Papaslall 2010 1. etapp

Kaua tehtud- kaunikene! 1. papaslalli start saab kõlama Topu sadama akvatoorimis sellel reedel ca 14.00. Võistlustele registreermine 12.30-13.30 kohapeal.

Osalustasu 200 krooni, juunioridele on ka sel aastal võistlemine tasuta.

Võistlusjuhendi leiab siit.

Kohtumiseni Topul!

Tiimjahe

Salacgrīva ekspress

No ei kisu kuidagi surfilaagrisse, kuigi mingi tuuleprognoos isegi oli sel aastal olemas. Õnneks kutsusid Pärnu sõbrad reedel pikamaasurfile liinil Pärnu Salacgriva. Kuigi kogu eesrindlik surfikogukond Roostal surfi propageerib, otsustasin propagandale mitte alluda ja liituda tagurlastega, et tegeleda surfiga:) Ei kaotanud surfilaager sellest küll midagi, EPLil on ilma minutagi piisavalt propagandatööst huvitatud poliittöötajaid ja partorge.

Reedel startisin Piritalt klubist kell 9.30, Tallinnas oli meri täielik plekk. Kõne Pärnusse kinnitas, et seal on tuul. No las siis olla, meil on jälle kõige parem linnapea, pärast seda, kui Pärnu omal maha võeti.

Pärnust startisime kell 12 20, 8,4 puri ja 122 slallikas. Alguses tundus, et tuult on isegi vaata et liiga palju. Kahjuks oli tuul otse Pärnu lahte sisse, seega saagisime lahest väljasaamiseks üle kolme tunni ühest lahe servast teise. Sest tuult just liiga palju tegelikult polnud ja väga suur meie krüssunurk ei saanud olla. Mingil hetkel suure krüssamise käigus suutis Jürka meile märkamatult Pärnusse tagasi sõita. Meie oma plaane ei muutnud, õnneks päeva peale keeras ka tuule pisut rohkem läände, mis tähendas, et krüss jätkus, kuid enam polnud vajadust edasi tagasi lasta. Ei teagi, kas see oli halb või hea, igatahes nii pikalt ühel halsil krüssata pole kunagi enne põhjust olnud. Nurk oli täpselt selline, et sõitsime umbes 500 meetri kaugusel rannast. Seega siis elu pikim triip, nii ajaliselt kui kilometraazilt- Liu rannast Salacgrivasse, kokku umbes 70 km, aega kulus 2,5 h.

Kusagil Läti piiri kohal läks trapetsikonksu toru pooleks. Olin hommikul nii kodust välja tulnud, et unustasin isegi telefonile veekindla koti kaasa võtmata, rääkimata muudest vajalikest asjadest nagu jupike nööri. Seega olin rohkem kui murelik, sest teised sõitsid edasi ja mul polnud telefoni, et kedagi endale vastu kutsuda. Aga nagu ikka, kui häda kõige suurem, seal abi kõige lähemal- Peterson oli mulle umbes viis minutit enne trapetsi purunemist oma seljakoti kanda andnud ja nüüd leidsin sealt vajamineva jupi nööri. Sidusin konksu tagant kuidagi purunenud toru kokku ja sõitsin teistele järele. Remont isegi õnnestus, kuigi sõita oli päris ebamugav, sest kuna trapetsi toru oma kuju ei hoidnud, siis surus trapets kuidagi eriti vastikult ribide alla ja segas hingamist. Aga kohale ma niimoodi jõudsin.

Kokku sai siis täpselt 6 tundi sõiduaega (umbes 170 km), millest vast 20 minutit puhkasime. Pärnakad on selles suhtes väga radikaalsed mehed, et kuigi ma tahtsin mitu korda teha ettepaneku kaldale minna, et pisut sirutada, ei avanenudki mulle seda võimalust, sest sellist hetke, kus oleks üle kahe mehe korraga kokku saan, et tekkinudki. Kõik oli väga tore, saime lõpuks Tommi bussiga Pärnu tagasi. Kahju oli ainult 6 tunniga kogutud kõrgusest mis nüüd bussiga maha sõideti. Oleks nüüd olnud vaid jaksu ja aega tagasi sõita! Aga meritsi poleks vist keegi meist jõudnud seda teha, ka tuul oli Salacgrivas päris glissi piiri peal.

Kuhu on jäänud Papaslallid!

Mitmed slaalomihuvilised on meie poole pöördunud sellise küsimusega. Ja ilmselt õigustatult, sest sel aastal pole veel ühtegi etappi toimunud.

Selleks on rida põhjuseid. Esiteks tundub, et slaalom kui distsipliin on pärast eelmisel suvel toimunud Papaslalli sarja väga populaarseks muutunud. Seda ka korraldamise poole peal. Sel aastal on toimunud juba Eesti meistrivõistlused slaalomis Pirital, 2 etappi Pärnu slalle, Chicade korraldatud slaalomivõistlus Pirital ja Bacardi fun slaalomirajal slaalomiks sobiliku tuulega. Kui asi nii jätkub, siis sügiseks koguneb võistlemise võimalusi slaalomis kindlasti üle kümne- mis tähendab, et huvilised saavad regulaarselt võistelda. Aga just see oligi põhjus, miks me Papaslalli eelmisel hooajal ellu kutsusime!

Kindlasti pole meil kavas hakata korraldama võistlusi slaalomivõistluste korraldamises. Kui Pärnakad, Chicad või keegi kolmas soovib slaalomit korraldada, siis oleme sellega meeleldi päri, sest ka meie enda tagasihoidlikuks sooviks on tegelikult võistlustel osaleda, mitte neid korraldada. Andke meile vaid teada. Siinkohal soovime jaksu kõikidele korraldajatele!

Oluline kriteerium, mille me enda jaoks oleme seadnud: me ei korralda üritusi paralleelselt teiste surfiüritustega. Ikka põhimõttel, kes ees, see mees! Just selle pärast, arvestades Tallinnas toimunud Formula ja Raceboard võistlusi, otsustasime juunis raske südamega Papaslalli edasi lükata. Kuigi oli selge prognoos slaalomiks ja slalomistidel hammas verel. Õnneks said huvilised siiski ka sel korral ikkagi Pärnus slaalomit sõita. Lõpp hea, kõik hea!

Samas on selge, et head asja ei tohi olla liiga palju. Kõigil meist on lisaks surfile ka muud kohustused ja ei jõuaks keegi meist võistelda tihedamini kui kord nädalas- isegi kui tegemist on ühepäevaste üritustega. Vist oli just see põhjuseks, miks Chicade väga hästi planeeritud ja läbi viidud slaalomivõistlus jäi osalejate poolest hõredaks- oli ju sellele eelnenud nädal ideaalset surfiilma. Vaim oli valmis, aga liha nõder!

Papaslallid pole kadunud. Need toimuvad vastavalt välja kuulutatud plaanile, kuni viis etappi hooaja jooksul. Eesmärgiks on naeratus võistlejate näol ja heaolu kordaläinud surfipäevast. Papaslall toimub, kui need tingimused on täidetud. Pöidlad pihku, et see päev saabuks võimalikult ruttu!

Seega, Papaslalli osas peaksid eelnevaga kõik küsimused vastatud olema. Endiselt on aga õhus küsimus, kuhu on kadunud Volots ja nüüd ka Jaanus Ree?

Head tuult kõikidele surfisõpradele, lauaklassist olenemata!

Kuul Kämp 2010 tulemused

Kuul Kämp 2010 ametlikult lõpetatud, tulemused välja arvutatud, parimad autasustatud, kingitused ja preemiad osalejate vahel välja loositud.

Senior Cup 2010 ning ka kogu Kuul Kämp 2010 võistluse võitis Matti Mik. Kõik võistlustulemused on siin.

Grillile läksid viimased vorstid-lihad, algas laagriplatsi koristus. Jälle tehtud. Tänu toetajatele, osalejatele ja korraldajatele.

Kuul Kämp 2010 pildigaleriid

Pildid esimesest võistluspäevast maal ja merel kogunevad mobiilse interneti üleslaadimise kiirusel siia galeriisse: Kuul Kämp 2010

Kes veel Topus pilte tegi ja on nõus neid jagama, antagu palun lahkelt teada kas e-mailiga või siin kommentaarides.

Kuul Kämp 2010 avatud

Topul käib Kuul Kämp 2010 kiprite koosolek, puhub hea edelatuul, paistab päike ja testisõitjad kinnitavad, et glissib küll.

Pidulik avamine toimus eile kl 17, sadas pidulikku uduvihma. Seejärel algas Vello Jurtomi kitarritund algajale surfajale ning õhtune improvisatsioonitelk.

Avaõhtu mittesportliku osa sisustasid Captain Morgan ja kapt. Kenti vesipiip. Öörahu algas sellegipoolest ettenähtud ajal ning intsidente ei esinenud.

Ilm on viimase peal, põõsaste vahel käib päevitamine, platsil jalgpall ning merel kihutamine.

Neljas päev. Saarnaki-Puise

Saartematka viimane päev osutus loodetust oluliselt aeganõudvamaks. Tuulesuund polnud prognoosi pakutud SW, vaid puhas lõunakas ja oli oluliselt tugevam, kui Papa kadakajuurikaga tuunitud poom nautida oleks lubanud. Lootused Kessulaiust lõuna poole jõuda tuli Saarnaki külalislahke onni pliidi alla jätta. Ennustajad lugesid kohvipaksust välja juba tuttavad nimed: Hobulaid ja Rohuküla. Tundus kole perspektiiv veelkord samasse kanti sattuda. Liikusime Saarnakilt mõõdukalt krüssates laid-laiu kaupa ida poole ja tegime igas maabumiskohas koosolekuid, mis püüdsid tuulesuuna muutusi ette ennustada. Ei suutnud kuidagi otsustada, kas mitte valida lõppsihiks mõni sadam, mille poole vähem krüssata vaja. Laine loopis saatepaati mehiselt vett koos viljalihaga ning ühe peatuse käigus tuli pilsipumba tagasivooluklapp vetikatest puhastada. Papa pingutas poomi rihma. Ajagraafik läks lõhki.

Lõunapausi tegime Kõrgelaiul. Kurss tundus olevat täpselt Kumari madalale ja sealt lähimaks sadamaks Puise. Kuni suppi keetsime ja kohvi jõime, kustus tuul.

Järgnes tundide kaupa tüütut tiksumist. Kui Tondirahust mööda saime, pööras tule SE-sse, mis tähendas, et suurem osa senist krüssamist oli hukka läinud ja Puisesse jõudmiseks tuli veel pingutada. Õnneks andis natuke tugevust juurde ja nii see matk jonnaka tiksumisega Puise sadamasse maabus. Kõik hea, mis hästi lõpeb. Pikem reportaaž, kui asjad lahti pakitud ja arvutid-aparaadid ära kuivatatud.

Saarnaki, kolmas päev

Hommikune Rohuküla ilmajaam väitis, et kohe läheb kõik heaks. Sellegipoolest oodati ja kaaluti pikalt, sest meri oli veelgi jahedam kui Teami liikmete meeleolu. Variandid: Vormsi, Hiiu laiud, Topu. Käidi korduvalt ilmaprognoose uurimas, lubas loodetuult, ööseks läänetuult, hommikuks lõunakat. Seega - Vormsi olnuks jälle kole krüss, pealegi ähvardas Vormsi variant kolmanda maabumisega Hobulaiul. Velts otsustas, et temperatuur ei anna Rio de Janeiro mõõtu välja ja otsustas Tallinna hääletada. Või takso võtta. One down, 5 to go. Panime Veltsi laua ja purje kindlasse kohta transat ootama ning veel enne kui meie kusagil jala maha jõudsime toetada, teatas Velts, et sai Rohukülas kogemata kokku sõbraga, kes ta otse koju ära viskas. Mis oli hea, sest ega sellist hääletajat keegi küll vist peale poleks võtnud.

Ülejäänud seltskond startis jälle Heinlaiu-Saarnaki suunale ja jõudis lõpuks õnnelikult ka kohale. Mis teel veel juhtus, kirjutab Andres ükspäev pikemalt. Saarnaki kohal tiirlev sääsepilv sundis muutma saatepaadi ajutiselt riietusruumiks, seejärel köögiks ning lõpuks ka restoraniks. Kalaroogade osas oli valida spinningu ja lihtõnge vahel. Papa võttis tuulehaugi.

Alles hilisem ringkäik laiul tõestas, et kui küsida, saab mõnikord ka parema öömaja kui paadi all või rannavalli peal. Saarnaki sõbraliku külalisonni pliidi all põleb tuli ja matkarühm naudib rummipudelit pikksilmana kasutades kena päikseloojangut. Papa tutvus tuulehaugiga, meeleolu on kurb aga pidulik.

Hobulaid, teine päev

Maailm on ümmargune ja asjad käivad ringi. Nii ka meie saartematk. Pärast starti Hobulaiult Rukkirahu suunas (puhus korralik tuul ja oli päris vinge laine), maabusime ligi tunni aja pärast... uuesti Hobulaiul. Sest sigakülm oli, näpuotsad hakkasid valutama ja osa tiimist arvas, et pole vaja tarbetuid riske võtta. Pärast lõunasööki ja lebotamist kadakate vahel hakkas tunduma, et olud on paranenud ja järgnes start nr 2. Mille käigus juhtus nii mõndagi. Purunes üks poom, esines 1 lahkarvamus, külmetas 1 ja sõidu katkestas 1 tiimiliige ja... õhtu õnnelikuks lõpuks kogunes seltskond taas ... Rohuküla sadamas.

Aga sellest kõigest kirjutame pikemalt, kui püsiva internetiühenduse juurde satume.

Hobulaid, esimene päev

Start oli surfhousist kell 12, väike moonapeatus Haapsalu Selveris ja juba olimegi tuulises Rohukülas. Rigasime asjad ja kui Jaano transpordilaev muuli tagant paistma hakkas, läks kiireks. Esimene mees veel oli Velts, ja hiljem selgus, et see oli viga. Sest kui ülejäänud porukas startis, siis Velts juba krüssas Hobulaiu suunas. Kuigi kaldal leppisime kokku, et me väga ei krüssa. Aga see selleks, tuult jagus ja kõik sõitsid naeratus näol. Suurte laudadega on tegelikult väga tore lasta, chop ei sega üldse, sest laud lihtsalt jookseb lainest läbi.

Täna siis kokkuvõttes 2 tundi lõbusat surfi, Rukkirahu ja Hobulaid on võetud! Istume lõkke ääres ja puhkame. Velts mängib mandoliinil soovilugusid. Väikese rummiga. Hommikul selgub, kui väike see sai. Homme Hiiumaa ja edasi! Kaif!