J. Kaldoja nimelise Tallinna Patarei suusakooli esimese lume treening

Lund on siin Viimsi ja Pirita kandis nii palju tulnud, et otsustasime siis sel aastal juba oktoobris esimesed suusakilomeetrid läbida. Täitsa uskumatu, aga kogu Pirita suur ring oli täitsa rahuldavalt sõidetav. Muidugi oli kohati ka pidamine päris hea, st liiv ja muld oma tuntud headuses. Veel andsid hea pidamise pärnalehed, samas aga kase- ja vahtralehed ei seganud üldse. Alustuseks siis umbes 10 km matkatempos.

Samas, tundub, et surfihooaeg pole veel läbi, juba järgmiseks nädalavahetuseks lubatakse taas kollaste tärnidega kõva lõunakagu tuult. Ehk siis Väike väin.

Alacati surf

Alacati slall on siis selleks korraks selja taga. Oli väga huvitav nädal, sain oma silmaga näha ja käega katsuda pea kõiki surfikuulsusi. Üldiselt on nad kõik väga sõbralikud tüübid (k.a. kõige kõvemad, Dunkerbeck, Albeau, jne.),  jagavad meelsasti infot varustuse ja tuuningu kohta, kui küsida. Kui küsisin kõrvaltelgi Lise Vidalilt, mis uimega ta peale läheb, näitas ta selle ette ja lisaks tõi välja ka veel kõik teised uimed, mida ta kasutab.

Kuidas siis läks? Võiks öelda, et tegelikult päris normaalselt. Kokkuvõttes 19. koht, PWA uustulnukate hulgas teine. Annika sai edasi kolmest ringist, parim koht 12. Kiirus on täitsa olemas, stardid on OK. Mitmes sõidus oli esimeses märgis esimene (kiirus on OK, kui suudad kolmandas märgis Karin Jaggiga kokku põrgata).  Ja halsid, mis on tegelikult probleemiks, läksid paremaks. Eriti hea oli viimase ringi eelsõit, kus Annika oli esimses märgis esimene ja sõitis pundis kogu sõidu. Halssimisega tuleb muidugi tegeleda, tuleb olla oluliselt agressiivsem ja teha see võimalikult märgi alla, et saaks puhtasse tuulde ja teistele peale. Eks sellega ta palju kohti ka kaotas. Halsis sissekäimist ei saa muidugi lubada, kui on soov eelsõidust edasi saada.

Alacati on super surfikoht. Siia on lihtne saada (Tallinn-Riia-Istanbul-Izmir lend kestab koos ümberistumistega 7 tundi, hind 350 EUR. Turkish Air lendab umbes sama hinnaga Riiast, sinna saab mõistliku hinnaga ka varustuse kaasa anda). Siin on mugav ja suhteliselt odav elada (Carc Pansyon, kus elame, maksab 32 EUR/öö, breakfast included. Alacatis ja Cesmes on veelgi odavam, aga siis on vaja rentida auto), sõidukoht on slalliks ülisobiv ja tuul on vähemalt praegu nädal aega järjest puhunud. Lähedal asuvad Alacati (3km) ja Cesme (12km), eriti viimases on vägev ööelu. Tuuletutel päevadel võib tutvuda vana-Kreeka kultuurimälestistega (Trooja jne...)  Seega soovitaks soojalt slallihuvilistele, freestyle huvilistele ja eriti algajatele, sest siin on sile vesi, hea tuul, jalad ulatuvad põhja ja rendikohti on piisavalt, kust kindlasti leiab sobiliku varustuse. Lugesin kokku, siin on vähemalt üheksa varustuse rendikohta, lisaks veel mitu tükki üle lahe teisel kaldal, hinnad saab teada internetist. Alacati ruulib!

         Alacati surf point

         Bubi surfirent

         Redline

         Myga surf center

        Alacati surf paradise center

         Club Mistral

         Active surfikeskus

         Bora Kozanoglu surfikeskus

         Surf & Action Center (Harry Nassi moodi asi)

PWA, kuidas üks on võrdsem kui teised

Björn Dunkerbeck on legend. Ja legendile on rohkem lubatud, kui teistele. Esiteks on Dunkil oma PWA privaattelk. Väliselt samasugune, aga tegelikult  teistsugune, kui teistel. Dunki telgi esimene sein käib lahti lukuga, et selle ette saaks  vajadusel moodustada päikesevarju. Ja et varjata telgis toimuvat võõra pilgu ees. Lukk on peaaegu kogu aeg kinni. Mis seal toimub jääbki saladuseks. Ainus asi, mida tuvastasin, telgis on Red Bulli külmik (selline ümmargune, magu poodides näha võib) ja seda valvab juba tuntud kolli välimusega caddy!

Dunki saab lubada ka seda, et kui talle ei sobi, siis katkestatkse sõit. Esmapilgul uskumatu, aga nii see paraku on. Esimene selline sõidu katkestamine toimus teispäeval, kui Dunkerbeck jäi starti hiljaks. Ja et ta kohe glissi ei saanud, siis piisas vaid sellest, et ta käega vehkis ja karjus ning sõit katkestatigi. Kuigi ülejäänud seitse täisglissis märgi poole sõitsid. Hea küll, võib olla tõesti oli tuult vähe! Aga sama nali läks läbi ka täna, kui Dunki, olles päris taga, gliseerides!! käega vehkis ja kohe katkestatigi sõit. Tuule puudumise tõttu? Mis sest, et kogu fleet gliseeris. Tundub, et kohtunikud väldivad võimalust legendiga vaielda.

Dunki on kiire vaid vees. Kaldal Dunki väga kiiresti ei liigu. Taarub vaevaliselt oma umbes 120 kg lihasmassi vedades. Nägu paistes. Dunki liigesed ei jõua ülekaalulist keha liigutada. Päris hirmus vaatepilt tegelikult.  Dunki näeb välja nagu Tank Evans multifilmist "Surf's up". Steroidid, steroidid, ohtlik värk!  Igal juhul olen kaldal oluliselt kiirem kui Dunki.

Dunkerbecki pikendusega telk avaneb vaid siis, kui caddy asju välja veab

                        Lihtsurelikel pole midagi varjata

PWA slall on poole peal

Nüüd on siis esimesed kolm päeva viiest selja taga. Sel korral on tuulega väga hästi ja mingit passimist pole olnud. Tänaseks on peetud juba kuus ringi, nii meestele kui naistele. Ja järgnevad kaks päeva on ka väga sobiv prognoos, ehk ilmselt saab kindlasti peetud veel neli ringi, kokku siis ilmselt tuleb vähemalt kümme sõitu. Nii hästi polegi üle tüki aja PWA slallidel läinud. Seega saab Annika päris palju sõita, kogu raha eest, mis on väga hea.

Kaldal on päris palju asju, millele tähelepanu pöörata. Ma ei mõtle siin kauneid naisterahvaid, vaid seda, kuidas sõitjad hiitideks valmistuvad ja varustust valivad. Vettemineku ala on siin kõrge sadamamuuli varjus ja tegelikult on päris raske aru saada, kui palju tuult võistlusalas on. Väiksema eelarvega sõitjad teevad proovisõite, aga see on siiski riskantne, sest tuuleolud muutuvad päris kiiresti ja päris suures ulatuses. Seega kõige kindlam viis stardi hetkel õiged asjad saada, on kasutada caddy teenust. Selleks peab siis caddy merele kaasa sõitma alternatiivse komplektiga ja siis viimasel hetkel, juba stardialas vahetatakse vajadusel varustus. See on muuseas reeglitega lubatud, caddy ei tohi viibida stardialas ja rajal, ning purje tohib vahetada vähemalt kaks minutit enne starti. Sellisel tasemel teenust saavad endale lubada kohalikud Türgi sõitjad, kes on seotud kohalike klubidega, Björn Dunkjerbeck ja siis vahelduva eduga ka prantsalsed. Nimelt on prantslasi siin palju ja need, kes eelsõitudes edasi ei saa, aitavad siis võimalusel oma kaasmaalasi.
Kohalik staar Bora Kozanoglu, kellel kuulub kohalik surfiklubi, omab kahte kaldacaddyt ja veel siis seda, kes temaga merel kaasas käib. Need kaks surfiklubist pärit noort abilist ei saa muidugi väga aru, mida tegema peab ja et vältida peapesu, on nad ülipüüdlikud ja jooksevad iga kord, kui Bora kalda poole sõidab, nabani vette, et ta asjad rabada ja juhtnööre saada.
Lena Erdil, kellel samuti tundub päris korralik eelarve olevat, omab caddyt, kes temaga merele kaasa sõidab. Lisaks on tal ka kaldal üks kutt abiks.
Kõige impresiivsem on muidugi Dunki caddy-teenus. Umbes sama suur koll, nagu ta isegi, rigab hommikul purjed, tassib need vee äärde ja pärast siis tagasi telki. Samas on Dunkil ka vee peal abiline. Ilmselt on mõlemad tema palgal, päris kallis lõbu, aga eks staarid saavad seda endale lubada. Väga professionaalne  oli see, kui täna esimeses ringis Dunkerbeck märgis crashis ja purje lõhkus, siis hetke pärast oli tema juures vee peal asja jälginud abiline. Dunkil nimelt oli vaja kiiresti uut purje, sest ta protestis midagi (mida küll lõpuks arvesse ei võetud ja sõitu ei sõidetud uuesti). Kuna vee peal kaasas olnud puri oli hetkeoludele ebasobiva suurusega, siis seda ära ei vahetataud ja Björn tuli kalda alla. Vees ootas teda juba kalda-caddy uue, õige purjega, puri vahetati ära ja caddy läks pika sammuga telki uut purje rigama. Kogu protseduur purje lõhkumisest uuesti merele siirdumiseni võttis aega umbes kolm minutit!!
Vot niimoodi käivad siin asjad!

Ise olen ka merele saanud, õhtuti peale võistluste lõppu. Väga hea sõidukoht, suhteliselt flat ja tuul puhub kogu aeg. Ning soe on! Merel on tunne muidugi umbes nagu Räikkoneni isal, kui ta F1 kvalifikatsiooni ja põhisõidu vahel läheks Kimi vormeliga küla vahele kiiremaid otsi tegema. Tahaks lasta täiega, aga kogu aeg käib peas mõte, et ei tohi asju ära lõhkuda. Boksis nimelt on tagavaraosadega päris kitsas käes.

           Angulo sõidab Dunkerbeki purje ribadeks

        Dunki caddy sõidab varukomplektiga kohale (Dunki on katkise  purjega)

       Koll-caddy jookseb samal ajal sobiva purjega vette

"Kohtumine Elbel", Dunki stardib uue varustusega kaldale tulemata

Minu esimene PWA etapp

Olen siis nüüd otsaga PWA Alacati slallil. Kahjuks küll mitte sõitjana, ei saanud kutset. Aga kutsuti caddyks, asi seegi.

Kohale saamine kulges üle ootuste lihtsalt. Startisime Liepaja Formula MMlt pühapäeva hommikul kell 10, juba 13 olime Riia lennujaamas, auto koos Formula asjadega jäi lennujaama parklasse (muuseas ainult 27 latti kümne päeva eest). Asjad said ilma probleemideta sisse tsekitud (vaatamata umbes 15-le ülekilole) ja Turkish Airlines ei küsinud isegi eripagasi tasu.
Izmiri jõudsime kell 22, Turkish Airlines oli suutnud muidugi ühe koti (kõige ebaolulisema, kus olid Annika riided ja trapetsid ja kalipsod) ära kaotada. Õnneks olid olemas lauad, purjed ja kott uimede ning muu rigiga. Annika oli muidugi riides nagu eskimo, higi voolas ojadena.

Öömaja saamine kulges samuti eriti libedalt. Kuna Dagan sooritas Liepajas harakiri (lõi oma jäsemed vastu Z uime päris koledasti katki), siis oli tema esialgne otsus Alacatisse mitte tulla. Tänu sellele tekkis võimalus tema tuba endale sebida. Tänu Timo reisikorraldajateenusele see ka õnnestus ja juba kell 2 öösel saime silmad looja lasta (väga hea asukoht, umbes 50 meetrit võistluskeskusest). Esimene mees, keda täna hommikul nägime oli Arnon, ta oli siiski otsustanud kohel tulla, ei ole just lihtne sponsoritele seletada, mis Liepajas suhtus. Aga igatahes hommikul tal veel elamist polnud:)

Asi näeb siin väga uhke välja, umbes 200 meetrile rannale on ehitatud väga impressiivne võistluskeskus, teleülekandejaama ja muude kõikvõimalike sponsortelkide, söögikohtade ja baaridega. Võistlejatele on püstitatud varustuse hoidmiseks telgid, üks telk kahepeale (osalevad kutsutud 64 meest ja 26 naist). Täitsa uskumatu tase ikka.
Täna tuult polnud, kasutasime aega asjade sättimiseks. Tuvastasime, et varustuse osas materiaalseid kahjusi polnud. Sel korral kulutasin Tallinnas pisut rohkem aega laudade pakkimisele, vooderdasin laudade servad veetoru isolatsioonimaterjaliga ja laudade põhjad tugeva plastiklehega. Kaks lauda läksid ühte kotti, väikesm laud oli omaette kotis. Tundub, et oli õige otsus, sest asjade transa käigus kukkus Annika lauakott umbes 2 meetri kõrguselt autokastist maha asfaldile- aga kõik jäi terveks. Kui kellelgi on huvi, siis võin teavet jagada.

Umbes keskpäeval toimus kiprite koosolek, midagi väga erilist ei räägitud. Rada on nelja jibega, kaks siis vastavalt parema ja kaks vasaku poordiga. Stardiprotseduur on neli minutit, mitte kolm, nagu IFCA reeglites kirjas ja nagu me kõik harjunud oleme.
Võistlejad vedelesid rannas ja otsisid tegevust. PWA reeglid näevad ette, et kuni "no more races" lipu tõusmiseni peavad kõik viibima võistluskeskuses ja lahkuda võib vaid sellest teatades, seega kõik kuulsused olid kohal, vaatamata tuule puudumisele. Meestest ei teagi, kes selle hooaja tegijatest puudu oleks, sama ka naiste osas, v.a. Alice Arutkin.



Josh Angulo tegeles ilusamatele jaapani naisturistidele surfitundide andmisega. Ta oli selle päris eesmärgiks võtnud. Kuna kohalikus laenutuses surfiõpetaja ei lubanud Joshil õpilastega tegeleda (kuigi ta küsis seda mitu korda!!), siis ta valis sellise taktika, et ujus tuulega alla vajunud algajani ja aitas ta tagasi randa. Ja nii, uskumatu järjekindlusega, mitu korda järjest. Millegipärast valis ta vaid naisalgajaid:) Päris hea kino! Josh on selles ajast, kui teda viimati Cabo Verde laenutuses kohtasin, päris korralikult juurde võtnud ja on kaugelt vaadates Papast eristamatu. Kõik suurema kiiruse nimel!

Uskumatu on veel ka see, et täna oli kogu laht täis algajaid. Lugesin mingil hetkel ära 50 purje, tundus, et umbes sama palju jäi lugemata. Kõigil olid alagajapurjed ja -lauad. Tähendab, need asjad on siin pidevalt kasutuses, igatahes oli pilt nagu aastaid tagasi Tarifal, kus vees oli sadu purjesid ja mitte ühtegi lohet. Windsurf on siin populaarne!

Prognoosid on väga head, järgmiseks paariks päevaks lubatakse tuult 15 meetrit, edasi pisut vähem, aga tundub, et puhub kõik võistluse päevad. Loodetavasti saab Annika oma 100se lauaga hakkama (väiksemat pole), vesi on sile! Purjede ja uimede osas peaks kõik klappima. Ülejäänu on tema enda teha. Esimese ringi tabelid on igatahes loositud!

Ülehomme jõuavad siia Timo ja Herkki, siis ehk saan ka ise merele. Timo leppis Gonzaloga kokku, et saame 2013 Northi kamasid veidi testida. Tuuleprognoos, nagu juba öeldud, on igatahes paljulubav, kahjuks pole GPSi kaasas.

Defi Wind 2012

Defi Wind võistlus on Vahemere äärses Prantsuse väikekülas Gruissan toimuv pikamaa maraton slaalomis. Distantsi pikkus on orienteeruvalt 40 km. Eelmise aasta kogemus oli nii fantastiline, et otsustasime Andrese eestvedamisel ka sellel aastal Defil osaleda. Kohal on Andres, Kent, Annika, Tom, Rain, Papa ning Hang Loosist Ivar. Lisaks võistlejatele on sellel aastal meid toetamas ka esinduslik tugiüksus Marika, Nööbi, Linda, Kristi ja Kristeli näol. Kristi täidab teami tõlgi ülesandeid. Rentisime meile ühe kohaliku majakese, pisike aga hubane, ruumi piisavalt kõigile. Tom elab oma ratastega suvilas õuel.

Küsimus suurele ringile: KES ON PILDIL koos Kristi ja Annikaga?

Teisipäev 15.05 : Puhus päris korralik maatuul, ca 16, puhandguti kuni 20 m/s. Võtsime 5-6m2 purjed, korralik trennipäev. GPS tulemused olid ka päris head. max. kiirused olid kuni 60km/h. Olime ca 3h merel. Õhtul tegi tugiüksus väga mõnusa Paella ja nautisime kohalikke suuri austreid. Suurim sündmus oli aga Kristeli sünnipäeva tähistamine. PALJU ÕNNE KRISTEL. Nööp sõbrunes kohe naabritega, Saime ka esimesed päikesekahjustused. Kellel juukseid vähem, need põlesid rohkem. Tore päev oli.
Kolmapäev 16.05. Puhus natuke vähem kui eile. Võtsime suuremad asjad, sain ise katsetada ka suurt Fanaticu 134 Falconit, kuigi mugavam oleks olnud sõita 110L Mantaga. Olin meiel ligi 2h, Andres oli merel ligi  4h. Minul andis väidetava Lofti masti praak tunda ning Papa hakkas uut masti sebima. Lofti esindatus on tarnijate poolelt suurim. Õhtul tegime kohalikus KEBAB'i baaris Kamikatzed. Öösel saabus ka Annika. Hispaaniast ostetud suured 2L Negritas rummivarud kahanevad kiiresti.
Neljapäev 17.05 EI midagi erilist, tuul keerutas, sõite ei toimunud. Annika, Andres ja Tom käisid ka varustusega ujumas. Õhtul oli ametlik võistluste avamine. Eestit esindas laval Kristi ja Annika. Kristi haaras kohe õhtujuhilt mikrofoni ja tegi mõnusa prantsuskeelse tervituse. Kaks ilusat tsikki laval oli tore kontrast. Õhtujuht arvas selle peale, et peab vist oma puhkust Eestisse veetma tulema. Õhtu naelaks oli LasVegas Weddingi väga mõnus ja vahetu lavashõu ja haarav muusika. Kent, Andres ja Papa lõpetasi päeva varahommikul.
Reede 18.05. Vastavalt prognoosile keskmine meretuul. korraldajad otsustasid teha midagi erilist: kaldalt start, lühike FUN sõit. Saime nibin nabin õigeks ajaks starti. Stardiliin oli kaldal, ATV sõitis võistlejate eest läbi ning siis läks jubedaks mölluks. Kuna kalda all oli paras rull, siis toimus seal midagi enneolematud. tuult oli ca 10m/s ringis, merel puhus natuke rohkem. starti läksid umbes pooled võistlejates, oletan 300-350 võsitlejat. Korraldajad panid välja lühikese raja. Korraldus annab aga soovida: stardijoon liiga lühike, tulemusi meie hinnangul tegelikult ei fikseeritud, väga paljud olid hädas kalda allt rullist väljasaamisega. Sain ise kalda alt tiksudes minema, kuid pidin teistele vees ulpijatele otsasõidu vältimiseks ka ennast vette poetama. Siis aga tuli mingi tegelane ja lihtsalt sõitis minu purjest julmalt üle. Kokkuvõttes täiesti räbal 6.5, mis sobib ainult mingiteks tagavaraosadeks. Päeva lohutas mõnus õhtusöök kohalikus veinimõisas. Vein, part ja kala olid suurepärased, väga mõistlik hinnatase.
Laupäev 19.05: Puhub meretuul. Lubati ka täna FUN start teha. Hetkel ca 2m rulllained. Kedagi merel ei ole. Otsustasin oma varustust sellistes tingimustes rohkem mitte lõhkuda. Õhtul on ka ametlik võistluste pidu.
Päev kujunes aga tormiks. Ühtegi sõitu ei tehtud. Õhtuks paisus torm nii maruliseks, et ujutas üle kogu laagri rannaala. Rannalava evakueeriti ning kogu grillipidu siirdus kõrgemale sadamakai osale. Vesi tungis esindustelkideni, Nailpryde telk oli lausa 1m jagu vee all, rannal ujusid mastijalad, kardaanid ja muu kergem kraam. Millalgi ärkasid ka kohalikud ning hakkasid oma kaatreid evakueerima.
Joodi-söödi telkides ja kes kus sai. Sissejuhatuseks maitsvad teokarbid, siis kana ja mingi salat + vein. Ka õhtu peaesineja mängis Carlos Santana lugusid telgis. Pidu aga ei lasknud ennast tuulest segada. Noored tansisid hommikuni.

Pühapäev 20.05: Öösel sadas vihma, väljas oli sooja 12-14 kraadi. Tuul keeras maalt merele tagasi, kuid sellest hoolimata olid rannas mega lainerullid. Anti küll iga tunni tagant uus info aga kokkuvõttes lõppes selle aasta Defi läbikukkumisega. Ühtegi ametlikku sõitu ei saanudki teha. Pakkisime asjad, sõime veel muuli otsas korralikult kõhud krabisid ja austreid täis ning siirdusime seltskonnaga edasi Hispaania ROSESE suunas, lootusega leida sooja ning päikesepaistet. Vot selline tüng.

Rain

Cabo Verde - NO STRESS

Otsustasime Kadriga kõledast ja pimedast Eestist soojale maale päikest otsima minna. Idee sain meie Andreselt, kes Cabo Verdes varem käinud. Järgnevalt kokkuvõte Jõulueelsest reisist. Kes lõpuni ei viitsi lugeda, siis märksõnad on järgmised: päike, tuul, turvalisus, hea teenindus, sõbralikkus, Euroopaliku teenindusega Aafrika, surf, lained: 10 palli süsteemis hinnanguks kümme. Julgen soovitada. Seega lugege ikka algusest lõpuni läbi.

Käisime siis siin: http://en.wikipedia.org/wiki/Sal,_Cape_Verde
Lühivalik piltidest on siin:

http://picasaweb.google.com/102975559700620567865/CaboVerdeDecember2011#

Reisikiri:
12.12.11 Finnmatkad kaudu broneeritud reis algas 12.12.11 varahommikul Vanta Lennujaamast. Eelmine õhtu tulime juba laevaga Helsingisse. Ca 6.5h lendu, Tenerifel lennuki tankimine ja meeskonna vahetus. Kokku 10 h lendu ja olimegi TUI reisiga Cabo Verdes, SAL-i saarel. Hotelli jõudsime jeebiga. Buss oli juba soomlasi täis. Hotelliks valisime All Inclusive Club Riu Funana, kohaliku klassi järgi 5 tärni. Üks võinmalik link hotel infole on siin:
http://www.thomson.co.uk/destinations/africa/cape-verde/cape-verde-islands/santa-maria-cape-verde-isl/hotels/clubhotel-riu-funana.html
Tegu tegelikult kahe hotelliga, mis kokku ehitatud ja kõik teenused ristkasutuses. Aklimatiseerumine ja kohalike oludega tutvumine.
13.12.11
Hommikusöök, väike tiir rannas Surf-Zone surfiklubis. Tuule prognoos viletsavõitu, ca 10-12 knotsi. Suurte asjadega oleks sõita saanud. Läksime kogu soomlaste grupiga giidi saatel Santa Maria külla kohalikku eluolu uurima. Küla asus ca 2-3 km kaugusel hotellist. Põhiliselt turistide tarbeks ehitatud kuurort. Leidsin üles ka küla ainukese tasuta Wifi. Hotellis on netiühendus kallis, 3EUR/15 min või 100 EUR/24h.
Sal saar, nii nagu kogu Cabo Verde saarestik, on vulkaanilise päritoluga. Sal saare nimi tuleneb seal kaevandatud soolast. Tegu oli kõrbesaarega, kõik elav ja kasvav on mujalt sisse toodud. Santa Maria keskuse rannas oli veel mitmeid surfilaenutusi. Mistral tundus kõige suurema laudade valikuga. Lisaks palju Kite õpetajaid. Santa Maria rannaäärsed hotellid olid ka suuremalt jaolt ennast mingisuguse surfilaenutuse või kooliga varustatud. Hinnad Dahabiga samas suurusjärgus. Valuutana eelistatakse eurot.
NO STRESS. See on Cabo Verde elustiil. Tulite siia, ärge põdege kui kõik minuti pealt ei suju. Pole ju kuhugi kiiret. 24/7/365, 24+ kraadi vesi ja õhk. Nii et pole tõesti kiiret. Aastas pidi ka 7cm vihma sadama. Aafrika rannikuni ca 500 km, Brasiiliasse ca 3h lennuaega. Seega logistiliselt väga heas kohas.
SAL saar ja Santa Maria on väga hea surfikoht. Valida on erinevate spottide vahel. Meie RIU hotelli lähedal on kuulus lainekoht PONTA PRETA. Seal oli hiljuti mingi lainelaua Maailma CUP. Sinna tulevad ka teatud tingimuste korral suured, kuni 10m lained, mis siis Kalda all murduvad ja on meeilskohaks proffidele. Pnta Pretast edasi põhja poole on wave purjelaudurite hea koht. Seal side-shore ja pikk liivarand.
Otsustasin esimene päev merele mitte minna, vaid tutvuda ümbruskonnaga ja nautida lõunamaist keskkonda. Santa Maria lahes olid mõned laudurid suurte asjadega peal ja glissisid. Võtsime rahulikult. Eesti pimedust tuli lihtsalt välja puhata.
Õhtul super hea kalarestoran. Valge vein siin just suurem asi ei ole aga igasugu kokteile ja pikki jooke kannatab tarbida. Punane vein ka täitsa OK. Kuna kõik tuleb kas kraanist või suvalise leti tagant küsides, siis vett eriti ei joonud. Minu lemmikuks oli täiendava sidruni mahlaga CubaLibre ja Kadrile PinaColada. Päike oli täna vinene ja pilve taga. Sellegipoolest sai kehale punase tooni peale.
Finnmatkad giidi arvates on see maailma parim paik puhkamiseks. Peab temaga ühinema. Võrreldes Egiptuse teenindusega on siin ikka suur vahe paremuse suunas. Puudub pealetükkiv teeninduse stiil ja kõik kuidagi sujub väga hästi. Siin on ka naisterahvad inimesed. Lisaks tore teenindajate naeratus.
Hommseks lubas 20 knotsi tuult ja pilvede hajumist.
14.12.11
Tuul puhus üle 20 knotsi. Kerge hommikusöök ja randa. Laenutuses võtsin kolme päeva paketi koos kindlustusega. Kokku 140EUR. Valik oli lai, igat asja ca 1-2 eksemplari. Seega pidi hommikul kärme olema ja kohe õiged asjad valima. Põhiliselt Northi purjed, Fanatic, Tiga ja Tabou lauad.
Alustasin 5.7 ja 125L . Peale tundi sõitu vahetasin selle 115 fanatiku vastu. Oli kogu aeg väike ülepurjestus. Proovisin korraks ka 5.3 aga see ei vedanud tuhkagi. Siis võtsin 5.7 tagasi. Hommikupoolikul ca 1,5h pidevat sõitu. Tuul on selles spotis kogu aeg Off Shore, seega suhteliselt flat. Sõidusuund on hotelli rannast Ponta Preta tipu suunas. Kaugemale sellest tipust ei lubatud sõita. Samuti tipus olevatele suurtele lainetele keelati laenutuses minna. Seal murduvad lained olid ca 3-4 meetrised ja vaibuvad laavakividele nii et ega eluga sealt ei pääse. Tipust natuke RIU hotelli poole on aga ilus liivane WAVE spot kuhu suured lained otse sisse tulevad. Seal on kohvik ning ka eelnevalt mainitud võistluspaik. Kuna mingit turvat ja valvet normaalajal seal ei ole, siis peale hullude lainelaudurite seal teisi ei olnud.
Peale lõunat tuul andis veidi järele. Võtsin prooviks 115L Tiga slallika ja 6.2. Sallika jaoks oli aga tuult palju, meri tsopine, viskas ja peksis nii et võtsin väiksema laua tagasi. Kokku ca 2.5h sõiduaega. Kätel ka esimesed villid. Õhtul Grilli restorani erimenüü. Läksime Kadriga õhtupoolikul piki randa jalutades õhtust Santa Mariat uudistama. Tuul oli päris tugev. Santa Maria lahes oli täielik tsopp, suured murdlained ja ON shore. Seega seal ei oleks eriti mõnus olnud sõita. Neeme tipus oli terve hulk lohetajaid koolitust tegemas.
Nägime päris ägedat vaatepilti vees hullavatest noortest: Lohe-paarist. Nimelt oli tibi klammerdunud poisi selga, käed ümber kaela ja jalad ümber poisi puusade. Nii nad siis sõitsid –liuglesid kahekesi lainetes ja hüppasid. Eks siit ka selgitus LOHE populaarsuse tõusule. Tegin neist ka paar pilti.
15.12.11
Kindad kätte ning merele. Puhus mõnus 20-22 knotsi. Võtsin alustuseks 105 Fanaticu, Northi 5.7. Liikus päris hästi. Ka jibed hakkasid juba päris OK tulema. Ca 2h sõitu, vahele mõned joogipausid. Kogu aeg glissis.
Peale lõunat vahetasin laua Tabou 105 rocketi vastu. Purjeks sama 5.7. Kaugelt vaadates olid Ponta Pretas ikka väga suured lained. Lähedale ei läinud. Väga hea sett selle ilma jaoks. Rocket liikus palju kergemalt ja oli lihtne manooverdustel.
Mõnusat sõitu jätkus veel ca 1.5h. Käed päris katki, kindad ei aidanud. Kordaläinud surfipäev. Päike jättis näkku ka punetava jälje.
16.12.11
Hotellis hakati jõulukuuske ehtima. Siin ikka NO STRESS. Otsustasin, et säästan käsi, puhkan ja merele täna ei lähe. Õnnestus Finnmatkad giidi moosida ning sebisin meile saare tuuri. Kuna tuur algas alles peale lõunat, siis läksime Kadriga mööda randa Ponta Pretat uudistama. Selgus, et sinna ei olegi väga pikk maa, ca 15 min. hotelli rannast mööda liiva jalutada. Vahepeal ilus suur liiva luide. Nautisime suurtes, kaldale rulluvates murdlainetes ujumist. Kohal olid ka lainelaudurid, kes tegid ägedaid trikke.
Saare tuur toimus jeepidel. Sõitsime läbi suurema osa saarest, vahepeal mõned peatused. Ilus vaatamisväärsus on saare loodeosas paiknev Buracona kalju. Ookeani poolt laavakivisse uuristatud käigud ja kanalid, seal liikuv tohutu veemass on omaette vaatamisväärsus. Nagu mingis aarete saare filmis avanev vaatepilt. Edasi läbi kõrbe saare keskusse Esparagosesse, sealt Salt Point vulkaani kraatris olevasse soolakaevandusse. Tänaseks on seal soola kaevandamine peaaegu lõpetatud, vaid näidiskaevandus turistide ja mingite massaazi-ilusalongide tarbeks. Ookeani vesi tungib läbi pinnase kraatrisse, kus see siis aurub ja sool välja ladestub. Kraatri pind ise on 10 m allpool merepinda. Käisime kogu seltskonnaga ka nendes tiikides ujumas. Soola sisaldus ca 26% ehk ujud kui ess vee peal. Basseinide põhjas on soojem kiht, mis tekib mudas mingi soolade reaktsiooni tulemusena. Soola maha pesta ei soovitatud, sest muidu jääd ilma selle noorendavast toimest. Nii ka tegime. Kõik naised tundusid kohe 5.a. nooremad. Soola bassein oleks ära kulunud ka suuremale osale RIU hotelli klientidest. Eesti inimesed oleksid kõik iludused. Saare eluolust saime veel teada, et siin on lubatud mitme naise pidamine. Et aga asi võrdne oleks siis on lubatud ka mitme mehe pidamine.
Teised saared pidid olema rohelisemad, mis tähendab et on esindatud maod, skorpionid, sääsed ja muud toredad elukad. Surfivõimalused pidid kõige paremad olema aga just SAL saarel. Enne õhtusööki veel JACUSI ehk mullivann ja seda tähistaeva all.
Hotellis on igal õhtul mingi show proffide näitlejatega. Saart iseloomustab Aafrika stiil ja eluolu aga eruoopalik keskkond ja ellusuhtumine. Veelkord kiidusõnad hotelli aadressil. Märkamatult toimib kõik taustal ülihästi. Õhtul oli hotelli pargis ka mingi laat-karneval. Live kitarrimuusika, maailjad, murumängud, tutvustati saare kultuuri ja iidseid oskusi. Üks kokk demonstreeris puuviljadest igasugu kujundite mesterdamisega. Väga mõnus päev.
17.12.11
Kuuse alla oli tekkindu hunnik kingitusi. Meenuvad jälle jõulud. Asjad kaasa ja klubisse. Puhus nõrgem tuul, ca 15 knotsi. Olin klubis esimene kuigu kell 10.30. Reserveerisin endale kõige suurema purje 8.1 purje ja tiga 115 slallika. Kuigi kalda all tundus tuult vähe, siis selle seti jaoks olid tingimused ideaalsed. Sõitsin kokku pea 3h, oli ühtlane sile vesti, laine praktiliselt olematu. Mingi aeg tuul tõstis aga polnud probleemi, saigi parema krüssunurga ja Ponta prettale lähemale sõita. Päris lainetesse Ponta Prettas siiski ei julgenud minna, seal olid juba paari meetrised mäed Kalda poole kimamas. Kuni lõunani üliäge päev, kogu aeg glissis. Kahju, et GPS Eestisse maha jäi, seega tõendusmaterjal puudulik. Kadri võttis ka rendist suure svertlaua ja väikese purje ning toimetas päris tegusalt. Kohalikud ka kiitsid ning soovitasid kohe trapetsiga edasi treenida. Lõuna venis natuke pikemaks, peale sööki ka ca 30min lebamist.
Klubisse tagasi minnes oli aga minu laud juba merel. Võtsin 115 rocketi, sellel kahtlaslet väike uim all aga otsustasin siiski proovida. Ja see oli viga. Sain küll käima aga ainult Brasiilia poole. Oli tükk tegu, et kaldale vastu tuult tagasi saada. Enne klubi sulgemist sain veel ühe teise slallikaga sõita aga midagi oli seal viltu. All oli freeride jama uim, jalaasad päkapiku omad sest polnud aega reguleerida. Kokkuvõttes päeva teine pool suhteliselt nõme. Olukorra päästsid kaks Pinacoladot ja siis tuli rahu maapeale tagasi. Õhtul Grillirestoran.
18.12.11
Viimane täispikk päev. Kuigi puhus päris hästi, siis otsustasin oma rakkus käsi ravida ja viimast päeva päikese käes nautida. Käisime Kadriga uuesti Ponta Pretas, tegime pilte ja võtsime päikest. Peale lõunat käisime veel Santa Marias. Kokku tuli oma 18-20 km, põhiliselt liivas jalutamist. Põlesin õhtuks natuke ka ära. Õnneks pehmendavad kreemid aitasid. Õhtul aasia köögiga teemarestoran.
Igal õhtul toimus ka mingi show. Jutu ja piltidega seda edasi anda on võimatu, olid aga väga ägedad tantsud ja trummishow. On ikka imetlusväärne, kuidas aafriklased painduvad ja tantsida oskavad.
19.12.11
Kuni lõunani nautisime basseini ääres päikest ja ümbritsevat keskkonda, pakkisime asjad ja siis bussi. Reis tagasi kulges ka ootuspäraselt: lennukis magamata öö ja siis hommikul Helsinkist laevaga Tallinna. Ka siin oli soe, +3 kraadi, lörts pime ja kõle.
Kokkuvõttesk väga mõnus jõulueelne puhkus. Sinna peab kindlasti tagasi minema, süsteem on nüüd teada. Lennukis oli veel teisigi eestlasi, üks lohetaja ka oma varustusega kohal. Nime unustasin küsida. Tema oli võtnud viimase minuti pakkumise ja oli sebinud kogu oma lohevarustuse ka tava pagasina kohale.Elas kuskil Santa Maria hotellis ja oli põhiliselt seal lahes ning teisel pool saart lainetes. Uurisin ka giidilt surfikama transpordi võimalusi. See pidi olema korraldatav, võibolla mingi lisatasu eest. Üks soomlane vedas oma lainelaua Helsingisse kaasa ning asi tundus toimivat.
NO STRESS.
EST188, Rain

Teisipäev

Eile käsisime ühes kohas sõitmas. Päris lõbus oli, kuigi tuul oli prognoositust oluliselt vaiksem. Tegelikult prognoosi vist väga polnudki. Sõita siiski sai. Lauaga ja praamiga. Koht oli tore, seltskonnast rääkimata. Kui tuult jälle lubatakse, siis läheme veel.

Pärnu slall number 6

Sel korral siis klappis kõik enam vähem. Oli nädalavahetus ja oli ka tuul, mis sest, et puhus otse Kullikasse sisse ja vesi tundus juba vaadates väga auklik. Purjeks sai 7.6 ja laud 98 Manta. Kodutöö oli kah tehtud, tundus, et peaks sõitma Pärnu rannas, aga Jüri arvas, et Pärnus võib loodekaga tünga saada. Aga et kodutöö oli tehtud, siis oli plaanis vaadata, kuhu vana rebane sõitma läheb ja sinna järgi minna. Selle Pärnu jutuga muidugi pettis ta mind nii palju ära, et olin veendunud, et head sõidukohad on kusagil kullikast lõuna pool, mis seega oleks pidanud olema tuulele rohkem avatud. Olin veendunud, et kusagil seal on ka sobiv lahesopp, mis chopi maha tõmbab.

Vette jõudsin enam vähem täpselt stardi ajaks, kahjuks esimesed 15 minutit tuult väga polnud. Ja nii ma kalda all tiksudes Jürka silmist kaotasin. Aga ma olin päris veendunud (vähemalt alguses), et Pärnusse keegi ei läinud. Uimeks olin pannud SL39 , seega oli päris raske selles pudrus krüssata. Tundus, et on mõistlik paremal halsil max kiirust proovida, sest Kullikast vasakul oleva kivihunniku tagant (pärast tuli välja, et see on muul?) sai päris sileda peal alla lasta, kuni pillirooni välja. Pärast keegi rääkis, et seal on ikka kive ka, ise ühelegi pihta ei saanud, ja ei näinud neid ka. See oli siis see, mis jäi sellest päevast positiivse poole peale

Kullikas sõiduga oli see probleem, et sinna muuli taha enam tuult väga ei jätkunud ja seega mingit erilist kiirust siiski ei tundnud. Paaril korral proovisin veel ka Kullikast välja krüssata, aga igal sellisel katsel sai mingil hetkel chopis trampimisest nii kõrini, et sobiva puhanguga lasin siiski randa tagasi. Vasakuga oli tuult muidugi päris palju, aga ka chop oli selline, et mingit arvestatavat kiirust sisse ei saanud. Veest välja loopis kohatine tugev ülepurjestus muidugi päris hästi. Ja võrke ikka oli ka südamest pandud. Tublid mehed need Pärnu kalurist.

Pärast selgus, et vana rebane oli siiski kohe jutiga Pärnusse muuli alla läinud. Ja ega seal muuli all ju nii hea poleks olnud, kui kogu punt oleks sinna sõitnud.

Sõitsin ka sel korral siis kogu võistluse ühe jutiga maha. Ma ei kujuta ette, et ma niisama sellise varustusega sellises chopis viitsiksin kolm tundi järjest sõita. Päris väsitav, eriti vaimselt. Kaldal selgus, et kogu pingutus oli olnud asjata, sest millegipärast ei salvestanud GPS andmeid ja seega sain võistlusel viimase koha. Ei saanudki aru, milles asi, speediguru doktor Kask diagnoosis, et äkki oli kogemata sõidu ajal GPSi klahvilukk maha läinud, sest veekindel kott, mida kasutan on äkki liiga kitsas. Ehk et riist iseenesest on korras, viga on kottides!

Päev lõppes sellega, et koju sõites lasti raadiost kaks korda "El Bimbo on see mees", Vello Orumetsa esituses. Vot nii!

PS. Kodus leidsin GPSist muidugi sobiliku faili üles. Väga huvitav fail, seal olid koos (ühes failis!) tulemused eelmisest juulis peetud Pärnu speedist (umbes 30 minutit võistlusest), siis paari muu päeva tulemused ja lõpuks ka selle nädalavahetuse tulemused. Aga vist mitte päris täielikud, mõne koha peal on päris pikka aega auk, kuigi ma kogu aeg sõitsin. Nende aukude tulemused on vist nendes väikestes failides, mille kohtunik Margo kõlbmatuteks tunnistas. Ei teagi, mis värk on. Doktor Kask uurib asja ja katsub vajaliku info välja pigistada.

Katia lubas rohkem kui andis

Otse Ameerikast kohale tuisanud Katia lubas rohkem kui andis. Mis seal salata, ega läänekaartest puhuvaid kõvasid tuuli pole sel suvel just palju antud. Seega olid ootused päris suured. 13. sept oligi Katia kohal, kahjuks Vääna minekuks polnud põhjust, sest tuul oli päris edelast või isegi lõunast. Seega sai sõidukohaks valitud Püünsi, ilmselt põhjakaldal üks väheseid kohti, kus sel päeval siiski enam vähem sõita sai. 85 ja 4.7. Algus oli päris hea, kui puhus edelast ja sai karide pealt üle lasta, alguses oli isegi lainet hüppamiseks. Pärast, kui tuul keeras, olid tingimused nagu sellise kursiga Püünsis ikka- jälk chop. Kokku tuli oma viis tundi, kuigi oli väga ebameeldiv chop ja tuule tugevus kõikus päris palju.

Tundus, et järgmine päev peaks tulema oluliselt parem. Kahjuks jälle Katia ei täitnud ootusi, jälle polnud põhjust Vääna minna. Kuna tuul oli siiski pisut rohkem lääne poole, siis sai kohaks valitud Pirita. Tuul oli tõepoolest oluliselt tugevam kui eelmisel päeval, aga samas olid ka tuuleagud suuremad. 85 ja 4.2. Merel oli päris vastik chop, kalda all ka laine, aga seal oli jällegi tuult vähevõitu. Kui pagiga vedas, siis sai tegelikult päris hästi hüpata, kokku umbes 2 tundi.

Kolmandal päeva lubas Katia tulla päris läänest. Seega oli kindel plaan ikkagi Vääna jõuda. Aga hommikul Pirital oli jällegi selgelt näha, et Katia paneb ikka samamoodi edelast. Seega jäime Kentiga ikkagi Piritale. Sõitmiseks oli tuult küllaga, kuigi tiksumise ja glissi vahekord oli lubamatult tiksumise poole kaldu. Seega mõne aja pärast sai veivikad slalli asjade vastu vahetatud, 98 ja 6.5. Slallikas muidugi toimis sellise pagitava tuulega päris hästi. Aga kuna Katia kogu aeg suunda muutis, siis oli merel tee päris auklik ja välja minek just midagi lõbusat polnud. Merelt tagasi seevastu sai pisut siiski lainet valida ja päris hea hooga lennata. Kokku siis umbes 1.5 tundi veivikat ja tunnike slalli.

Mida siis kokkuvõtteks öelda? Katia oli väga äkiline ja närviline, väsitas päris ära. Eks nende Ameerika Katiadega on nagu ikka, tunduvad parematena, kui tegelikult on. Seega järgmisena tahaks midagi kodumaist, ühtlasemat ja ettearvatavamat. Eelistame Salmet ja Mallet! Aga oleme ikka valmis, kui juhuslikult jälle mõni ameerika "Katia" siia ära eksib.