerbeck jäi starti hiljaks. Ja et ta kohe glissi ei saanud, siis piisas vaid sellest, et ta käega vehkis ja karjus ning sõit katkestatigi. Kuigi ülejäänud seitse täisglissis märgi poole sõitsid. Hea küll, võib olla tõesti oli tuult vähe! Aga sama nali läks läbi ka täna, kui Dunki, olles päris taga, gliseerides!! käega vehkis ja kohe katkestatigi sõit. Tuule puudumise tõttu? Mis sest, et kogu fleet gliseeris. Tundub, et kohtunikud väldivad võimalust legendiga vaielda.

Dunki on kiire vaid vees. Kaldal Dunki väga kiiresti ei liigu. Taarub vaevaliselt oma umbes 120 kg lihasmassi vedades. Nägu paistes. Dunki liigesed ei jõua ülekaalulist keha liigutada. Päris hirmus vaatepilt tegelikult.  Dunki näeb välja nagu Tank Evans multifilmist "Surf's up". Steroidid, steroidid, ohtlik värk!  Igal juhul olen kaldal oluliselt kiirem kui Dunki.

Dunkerbecki pikendusega telk avaneb vaid siis, kui caddy asju välja veab

                        Lihtsurelikel pole midagi varjata

PWA slall on poole peal

Nüüd on siis esimesed kolm päeva viiest selja taga. Sel korral on tuulega väga hästi ja mingit passimist pole olnud. Tänaseks on peetud juba kuus ringi, nii meestele kui naistele. Ja järgnevad kaks päeva on ka väga sobiv prognoos, ehk ilmselt saab kindlasti peetud veel neli ringi, kokku siis ilmselt tuleb vähemalt kümme sõitu. Nii hästi polegi üle tüki aja PWA slallidel läinud. Seega saab Annika päris palju sõita, kogu raha eest, mis on väga hea.

Kaldal on päris palju asju, millele tähelepanu pöörata. Ma ei mõtle siin kauneid naisterahvaid, vaid seda, kuidas sõitjad hiitideks valmistuvad ja varustust valivad. Vettemineku ala on siin kõrge sadamamuuli varjus ja tegelikult on päris raske aru saada, kui palju tuult võistlusalas on. Väiksema eelarvega sõitjad teevad proovisõite, aga see on siiski riskantne, sest tuuleolud muutuvad päris kiiresti ja päris suures ulatuses. Seega kõige kindlam viis stardi hetkel õiged asjad saada, on kasutada caddy teenust. Selleks peab siis caddy merele kaasa sõitma alternatiivse komplektiga ja siis viimasel hetkel, juba stardialas vahetatakse vajadusel varustus. See on muuseas reeglitega lubatud, caddy ei tohi viibida stardialas ja rajal, ning purje tohib vahetada vähemalt kaks minutit enne starti. Sellisel tasemel teenust saavad endale lubada kohalikud Türgi sõitjad, kes on seotud kohalike klubidega, Björn Dunkjerbeck ja siis vahelduva eduga ka prantsalsed. Nimelt on prantslasi siin palju ja need, kes eelsõitudes edasi ei saa, aitavad siis võimalusel oma kaasmaalasi.
Kohalik staar Bora Kozanoglu, kellel kuulub kohalik surfiklubi, omab kahte kaldacaddyt ja veel siis seda, kes temaga merel kaasas käib. Need kaks surfiklubist pärit noort abilist ei saa muidugi väga aru, mida tegema peab ja et vältida peapesu, on nad ülipüüdlikud ja jooksevad iga kord, kui Bora kalda poole sõidab, nabani vette, et ta asjad rabada ja juhtnööre saada.
Lena Erdil, kellel samuti tundub päris korralik eelarve olevat, omab caddyt, kes temaga merele kaasa sõidab. Lisaks on tal ka kaldal üks kutt abiks.
Kõige impresiivsem on muidugi Dunki caddy-teenus. Umbes sama suur koll, nagu ta isegi, rigab hommikul purjed, tassib need vee äärde ja pärast siis tagasi telki. Samas on Dunkil ka vee peal abiline. Ilmselt on mõlemad tema palgal, päris kallis lõbu, aga eks staarid saavad seda endale lubada. Väga professionaalne  oli see, kui täna esimeses ringis Dunkerbeck märgis crashis ja purje lõhkus, siis hetke pärast oli tema juures vee peal asja jälginud abiline. Dunkil nimelt oli vaja kiiresti uut purje, sest ta protestis midagi (mida küll lõpuks arvesse ei võetud ja sõitu ei sõidetud uuesti). Kuna vee peal kaasas olnud puri oli hetkeoludele ebasobiva suurusega, siis seda ära ei vahetataud ja Björn tuli kalda alla. Vees ootas teda juba kalda-caddy uue, õige purjega, puri vahetati ära ja caddy läks pika sammuga telki uut purje rigama. Kogu protseduur purje lõhkumisest uuesti merele siirdumiseni võttis aega umbes kolm minutit!!
Vot niimoodi käivad siin asjad!

Ise olen ka merele saanud, õhtuti peale võistluste lõppu. Väga hea sõidukoht, suhteliselt flat ja tuul puhub kogu aeg. Ning soe on! Merel on tunne muidugi umbes nagu Räikkoneni isal, kui ta F1 kvalifikatsiooni ja põhisõidu vahel läheks Kimi vormeliga küla vahele kiiremaid otsi tegema. Tahaks lasta täiega, aga kogu aeg käib peas mõte, et ei tohi asju ära lõhkuda. Boksis nimelt on tagavaraosadega päris kitsas käes.

           Angulo sõidab Dunkerbeki purje ribadeks

        Dunki caddy sõidab varukomplektiga kohale (Dunki on katkise  purjega)

       Koll-caddy jookseb samal ajal sobiva purjega vette

"Kohtumine Elbel", Dunki stardib uue varustusega kaldale tulemata

Minu esimene PWA etapp

Olen siis nüüd otsaga PWA Alacati slallil. Kahjuks küll mitte sõitjana, ei saanud kutset. Aga kutsuti caddyks, asi seegi.

Kohale saamine kulges üle ootuste lihtsalt. Startisime Liepaja Formula MMlt pühapäeva hommikul kell 10, juba 13 olime Riia lennujaamas, auto koos Formula asjadega jäi lennujaama parklasse (muuseas ainult 27 latti kümne päeva eest). Asjad said ilma probleemideta sisse tsekitud (vaatamata umbes 15-le ülekilole) ja Turkish Airlines ei küsinud isegi eripagasi tasu.
Izmiri jõudsime kell 22, Turkish Airlines oli suutnud muidugi ühe koti (kõige ebaolulisema, kus olid Annika riided ja trapetsid ja kalipsod) ära kaotada. Õnneks olid olemas lauad, purjed ja kott uimede ning muu rigiga. Annika oli muidugi riides nagu eskimo, higi voolas ojadena.

Öömaja saamine kulges samuti eriti libedalt. Kuna Dagan sooritas Liepajas harakiri (lõi oma jäsemed vastu Z uime päris koledasti katki), siis oli tema esialgne otsus Alacatisse mitte tulla. Tänu sellele tekkis võimalus tema tuba endale sebida. Tänu Timo reisikorraldajateenusele see ka õnnestus ja juba kell 2 öösel saime silmad looja lasta (väga hea asukoht, umbes 50 meetrit võistluskeskusest). Esimene mees, keda täna hommikul nägime oli Arnon, ta oli siiski otsustanud kohel tulla, ei ole just lihtne sponsoritele seletada, mis Liepajas suhtus. Aga igatahes hommikul tal veel elamist polnud:)

Asi näeb siin väga uhke välja, umbes 200 meetrile rannale on ehitatud väga impressiivne võistluskeskus, teleülekandejaama ja muude kõikvõimalike sponsortelkide, söögikohtade ja baaridega. Võistlejatele on püstitatud varustuse hoidmiseks telgid, üks telk kahepeale (osalevad kutsutud 64 meest ja 26 naist). Täitsa uskumatu tase ikka.
Täna tuult polnud, kasutasime aega asjade sättimiseks. Tuvastasime, et varustuse osas materiaalseid kahjusi polnud. Sel korral kulutasin Tallinnas pisut rohkem aega laudade pakkimisele, vooderdasin laudade servad veetoru isolatsioonimaterjaliga ja laudade põhjad tugeva plastiklehega. Kaks lauda läksid ühte kotti, väikesm laud oli omaette kotis. Tundub, et oli õige otsus, sest asjade transa käigus kukkus Annika lauakott umbes 2 meetri kõrguselt autokastist maha asfaldile- aga kõik jäi terveks. Kui kellelgi on huvi, siis võin teavet jagada.

Umbes keskpäeval toimus kiprite koosolek, midagi väga erilist ei räägitud. Rada on nelja jibega, kaks siis vastavalt parema ja kaks vasaku poordiga. Stardiprotseduur on neli minutit, mitte kolm, nagu IFCA reeglites kirjas ja nagu me kõik harjunud oleme.
Võistlejad vedelesid rannas ja otsisid tegevust. PWA reeglid näevad ette, et kuni "no more races" lipu tõusmiseni peavad kõik viibima võistluskeskuses ja lahkuda võib vaid sellest teatades, seega kõik kuulsused olid kohal, vaatamata tuule puudumisele. Meestest ei teagi, kes selle hooaja tegijatest puudu oleks, sama ka naiste osas, v.a. Alice Arutkin.



Josh Angulo tegeles ilusamatele jaapani naisturistidele surfitundide andmisega. Ta oli selle päris eesmärgiks võtnud. Kuna kohalikus laenutuses surfiõpetaja ei lubanud Joshil õpilastega tegeleda (kuigi ta küsis seda mitu korda!!), siis ta valis sellise taktika, et ujus tuulega alla vajunud algajani ja aitas ta tagasi randa. Ja nii, uskumatu järjekindlusega, mitu korda järjest. Millegipärast valis ta vaid naisalgajaid:) Päris hea kino! Josh on selles ajast, kui teda viimati Cabo Verde laenutuses kohtasin, päris korralikult juurde võtnud ja on kaugelt vaadates Papast eristamatu. Kõik suurema kiiruse nimel!

Uskumatu on veel ka see, et täna oli kogu laht täis algajaid. Lugesin mingil hetkel ära 50 purje, tundus, et umbes sama palju jäi lugemata. Kõigil olid alagajapurjed ja -lauad. Tähendab, need asjad on siin pidevalt kasutuses, igatahes oli pilt nagu aastaid tagasi Tarifal, kus vees oli sadu purjesid ja mitte ühtegi lohet. Windsurf on siin populaarne!

Prognoosid on väga head, järgmiseks paariks päevaks lubatakse tuult 15 meetrit, edasi pisut vähem, aga tundub, et puhub kõik võistluse päevad. Loodetavasti saab Annika oma 100se lauaga hakkama (väiksemat pole), vesi on sile! Purjede ja uimede osas peaks kõik klappima. Ülejäänu on tema enda teha. Esimese ringi tabelid on igatahes loositud!

Ülehomme jõuavad siia Timo ja Herkki, siis ehk saan ka ise merele. Timo leppis Gonzaloga kokku, et saame 2013 Northi kamasid veidi testida. Tuuleprognoos, nagu juba öeldud, on igatahes paljulubav, kahjuks pole GPSi kaasas.